„Paikkonna” näitusele (koordinaatoriks ja kujundjaks nahakunstnike liidu esimees Tiia Eikholm) on oma töö toonud enam kui kolmkümmend nahakunstnikku, mis on üle pika aja üks viljakamaid tulemusi. Etteantult on tööde formaadiks 50×50 sentimeetrit, mis võib tunduda isikuvabaduse piiramisena, ent on näituse terviklikkuse seisukohalt ainuõige nõue. Just ühtlane formaat on see, mis ühes pikas rivis eksponeeritud nahatööd parasjagu maha suudab rahustada nende isegi eklektilises tehnika- ja värvikülluslikus mitmekesisuses. Ehkki igal tööl on ka oma pealkiri, võiks neist igaühte nimetada ka „Mina – nahakunstnik”, kus autorid on kas püüdnud üllatada mõne uue tehnikaga või siis pakkunud essentsi oma senisest stiilist. Tuleb välja, et meie nahakunst pole üldsegi nii pruun ja soliidne, nagu traditsiooniliselt mäletama kipume, vaid isegi käre ja silmahakkav. Käreduse taustal mõjub ehk kõige stiilsemalt sissepääsust paremasse seina jääv pruunides toonides tandem: Eve Kaaret, Tiiu Vijar, Maie Teivik ja juubilar Patuse paar suurt nahatööd. Kirju koor vastasseinalt teeb näitusevaatajale ja juubilarile rõõmsa ja kärarikka kummarduse.  

Sellele, kes Minni Patusest veel midagi ei tea, jääb kõigepealt kõrva tema põnev nimi. Oma perekonnanime olla tema kauge esivanem legendi järgi saanud nõnda.

Kord kutsunud mõisnik talumehe enese juurde, et talle liignimi anda. Mõisnik küsinud: „Noh, mees, mis nime sa endale tahaksid?” Talumees vastanud: „Mis mina, vaene patune, ikka tahta oskan!” Seepeale lausunud mõisnik: „Kui nii, siis Patune olgugi su nimeks!”

Kuigi nime tekkelugu on mõnevõrra alalhoidliku alatooniga, seda väärikam on selle kandja. Oma nime ma ühegi teise vastu ei vahetaks, on Minni rahulolevalt teatanud. Ja ta jutustab mõnuga lugusid sellest, kuidas tema Patune nimi on nooruses pannud võpatama nii noori mehi kui ka vanu naisi. (Minul on meeles assotsioon Miki-Hiirega, kui Minni Patuse loominguga nooruses esmakordselt kokku puutusin.)

Arvatavasti on omapärane nimi olnud üks Minni iseloomu kujundajatest tema varasest lapsepõlvest saati. Vastuvoolu ujuja, tavatseb ta enda kohta öelda. Igatahes ei leidu nii sirgeselgseid naisi ka nooremate hulgas just tihti, seeniorstaaride seast aga annab neid otsida tikutulega, seda eriti muidugi füüsilises mõttes!

Oma seminariettekandes püüdis Inge Teder jälile saada, millega tegeles Minni Patune enne tarbekunsti instituuti astumist 1950. aastal. 

Minni Patuse elusaatus on olnud niisama kirev ja vastuoluline nagu temaga üheealisel Eesti Vabariigil. Ta on sündinud Viljandimaal talupidaja perekonnas ja kasvanud sealsamas üles koos oma kolme vanema õe ja ühe noorema vennaga. 1930ndate lõpuks oli isal koguni kaks talukohta, Tallinna ja Varese, mida tütarde abiga peeti. Minnit ei rahuldanud taluperenaise perspektiiv, ta kippus kuskile mujale, kaugemale, teadmata isegi, kuhu täpselt. 1940. aastal otsustas ta juhusliku välgusähvatuse ajel minna õppima elektrit tehnikaülikooli, olles sissepürgijate seas ainuke tüdruk (ja Patune peale selle!). Sisse saada tal ei õnnestunud. 1940ndate algupoolel tuli ta õppima Tallinna Varma majapidamiskooli, mis tema pretensioonidega neiu jaoks liialt ühekülgne tundus olevat. Minni Patuse sattumine nahaerialale oli päris juhuslik ja varasem innustav kokkupuude selle tarbekunstiharuga tal puudus. Vanem õde oli läinud õppima aia-arhitektuuri, nii et teda dubleerida Minni Patune ei tahtnud. Keraamikasse oleks koht olnud, aga see ala tundus kuidagi kitsas ja kauge olevat. Nii juhtus, et 1945. aasta talvel leidus tarbekunsti instituudis nahkehistöö erialal vaba koht olema, mille kasuks Minni otsustaski.

