Üleliigsest loobumisega on saavutatud täiuslik tasakaal. Kunstnikul on õnnestunud  jätta taiesesse palju avarust ja värsket õhku. Pehmema meeleolu suunas kalduvad tööd „Ta ärkab Sinus endas” (2010) ja „Läinud ta ongi” (2010). Esimene neist paistab silma teatava õrnuse ja sensuaalsusega ning teine viib oma pehmete, pilvi meenutavate vormidega mõtted barokkstiilis kirikute trompe l’oeil’dele ning sealtkaudu religioossetele teemadele. Hoopis teistsuguse, isegi veidi naljaka mulje jätab teos „Karune silmapilk” (2009), kus kajastuv  liikumine mõjub kui hoop. Kaarjalt liikuv joon lõpeb suure ja tumeda värvilaiguga, mis on justkui kukkuva eseme mütsatus. Selle taiese vastandiks võiks pidada tööd „Tants läeb hirmust üle” (2009), kus kajastuvad liikumised moodustavad justkui lõputu keerise. Teost iseloomustab kergus, lendlevus ning kaunis kompositsioon. Näitusel eksponeeritud taieseid võib seostada jaapani kalligraafia, Franz Kleini kuulsate must-valgete tööde või Yves  Kleini „elusate pintslite” tehnikaga, kuid kõik need seosed jäävad siiski vaid kaudseks. Mikk Freibergi tööd teeb isikupäraseks nende ausus ja võluv lihtsus. Kunstnik on öelnud, et ta on püüdnud iseend loomingu kaudu kaotada – isetus kajastub ka taiestes. Freibergi tööd ei karju, vaid kõnetavad vaatajat.