Disainis toimuvate muutuste ja arengusuundade virvarriski on käsitöönduslik ja sellest tulenevatele võtetele tuginev tegevusliin tugevalt esile tõusnud, ja tõstnud muuhulgas tihti oluliseks mitmed aspektid, mis tööstusliku tootmise piirides on marginaliseerunud. Aina enam sekkutakse tööstusliku toodangu standardiseerimisse, otsitakse mooduseid, kuidas luua unikaalsust standardiseeritud protsesside sees. Sageli on see paratamatu, eneseteostuseks ja äraelamiseks vajalik moodus. Teiselt poolt on disainis tõusetuv isiklikkus kvaliteedi mõõtena oluline: esemesse integreeritud looja isiklik lugu või ilmseks kujundatud motiivid, disaineri pakutud isiklik (või välja mõeldud) mütoloogia kui alternatiiv kõikehõlmavale kommertsbrändide esemelisele maailmale. Selles isiklikustamise trendis on oma koht ka käsitööideel ja teatud uue ettevõtlusvormi rõhutamisel ja ümberhindamisel. Eesti tekstiilidisain on meeldivalt kirju ja ajab kiirelt eri suundades võrseid.
Oma osa on siin kindlasti materjalide erakordsel paindlikkusel, kuid vaieldamatult teeb selle tugevaks ka tegijate ring. Traditsioonidega tegelemine ja samas nendega seostuvatesse arusaamadesse ootamatute ning värskete rutiinivabade lahenduste toomine on eesti tekstiilidisaini kaubamärk. Just siin võib täheldada suhteliselt lühikese aja jooksul väga selget huvi ja pööret unikaalkunstist disaini ja ideede paljususse. Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg asetuvad hästi eelkirjeldatud mudelisse, nende ühisnimetaja on vilditemaatika. Selles mudelis toimib eelkõige disaineri kehastumine n-ö ühemehetööstuseks: tegeldakse oma väljatöötatu tootmise ja müümisega. Villa ja vildi uurimiseks ja tehnoloogia arendamiseks ning disainerite ning tootjate võrgustiku loomiseks asutasid nad MTÜ Vildiarenduskeskus. Nende loomingu keskne hitt-toode on snowtube’i ehk mäelt allakihutamiseks mõeldud lumesõiduki villane verisoon, millel on mitu väljundit. Oma skulpturaalsuses mõjub see dekoratiivse vormina toimides praktilise istmena. Tuubilik vorm on tuleneb mootorsõidukite sisekummidest, mistõttu neid saab täis puhuda ja vajadusel tühjaks lasta. Kaetud on need käsitsi valmistatud vildiga või heegeldatud jämeda villase lõngaga Villu. Vildile on leitud küllatki ootamatu väljund ja lisaks erinevatele villadele on siin kasutatud ka teisi looduslikke materiale nagu lina-, siidi- ja turbakiudu. Villase lõnga kasutamisel ilmneb hästi ka üks võimalik koostöö mikromudel: kasutusele võetud jämeda villase lõnga on välja töötanud tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu. Viltimise populaarsus on andnud põhjuse sellest ka laiemalt rääkida ja nii korraldatakse
Vildiarenduskeskuses lisaks muule tegevusele ka kursusi villa, vildi ja vanutamise teemal. Inimesed viiakse piltlikult väljendades läbi plastmassikihi murdes millegi autentse ja algupärase juurde, et tulla siis ringiga tagasi tänasesse päeva, kus tuleb leida viis suhestumiseks praeguse keskkonnaga. See ring on neil endal läbi proovitud ja suurepäraselt õnnestunud ning loodetavasti innustab nende tegevus ka paljusid sellest huvitatuid.