Inge Teder kõneles oma seminariettekandes keerulisest ajast, mil Minni Patune tarbekunsti instituudis õppis, tuues stiilinäiteks kunstniku diplomitöö, mis vastas täielikult stalinistlikele nõudmistele. Teisiti polnud 1950. aastal võimalik kõrgkoolidiplomit saada. Võib arvata, et jõuka talu tütrel, kelle õelapsed metsa pagenult venelaste tule all hukkunud ja vanemad Viljandi rajoonis kolhoosikorra diktatuuri all hirmul, polnud lihtne kohaneda uute oludega. Minni Patuse isa „suri õigel ajal”, 1948. aastal, pääsedes seeläbi küüditamisest. Mingeid illusioone uue võimu suhtes Minni Patusel polnud, ent vastuvoolu ujumine sai 50ndate algupoolel tähendada vaid ühe koha peal püsimist, kui sa just vangi ei tahtnud sattuda. Tähelepandav oli seegi, kui juba diplomeeritud kunstnikuna äratas Minni Patune pahast tähelepanu oma nahkkaantega teemal „Turism on parim puhkus”, kus taimornament ei mahtunud päriselt raami ära, vaid ulatus mõnest kohast üle ääre. Selline oli ka Minni Patune ise – ei mahtunud päriselt raami ära.

Minni Patuse elutööks kujunes peakunstniku amet kunstikombinaadi Ars nahaateljees, millest kõnelesin oma seminariettekandes. Esialgu küll suruti teda instituudi poolt sinnasamasse tööliseks, kuid noor daam (kuigi siis ei olnud daame, vaid olid seltsimehed) keeldus töölisnoore staatusest resoluutselt, ehkki töölise palk oli neil aegadel 2-3 korda kõrgem kunstniku palgast. Tegemist oli ju töörahva riigiga ja proletariaadi diktatuuriga, mille karmides tingimustes asus Minni Patune korraldama tööd nahkehistöö ateljees. Kui 1950. aastal maksti ateljeesse tööle asunud kunstnikule kavandi eest honorariks kolm protsenti töölise tükitasust, siis 1973. aastaks oli see protsent tõusnud 17-ni. Töölisele maksti ületundide eest, kunstnikule endastmõistetavalt mitte. Minni Patusel tuli võidelda tööliste voli vastu kujundada oma äranägemise järgi nahkesemete välimust ja määrata koloriiti. Tal tuli lahendada omavahelisi konflikte ja kadedusi ning ennekõike seista kunstnike õiguste eest, tagada neile sissetulek ja hoida heal järjel kavandite kunstiline tase. Ta tuli sellega toime, jäädes sealjuures viisakaks, delikaatseks, ausaks, õiglaseks, ja tehes peale selle veel ka loometööd. Minni Patune oli isik, kelle silme alt voolasid läbi aastakümnete vältel kõik ARSile teostamiseks esitatud kavandid.

Aga 60ndatel võttis ta kätte ja hakkas tegema taimparknahkseid suuri autoritehnikas vaipu ehk pannoosid, nagu neid tol ajal liigitati, põhjustades sellega eriti tekstiilikunstnike hulgas pahameelt võõrale territooriumile tungimise pärast. Hea valik neist uhkeist, tihedalt läbi töötatud pinnaga, ent ometi lakooniliselt mõjuvaist vaipadest on praegu väljas ka tarbekunstimuuseumi näitusel koos sama ajaperioodi mustade ja valgete nahklaegastega. Vastuvoolu ujumine on andnud vääramatuid tulemusi. Minni Patune on just nende töödega naelutanud end meie nahakunsti ajalukku.

Minni Patune on meie vestlustes väitnud, et kord juhuslikult valitud eriala põhjustas temas piisaval määral kahtlusi ja ka loobumismõtteid. Liig kauge tundus nahkehistöö olevat suurest, päris kunstist, liig pärsitud, tootmiskeskne ja asine. Ent teadmine, et igat asja võib teha väga hästi, kui oled tegija, hoidis teda erialatruuna pensionipõlveni välja. Avarust lisas armastus akvarelli vastu, mida ta samuti on oma näitustel eksponeerinud.

Võiks arvata, et vastuvoolu ujumine on seotud nahkehistöös nii olulise voolitehni­kaga, mis nõuab nii füüsilist jõudu, püsivust kui ka vastupanu materjali isepäisusele. Nii et, armas Minni Patune, taimparknahk on sinu pärisosaks siiski oivaliselt sobinud. Veel kord palju õnne!