Piret Jaaksi „Põdravalgus“ on eeskätt suhteromaan, ent ühtlasi kirjeldab autor kergelt afektiivse maiguga Eesti külaelu ning äratab uuel kujul ellu rahvalegendid.
Romaanis moodustub selgepiiriline tunnete ja tajude register. Kõiki tegelaspaare – Annat ja Askurit, Irinat ja Rosalindat, Askurit ja Marjat, Annat ja Rosalindat – saadab seletamatu äng ja kurbus, mida võimendavad isiklikud tragöödiad ja muserdavad mälupildid ning teisalt üksinduse ja melanhoolia kogemine novembrikuises külaelus. Tekstis on äratuntav kollektiivne rõskus, mis saadab kõiki tegelasi: valu, mis on selles keskkonnas endas ega kao kuhugi, mis ei lahustu uutes põlvkondades ning millega tuleb lihtsalt olla ja hakkama saada. „Valu, mis võis olla hetkeks lõppenud, aimdus veel kehas, ootas ilmutamist, ootas õidepuhkemist. Harva oli valu tühi, see oli tulemuslik, oodatud valu“ (lk 41).
Mõtteliselt ühendab valu romaanis tegelasi, annab olustikule ja eluhetkedele läbivalt tumeda tooni. Siiski sunnib see tegelasi ka vastanduma, sütitab konflikte, sugereerib segadust. Tegelased küll lävivad omavahel, sõbrunevad, leiavad ühiseid jooni nii minevikust kui ka olevikust, nii privaatsest kui ka avalikust ruumist, kuid ometi tirib miski nende sisse ja vahele pragusid. Pole selge, kas selle taga on elusügavuste lahkamine ja muserdavad sisemonoloogid või päädibki maale kolimine ja seal (elus)püsimine paratamatult kibestumisega, mis ei lase lähedusel tekkida. Anna ja Askuri lootus on ju ometi, et maale kolimine toob nad kokku, ent läheb hoopis vastupidi ja paar kasvab veel enam lahku.
Nii moodustub tekstis keskkond, kus on hulk võõrdunud kehapaare – kõik koos väikeses külas, ent igaüks oma keerulises siseilmas. Tervet romaani võiks kirjeldada sõnaga „kummastus“, sest tegelased mõjuvad kättesaamatu ja kohati ebamaisena. Läbi niisuguse läätse saab vaadelda näiteks Anna ja Irina vastandlikku sõprust: algul ollakse justkui teine teisel pool polaarjoont, ent ajapikku areneb nende vahele kummaline sünergia. Siis aga Irina hukkub – kehad tõmmatakse jälle lahku. Ka Askuri ja Marja lähedus mõjub võõralt: see on afäär, millel puudub tegelik nauding ja kohalolu. Ja siis on selles külas veel üks iseäralik laps, Irina tütar Rosalinda, kellega Annal tekib ühtaegu võõrastav ja lähedane suhe: Anna ei oska aimata Rosalinda vanust ning tüdruk käitub tema meelest kuidagi imelikult, aga tõmbab teda ometi ligi. Anna tunneb end selles lapses ära. Miks? Sest neid ühendab selle teose kõige müstilisem karakter – inimkeelt kõnelev valge põder. Soe lihaseline isend ilmub Külmasuu taluhoovi ja pakub Annale lohutust, embab teda, räägib temaga. Valge põder on tegelane unistusest, unenäost ja ärkab ellu just siis, kui inimsuhted on lagunenud ning tühjus ja üksindus kasvanud liiga suureks. Valge põdra ümber kumav valgus (põdravalgus) on selles loos üks ja ainus helge ja pehme element, mille turvalisse rüppe võib end muretult usaldada.
Romaani kummastav laad mõjub värskendavalt. Teist säärast teost, mis põimiks sel moel mütoloogiat omanäoliste suhtemudelite ja -probleemidega, ei oskagi (nüüdis)kirjandusest nimetada. Müütilis-olmeline narratiiv on uuenduslik, üksteisest võõrdunud kehad tekitavad põnevust. Maaelu kirjeldused pole romantiseeritud ja idüllilised, vaid peegeldavad konkreetselt, siiralt ja toorelt seda, kui hall kõik on, kui halb on elu. „Aga siin on kõik persses [—]. Jah nii ütlesingi. Sest on. Ei ole mõtet nägu teha, et ei ole“ (lk 75) – tegelaste suhtumine ja keel klapivad. Teose tekst ei ole poeetiliselt keeruline, pigem kerge ja õhuline. „Põdravalgus“ on ideaalne ühe õhtu lugemine.
Mõnes kohas tekst pisut takerdub oma lihtsusse ja kaotab seetõttu lugeja tähelepanu: eeskätt tunnen puudust sügavamatest ja isikupärasematest dialoogidest. Näiteks mõjub kunstlikult politseiuurija Marja, Askuri ja külavanema Helduri vestlus mahapõlenud kaupluse varemete juures – justkui oleks vaja vaikus millegagi täita (vt lk 154–157). Ootamatult tungib romaani krimifilmi sugemeid, mis ilmtingimata ei anna loole midagi juurde. Sisutühjade dialoogide asemel igatsen rohkem aistingulis-ruumilisi kirjeldusi – seda, et tekstist õhkuks veel rohkem novembrikülmust, porilehka, halli mere rõskust, külateetolmu. Mida mõtlevad põlenud poe varemeid põrnitsevad memmed? Mida teeb ja mõtleb sealsamas nina löristav pisike laps, kes on äsja kaotanud oma ema?
Dialoogide lihtsusest aimub, et romaan on välja kasvanud näidendist, sellele vihjatakse ka raamatu tutvustuses. Eelistan, kui raamat jätab niisugused paralleelid ja seosed lugeja tõmmata ega anna neid ette. Mõte romaanist kui näidendi edasiarendusest tuksub lugedes kuklas ega lase hoiduda võrdlusest draamatekstiga, tehes vahest lugeja teksti suhtes kriitilisemakski. Olustiku- ja meeleolukirjeldused, mis näidendi puhul on paratekst, peaksid romaanis lugu kandma, kasvatama kontidele liha – selle tarvis võinuks kahekõnet julgemalt koomale tõmmata. Tervikuna pakub „Põdravalgus“ sellegipoolest sisukat mõtteainest suhete, valu, kurbuse ja endasse matva maaelu kohta, seda läbi väga huvitava müstilise, rahvalugusid taaselustava filtri.
