Kunstnik on maalinud seeria abstraktseid õli- ja akrüülmaale, mis kõik kujutavad irreaalseid, tehnoloogilisi, kuid sellegipoolest kuidagi orgaanilisi moodustisi. Kohati oleks tegemist justkui eluvormidega, ent midagi on siin valesti – nii­nimetatud tehisaru kohalolu on iga maali peal selgesti näha. Näitusesaalis jagab grafiti maad kudedega, vikerkaare­värvi plahvatus meenutab bioloogilist tuumakokteili, galaktiliste siseorganite vahelt vaatab välja kellegi silm. See ei ole digitaalne, ega ka orgaaniline maailm, vaid midagi, mida valitsevad üleminekud ja kategooriavead. Loomulikult on see kõik taotluslik – feature, mitte bug. Mihkel Maripuu on kasutanud erisuguseid tehnoloogilisi vahendeid, nn tehisaru nende seas, et toota kujutisi, mille ta seejärel äärmise hoole ja täpsusega ise lõuendile on kandnud. Niimoodi valminud visuaalid oleksid otsekui inimese ja masina kitšilik sümbioos. Toimub läbirääkimine inimliku ja küberneetilise vahel. Küsimus on muidugi: miks. Ja milline on nende omavaheline suhe? On see võitlus? Koostöö? Inimkäsi etendamas masinat? Või vastupidi, algoritm realiseerimas end lihast ja luust proteesi kaudu?

Kui jätta korraks kõrvale nõndanimetatud tehisaruga kaasnevad eetilised probleemid (näiteks fakt, et see tehnoloogia kulutab tohututes kogustes loodusressurssi, või asjaolu, et need keelemudelid on treenitud andmete peal, mis on sageli sattunud sinna ilma loata), siis on näitus mõtteeksperimendina üsna huvitav. Maripuu maalide taga on ulmežanrist tuttav impulss, nimelt katse teadlikult samastuda millegagi, mis oleks inimesele olemuslikult võõras. See ei pea olema maaväline elu, vaid võib olla ka midagi imelikku ja kõhedat siinsamas. Väljaspoolsus hic et nunc. Masin taandab reaalsuse andmeteks ja loomulikult loeb seda koodi teisiti kui meie. Kõik on tuttavad niisuguste kujutiste pentsikusega. „Exobiota“ puhul on aga asi keerulisem, sest need maalid on teinud just nimelt inimene. Nn tehisaru on osalenud teoste prepareerimisel, kuid mitte nende teostamisel. Masin on küll maaliprotsessi osa (ja vististi ka üsna oluline), kuid „Exobiota“ kui terviku vaatest on Maripuu tööde rõhuasetus kuskil mujal.

Ometi on need ebamugavust tekitavad, isegi haiglased kujutised. Ilmselt sobib niisugune küberabjektsus hästi nüüdisaegse inimese maailma ise­loomustama ja annab päris hästi edasi seda, kuidas kõhe tehnoloogia loodust näeb. Iseenesest on huvitav ning ka pisut nõutust tekitav see, kuidas Maripuu on käsitsi suutnud tabada nn tehisaru kujutiste omadusi, neis sageli esinevat ambivalentsust, vigu ja veidrusi. Loomulikult tekitab näitus vaatajas nüüdseks juba levinud küsimusi selle tehnoloogia mõtte(kuse) kohta: on see pelk tööriist, lihtsalt veel üks mänguasi kunstnike arsenalis, lõbus tehniline vidin, mis ruttu vananeb? Või muudab selle kasutusele­võtt ja lai levik fundamentaalselt kunsti olemust ja nõnda ka inimese ontoloogilist olukorda? Kui nii, siis millal see juhtuda võiks? Või siis otsemalt: mis hetkest teeb pinnapealne tehniline komputatsioon kvalitatiivse hüppe ja muutub millekski, mida võib tõesti pidada radikaalseks teiseks? Juhul kui andmevoogudega manipuleerivat digitaalset süsteemi saaks kunagi pidada päriselt iseseisvalt mõtlevaks ja tunnetavaks olendiks (mis on muidugi küsitav), võib üsna kindel olla, et selle meelel pole inimlike mõtlemisprotsessidega mitte midagi ühist. Inimestel puudub juurde­pääs masina siseelule. See selgitab, miks on kontakt sellise võõra olendiga tehnoloogiliselt tundlikele kunstnikele nii ahvatlev.

Ent kui nii, siis jääb ikkagi vaevama küsimus, miks on masinatel vaja kunstnikku. Kanada meediateoreetik ja tehnoloogiafilosoof Marshall McLuhan on kirjutanud juba kuuekümnendatel, et inimesed on põhimõtteliselt masinate suguelundid, s.t midagi, mille kaudu masin saab paljuneda ja oma eksistentsi pikendada. Millist funktsiooni täidab inimene nendes maalides? Ja millal on teos päriselt valmis? Kui tegemist on tõepoolest katsega samastuda olemuslikult võõra või radikaalse teisega, tekib ikkagi küsimus, kui vastastikune see kontakt olla saab. Maripuu maalid on teostatud tehnilise täpsusega ning teevad sellisena ettevaatlikuks. Närib kahtlus, et siin on justkui varjul mingi omamoodi ümberpööramise žest: kui varem võis homo sapiens karta, et masin „hakkab elama“, s.t iseseisvub, siis Maripuu tööde kaudu võiks ehk küsida, kas üritatakse digitaalseid kujutisi füüsiliselt maalides hoopiski masinatelt hing ära võtta. Või äkki võiks hoopiski öelda, et Maripuu teeskleb teesklust ning on seeläbi puhtinimlik ja loominguliselt elus. Kas kontakt radikaalse teisega on ühtimine tulnukaga või pigem masin-deemoni kodustamine? Kes keda kaubastab?

On ka veel üks teine, mõnevõrra nukram võimalus. Nimelt variant, et mingit kontakti võõraga ei saavutata, otsitava radikaalse teisega polegi võimalik samastuda, sest inimesed otsivad seda elu valest kohast ning esitavad (endale) valesid küsimusi. Kõik need küberneetilised masinad on lihtsalt inimliku lolluse pikendus, juba tuttavate surelike protsesside digitaalne jätk. See tähendaks, et põhimõtteliselt ei ole midagi uut päikese all, kõik on millegi eelneva mutatsioon. Mis siis, kui radikaalse teise otsing ongi lihtsalt inimlik edevus? See ei pruugi nii olla, aga selle mõtte juures tasub korraks peatuda. Ulmekirjanik Arthur C. Clarke on kusagil kirjutanud, et laias laastus me kas oleme universumis üksinda või ei ole – ning mõlemad variandid on ühtviisi hirmuäratavad. Võib-olla polegi vaja radikaalset teist leiutada? Võib-olla on see alati juba kohal?

Näitusel on kasutatud erinevaid tehnoloogiaid, et avada end väljaspoolsusele, ähmastada piiri digitaalse ja ainelise vahel, kuid mingis mõttes ilmselt ka selleks, et tuua teostesse sisse rohkem juhust. Sellisel juhul oleks Maripuu esteetika midagi trenditeadlikku ja mööduvat ning nn tehisaru ja muu selletaolise kasutus ei erineks väga teistest juhust liigendavatest tehnoloogiatest, nt täringutest, tarokikaartidest või I Chingist. Nii võikski küsida, kas pole tegu hoopiski pigem vana, nostalgilise žestiga, mille genealoogia ulatubki tagasi kuhugi sürrealismi ja dada poole? Mis see ikkagi on, mis eristab praegust maailma eelnevast? Ja kas sellest väljaspool on samuti eluvorme?