Mộng-Lan, Vaid vihmal on tasased tiivad. Inglise keelest tõlkinud Mathura. Illustreerinud Tarun Raj, kujundanud Mathura. Allikaäärne, 2024. 72 lk.

Värsikogu „Vaid vihmal on tasased tiivad“ on eesti lugeja esimene tutvus Vietnamis sündinud Ameerika poetessi Mộng-Lani loominguga. Luuletused valis välja ja tõlkis Mathura. Tema sulest on ka raamatu järelsõna, kust saame teada, et Mộng-Lan oli viieaastane, kui pidi koos perega sõja eest kodumaalt pagema ja Ühendriikidesse ümber asuma. „Sunnitud lahkumine sünnimaalt on jäänud tema luules ühe võtmekohana kõlama tänaseni,“ sedastab tõlkija (lk 65) ning see saab kinnitust ka vaatlusaluses õblukeses valimikus.

Enamiku tekstide keskmes on just Vietnam. Ent see ei ole Mộng-Lani lapsepõlvemaa, vaid „uus Việt Nam“ (lk 25), kus linnadel ja tänavatel on uued nimed ning tuttavates majades võõrad inimesed. Kunagises kodulinnas on „tööhoos arhitektid laieneva kuristiku kohal / tahumas uut kapitooliumit“ (lk 25), autori „kujutluste / tuhkunud türkiisikarva lubjakarva valendavast“ Saigonist (lk 10) on saanud betooni ja müra täis Hó Chí Minh. Ainult sõja vari pole kuhugi kadunud, ilmutades end nii turistidele vaatamiseks üles rivistatud lõhkemoona kui ka vastutulijate puuduvate jäsemete kujul. Luulekogu üks võimsamaid tekste ongi triptühhon „Šrapnell südames“, mille viimases osas personifitseeritakse Vietnam ise: „palju aastaid pärast sõda / varitseb šrapnell ikka veel ta ihus: viis kildu käes / kaks peas kaks kopsus // üks südames“ (lk 29).

Mineviku paine, alaline ahistus kumab ka värssidest, kus otsesõnu sõjast ei kõnelda. See imbub isegi unedesse („Jäärak“), heljub armastajate salajase kohtumise („Järv“) ja rannale uhutud morsakorjuse kohal („Kallas“). Vere ja surma vaevu aimatav, ent eksimatu lehk on siin pidevalt õhus. Atmosfääriloome on Mộng-Lani peamisi tugevusi. Lõhnade, maitsete ja värvide tulv muudab tema tekstid peaaegu aistitavateks, lisades end taoti tihedasse metafooriuttu mässivatele paladele konkreetsust ning sidudes poeetilised fragmendid sisendusjõuliseks tervikuks. „tagasi sadamasse: luutaevas / udu veritseb mäenõlvakuil / veepinnal teokiired pargased // diiselmootorite plära / hiigelsuur kivipea / kujutleb meid / kaks kivi kaks kukke kaklevad / valvel kivikoer vahib neid vaikuses // minu käsi tema saba / silmapiiril soomusjas sõel“ (lk 13) – kas pole mitte vastupandamatu?

Fragmentaarsust (ja seda rõhutavat tugevat visuaalset liigendatust) ning seeläbi ilmnevat „nihestatust ja katkestatust, läbilõigatust“ toob ühe Mộng-Lani luule iseloomuliku tunnusena esile ka Mathura: „.. assotsiatsioonid [on] neis luuletustes tihtipeale hajusad ja üheselt määratlematud, nende maailm tulebki kokku panna üksnes kildudest“ (lk 66). Tulemuseks on sisu ja vormi peaaegu täiuslik kooskõla, parimail hetkil lausa füüsiline lugemiselamus. Pilk liigub üle lehtede ebaledes, otsides, lugemisse endasse sugeneb rahutus, äng.

„Vaid vihmal on tasased tiivad“ on üksikute eranditega läbivalt kõrgetasemeline, kuid mitte alati ühtviisi raputav. Kui luulekogu esimene pool tungib „teadvustatud nõelaotsana“ (lk 35) lausa naha alla, torkab ja torgib, paneb südame valutama ja kõhus keerama, siis raamatu keskkohas pinge langeb ning teos (lugeja?) sellest päriselt ei toibugi. Koroonakriisi kajastav viieosaline „Rettu pugemine“ ei küündi sellele vahetult eelnevate sõjahaavadest ja pagulasidentiteedi paradoksidest kõnelevate värsside tasemele, paistes paiguti triviaalne, klišeelikki: „vahest täna nuputan välja kuidas elada. / koristan toa kastan taimed / vahest täna nuputan välja // vahest täna raputan endalt netisõltuvuse / ja õpin omaenda arunatukese järgi elama“ (lk 39).

