Mis juhtub, kui loeks raamatuaastal uide nii, kuis lemmin helis. Nii võtsin unest teha. Lehti annab roojata ihu ja hingega, kuid mis heaga aega olme või välmega mehele panna. Sihka, kuhu tahes, alalugu paristatakse teavet. Raisk, kuidas tigestab. Kuna sitta suistub kui hobuse hänna alt, vormub muugi kinnisuksi samaseks – silmalt ripub peerugi küljes ehisena taal. Ainult sellele ma vahel mõelda suudangi. Ükstakama, kuhu suunas end kiputan, sihkan mokk lontis enesega tõtt kui kits kesal: kes on too sihtrühm, kelles kihutada huvi, mis on uudisrõõskus jne. Pane või kargu. Sisule mõtlen muidugi ka, ent pale verdub, kui tuleb eilset püüdes arvatleda, kuis luuta suunamudija enesest. Miks ta seal üldse on? Nüüd saab sauna arukratt, mis jo lihtsalt oksetab. Nett on hävis. Otsimootor on tiidsalt lammumas, sest tüberust avatleva arukrati larbe toppab pärdena sobeda ees, mis eeli orjas nuuskurit.

Sappi on nii et lidrine ja eks solk järg ole aiaäärne. Reldin, et raamatuaastal loen nagu nuusata. Kupar praavib kaalikaks – sedap, pärast seda kehevil hüdisen, kauri kut kulda ja aistin ligikorda, mis mind kiputab ja mu mutsu ei hapata. Sõgelast passeeritut havatsedes porsun higihernes puruks ja malbun, kut esitelusse hingib veel mõni kukru tilgajalg või õõnega lehaleht. Oleks see siis üksnes pealiskaudne, aga et see ka müüb … Mu põue sööb turundusspetsialisti menukilaudist ürav ahas üllitis. Ja olm, et kellele me Elon Muski elupuhust eestindame. Mida seal tõlkida on? Mina tahaks oma laua peale midagi Maryn E. Coote’ist, keda 1965. aasta džässiajakiri Down Beat nimetas Nõukogude Liidu parimaks džässlauljatariks. Temast oleks vaane veerida. Teda on ka hüva kuulata.

Kuulata või kuulda. Näikse nii, et nagu on raamatud, on ka muusikad. Mulle meeldib sõna „raamat“ ning meeles hämutub ähm kut määritlusega kitsutakse – luule, proosa, proosaluule –, mis kui maarub lõidet, nõutlus- ja loistmismahti. Tulve vastselt esitelus lajanud kihav taie vestis, et olm on üks: sandi ja saksa huvialis ajub iga ööbaga aiva hajuvile ning ilojõõr kasub alalugu teisal. Kuid mis on malnis? Selmet esikud eritleks või ajudes vaimleks, lüümib õõv läbi kehvunud koetise, iseäraldus avatleb pihtama. Malnidus unub ja isedus etsib. Ajalugu läheb taas uue reega.

Kõrvuti pannakse hakkama Muski läkk, Räpa somesisu kui Kareva lustiluule; Valge Tüdruk, Kõrvits ja Ratkiller kossutavad kolmi letil haruharvil. Miks? Muidugi, ilumüra aseneb käpapärastes voogedastusteenustes, mis õiendavad muusikule 0,004 taala mängukorra eest – keegi ei osta enam albumeid, sest 10 euro eest kalendrikuus on kättesaadav peagu koguilma plaadikogu. Plaadis pelgub oma hurm. Mulle on need kratijubinad tõhutud: ka Kalevist kangem tehistaip ei rudi mulle Mozarti, Beethoveni ja Brahmsi kõrval kribetki sellest ilmatust helipangast. Ikka pean albumeid tuulama, et lohtu leida. Vast eetsi terendab aeg, mil evitub makk ja sire CD-riiul: kui hõrk on rõõsk kile koorumise hõng ja eht see hands-on-tunne, kui kaane ülemiku hing taas murdub või buklet soonte vahele ei naase, kui ka jõudu proovida. Seda kõike tulevasel plaadiaastal.

