Niisiis, Sandra Jõgeva kunst toimib heale kaasaegsele kunstile omaselt elutervelt ühiskonnakriitilisena, tema arvamusartiklid satuvad ikka ja jälle „Erinevus rikastab” kampaania meediamonitooringu rubriiki, kuna on mainstream’i-kriitilised. Samal ajal Jõgeva ei kinnita, et eristub tahtlikult või on oma eripärast väga teadlik. Kuna ta looming on objektikriitiline,  mõjub tema reaktsioon ootamatu keskpärasusest kinnihoidmisena, tavalise inimese maailmapildina. Niisugune kardab sildistamist, päris aru saamata, mida üks või teine silt tähendab. Vahest ongi heasoovliku Sandra Jõgeva fenomen ja edu võti kunstnikupositsioon, mis toetub nn tervele mõistusele, s.t Sandra Jõgeva on nagu keskmine ignorant, inimene, kes on küll kursis igapäevaeluga, mida ajalehed kajastavad, kuid näiteks feministlikud  teooriad on talle arusaamatud ja suhteliselt võõrad ning seetõttu vastuvõtmatud (nagu enamikule, kes feminismist päris aru pole saanud), mistõttu tekibki vastuolu tema teoste ja nende vastuvõtmise vahel.       

Kunstniku mõtete ja tema tegevuse mõtestamise konflikti üks näide. 2010. aastal kerkis kultuuriinimeste, eriti kaasaegse kunsti ringis debatt kunstitöötajate töötasude ja sotsiaalsete garantiide puudulikkuse üle, mis tähendab, et kultuuriministeerium peaks riigieelarvest saama rohkem raha, et kultuur toimiks ausamatel ja tervematel alustel (lõpp varimajandusele kultuurisfääris!). Sandra Jõgeva arvates ei peaks riik praegu maksma mõnedele  kunstnikele töötasusid, sest sellisel juhul kaotaksid teised kunstnikud katte produktsioonikuludele. Samas Draakoni galerii näitus oli just sellepärast üritustepõhine, et maksimaalselt ära kasutada üüritud pinda, sest galerii rent (s.t kättesaadavus publikule) on kunstnikele liiga kõrge, et omast taskust makstes iga aasta näitust teha. Jõgeva regulaarseks sissetulekuks jääb mõneks ajaks Tallinna TV kunstisaate juhtimine, kuna kunstitegemine on praeguse seisuga  enamasti väljaminek.