Sellele järgnevad pühendusluuletused Vietnami köögile, alustades rohelisest teest ja ingverist ning lõpetades rahvusroogade phô ja bún riêu’ga. Need luulepalad on meisterlikud – kes oleks võinud arvata, et spinatist võib nii kirglikult kirjutada! –, teravmeelsed ja tundlikud, kuid mõjuvad äärmiselt tõsiste tekstide järel (teenimatult) kerglastena. Just nagu hommikukohvi kõrvale loetud uudised pommitabamuse saanud lastehaiglast tekitavad tunde, et kõik algavaks päevaks planeeritud tööd-toimetused on nii kohutavalt tühised, isegi naeruväärsed. Küllap on need „pehmemad ja hellemad“ (lk 66) tekstid just seepärast raamatusse lisatud – andmaks lugejale hetke hingetõmbeks, tuletamaks meelde lihtsaid rõõme, neid elus- ja terve mõistuse juures püsimise alustalasid. Ja ometi … Kontrast saab liiga tugev, üleminek liialt järsk. Õigluse huvides olgu siiski mainitud, et viimases, „Armastusluuletuses bún riêu’le“ poeb mineviku taak ka köögiuksest sisse ning tulemus ei valmista pettumust: „mäletan / igat hõrku heiet riisiniitnuudleist / igat lihavat klimpi / igat lüristust // supi leeme all / minu kaotatud linn / vennapojad kes sõdinud ja merel surnud või kaugel ära / põgenenud oma maalt // kaotus on kõikehõlmav / küündib viimase tilgani“ (lk 51).

Teose viimases veerandis vahetatakse Vietnami rahvarohked tänavad Arizona mägede-kõrbede koiotiulust kumiseva tühjuse vastu. Seegi muutus toimub veidi ootamatult. Valikkogule on küll kummaline ette heita soovi anda autori loomingust võimalikult lai ülevaade, aga leian, et raamat oleks selle piiratud mahtu arvesse võttes võitnud rohkem temaatilisest ühtlusest ehk lõpuni Vietnamile keskendumisest. Kaasa ei aita seegi, et lõpuosa luuletused on metafüüsilisemad, ähmasemad, ka kipuvad kujundid siin enam korduma, mispärast hakkab tekstide tugev metafoorsus viimaks kurnama.

Plusspoolelt jõuab viimaste tekstidega (omamoodi) lahenduseni raamatut läbiv oma koha otsimise narratiiv, õigupoolest kodu leidmise võimatus kui pagulasepõlve paratamatus. Vietnamit ja Ühendriike eraldav Vaikne ookean (või ookean või meri üldse) on teoses ühtaegu sünnikodu kaotamise, selle leinamise ja „juurtetute mälestuste“ külge aheldatuse võrdkuju (vt tsüklit „Kallas“, lk 33–36). Siis aga teisendatakse – ületatakse – see motiiv, lained vahetatakse luidete vastu: „kõrbe kange liivane kallas / ei sadamat ei merd // mere all ma kõnnin öösiti // kaktused kui jumaldavad käsivarred tühjaks kougitud / pimedus veealune taimestik väänduv ja imelik kuid elus / kodu leidnud“ (lk 61). Lõplik vabanemine on siiski võimalik vaid surmas: „tüüne kõrbe ulg / kaktused kellele ainsast veepiisast piisab aastaks / kes elavad aastasadu // siinsamas kus surnud jänes / surnud kits / surnud kass surnud naine // magavad palo verde lehtede vahel“ (lk 62).

Ometi ei saa lahti tundest, et raamatu tõeline peategelane – Vietnam – on teose kulminatsioonist puudu. Või on see taotluslik, suisa sümboolne? Võimalik, ehkki teatav rahulolematus jääb ka sel juhul hinge.

Mõnele kriitikanoodile vaatamata soovitan kogumikku „Vaid vihmal on tasased tiivad“ soojalt. See on väärikas täiendus Allikaäärse kirjastuse tõlkeluulesarjale ja eesti luuletõlketraditsioonile üldisemalt. Mộng-Lani luule on rikkalik ja nõudlik, julge, haavatav, ning juba üksnes sõja- ja pagulastemaatika tõttu (kahjuks vist alati) aktuaalne. Sest nagu ta ise kuulutab: „hoian kõvasti sõnadest et meelemõistusele jääda / iga sõna inimlikkuse kastepiisk // iga sõna mis minuni rullub pärlid“ (lk 41). Suur tänu tõlkijale, kes need pärlid meiegi randa kandis!