Hügieen

Kultuur on prõlla nõnna vedus, et ka heritstest neoliberaalid võiavad proosa, taide ja Pärdiga omi inaraid. Määrdeks see vist meite mano ka jääb: need, kes loometööd vuhivad, teevad seda leivahinna eest. Leivagi hind tõuseb, kunstniku, kirjaniku, muusiku palk aga pehkib. Vargad, kes endid sulides ehivad – töö eest neile tasuda ei meeldi, aga lillutada meeldib. Teiste arvelt. Ma ütlen, Eestit valitsevad sulid. Teeb ikka meele nüüreks. Ilm on ähmil, kuid miks ei võiks olla kodus muuti?

Aga täna on pidupäev – juba 500 aastat on maakeeli meerdeid tallele jäänud. Artsikukarjana teeme kalendrit: kuidas tullu – nii kui tunamullu? Uhjutame end vissi, nidume keele hoide sõbasse kui klaasnakerja, kirgume kopse hingpakki ja siirame lülli iga, kes muuti teha targeb või keeletsura joht krannilt ei käppa. Millist sipsikut me tahame? Allistist illit või helepala autisti? Leeme rammutame ibesood koosu, kiviküla ja võika rassiga. Ja viina pealt võib võtta, et endid välja kooletame.

„Uskumatu,“ ei targe vaane perenaine hõirida, „aga flokside asemel on peenral häitsmeis loftivilju kandev ärimajapuu ja pallilõhnaga plastist sisehallilill“.

Tunnukse, et see ülikonnas varaste sulidus on salamisi aiamaale kannide kilda sohutama näselenud. Naeru­suine Eha lisab punapõseli, et ka koosu vokiratas on saanud uue elu jauni lilleampli näol, mille lopsakad 10-step-skincare-petuuniad on kui rattaga põime palmunud. Peenramaal lüümib metsarahva suurpere haljus ja ühes oravate püramiidskeemiga helgeneb uhm.

Mis on tegelik? Mis seal vahet on: igal oma tõde. Kuid iga pole võrdne. Õgilad poliitilgurid vööritsevad ühiskonna ebavõrdsusega, mis pole seni pehkinud ega hakka ka tummuma, sohutades otsesui iraskeid, et edendavad võrdsust. Elujaid nuumatakse, et edusalt upitada jallist ego Michal & Co.-l, kes on täis vigureid kui peni kirpe. Mida need riigimehed puudavad, ei tea mina öelda. Enne saab surnu persest peeru kui nende suust teadu. Taamus on erandist. Tunne on närts, kuid ega see keela tünga teha või lolli mängida, et lõbus oleks. Näiteks keeles. Hala ja targutus toimub siin. Tegelikult igal pool, mis pole joht paha: hala ja targutus aitab olla märgas ja teadvel. Aga kus on herge ilo, kargus ja toorus? Iga mesine ubin on ju kord vissõun.

Selmet tuselda, mitu raamatut raamatuaastal kapsastada ja aruti mida, lillutan minagi ja pruugin raamatutaara armuks napim andmeid. Panen teabele pärsi: see somes, veebis ja linnaruumis rekkiv rähk tüsistab mõttetaidu ja teeb niigi tire olemise õrjetuks. Siis on köömes kord miskit rammusamat veerida. Teabetervishoiunõuks on nokalodu, päikeseprillid, kõrvakorgid ja vile ast. Nii jääb lümust kranniks. Luuta tasuks tarbijasõbralikke siseruume, eriti kauba­maju, mida ei tasu kah sihata mitte, paitsi Viru keskuse väärikul mind, Svetat ja Aliisi. Ponksu kevadet ja kestvat raamatuaastat, kulla kaasteabepruukija.