Oma võimu punkritest riigimehed kordavad –

„julgeolek“ „kodumaa“ „julgeolek“ „kodumaa“.

Iina Gyldén

Kultuurivaldkonna kärbete juures hämmastab aina, kuidas neid püütakse selgitada julgeolekuga. Sõda Ukrainas on toonud kaasa majandusliku ebakindluse, kuid kultuur on ju ometigi koht, kus saame end enesekindlalt tunda, et kuulume kuhugi – nii Eestis kui mujal maailmas, nii väiksemas kui suuremas mastaabis. Ei ole julgem tunne, kui suurel osal eesti rahvuskultuuri eestvedajatel võetakse jalgealune ära. Toon ühe väga konkreetse näite, kus kultuuri kõrgel tasemel edendamine on väga otseselt olnud seotud eestlaste julgeolekuga.

2024. aastal möödus 80 aastat Teise maailmasõja aegsest suurest põgenemisest läände. Põgenikest üle 20 000 eestlase jõudis üle mere Rootsi. Kes kirjutas Rootsis eestlastele esimesed rootsi keele õpikud, et nad saaksid kiiremini kohaneda? See oli 1930. aastatel Eestisse tööle tulnud rootsi keele professori Per Wieselgreni abikaasa Greta Wieselgren. Esimese rootsi keele õpiku ja grammatika oli ta avaldanud juba Tartu ülikoolis lektorina töötades. 1945. aastal ilmus temalt Stockholmis „Rootsi keele õpik. Lärobok i svenska språket för ester“.

Sel ajal, kui põgenikud Rootsi saabusid, ei pruukinud rootslastel olla eestlastest suurt ettekujutust. Kui levinud oli reisimine? Missugune oli kaubavahetus, meedia? Igatahes kirjandusvaldkonnas alles tehti tutvust. Eesti kirjandusest oli rootsi keelde tõlgitud vaid kaks romaani: A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“ ja August Gailiti „Karge meri“. Kummaline ja kõhe olukord … Ühtäkki oli saabunud 22 000 eestlast. Kes nad sellised on? Mida nendega peale hakata?

Lähiminevikus on ka Eestis olnud sellesarnane olukord. 2022. aastal, kui Lauri Eesmaa tegi ülevaadet eesti keelde tõlgitavast ilukirjandusest, ei olnud möödunud aasta jooksul ilmunud ukraina keelest ühtegi tõlget. Ka varasemad aastad täiendavad loetelu vaid mõne üksiku nimetusega. Nüüd elavad meie seas Ukraina põgenikud. Kas varasem kultuurikoostöö on olnud piisav, et nüüd toimuvaga kaasas püsida? Uusi ühiseid struktuure luua? Kultuuris kõige suuremate kärbete osaks langenud tantsuvaldkond võiks olla see, mille kaudu ühiskonnas turvatunnet luua, nii et siin olijatel ja saabujatel oleks ühine pind tutvumiseks, isegi kui keeleoskus seda veel hästi ei võimalda. Eesti Tantsuagentuuri rahastus peaks olema varasemast topeltsuur. Juurdepääs kvaliteetsele huviharidusele on väikesel üüripinnal elavatele lastega perekondadele jõu taastamiseks eluküsimus.

Niisamuti on just nüüd aeg suurendada investeeringuid eesti kirjanduse tõlkimisse. Viitan nüüd Estonian Literary Magazine’i kinni panemisele. Kui ka väljaspool Eestit, Euroopas ja maailmas osatakse lugu pidada eesti kultuurist, ei saa meie riiki niisama kergesti kaardilt maha pühkida. Nii et suur aitäh neile, kes eesti kirjandust ja kultuuri teistesse keeltesse on vahendanud ja seda edaspidigi teevad. Samamoodi tuleb kiita Tartu väliskirjanike ja tõlkijate residentuuriprogramme, mis kindlasti suurendavad estofiilide arvu üle ilma. Ka Eesti Kirjanduse Seltsi koostatud raamatuaasta programm annab lootust – humanitaarvaldkonna mõju julgeolekule saab tehtud tinast ette ja tindiseks.

Muuseas, kas teate, et keele- ja kirjandusteadlaste koostöös sündinud, Per Wieselgreni, Paul Ariste ja Gustav Suitsu koostatud esimese põhjaliku eesti-rootsi sõnastiku andis Teise maailmasõja algusaastatel välja just Eesti Kirjanduse Selts? Väikestel kultuuriühendustel on mõju. On olnud varem ja on ka praegu. Selleks on tarvis võimaldada neile järjepidevus.