Kui juba rahvuspõhiseks minna, siis näituse paljude tööde hulgas on kõige huvitavamad leedulaste ja eestlaste maalid. 26 kunstnikust 18 on naised, mis tõestab veel kord, et kunstis on naiste sajand ning et kaasaegse naiskunstiajaloo jätkuna olid kõik videoteosed, sh mõned performance’ite dokumentatsioonid, naiskunstnikelt. Kusjuures, lätlaste seitsmest kunstnikust olid kaks naised. Muuseas, Neonilla Medvedeva oli Leedu näitusel väljas omanäoliste krokiidega, mis Tallinna näituseks teiste poolt välja puksiti, mistõttu Tallinnas esineb kunstnik kahe pastelse portreega, mis sobiksid näiteks lasteraamatu illustratsiooniks – üleüldse, millal tehti (viimati) lastele suunatud kaasaegse kunsti näitus?
„Zugzwang’i” kontekst on turuküsimus, potentsiaalse turu otsimine. Mida teevad maalikunstnikud pärast kunstikõrgkooli lõpetamist? Paljud lähevad vahetustega tööle ja teevad kunsti hobikorras, sest kõik ju õpetajateks ei lähe ning vahendaja leidmine on hoopis haruldane. Kui fotokunstil ja videoinstallatsioonil on kaasaegsel kunstiareenil päris palju kõlapinda, sest nendes meediumides lahendatakse tihti tundlikke sotsiaalseid probleeme, siis maalikunsti imago on taandunud dekoratiivseks, justkui rahustavaks ja pelgupaika pakkuvaks (sisustus)elemendiks. Siin peitub paradoks. Ühelt poolt on maal kunstiturul endiselt kõige kindlustatum, nii et kunstnikul on võimalik (kas või palju ja odavalt) maalides ära elada, sest maal on alati unikaalne, lisaks on maal skulptuurist tunduvalt pretensioonitum. Teiselt poolt ei ole kaasaegne maalikunst puht dekoratiivne, vaid võib olla, nagu „Zugzwanger’id” on näidanud, vägagi ühiskonnatundlik ning selle esteetika ei pruugi sobida kellegi sisekujunduselemendiks.
Tore on spekuleerida, et kui „Zugzwang” olnuks kunstimess, siis kas näiteks kaitseministeerium ostaks Adomas Danucevičiuse maaliseeria „Carmine”, mille maalid toetuvad You Tube’i videotele, kus ajateenijad teevad algust homoseksuaalsusega … Näitusel oli esindatud ka elluastumise temaatika, nt Kristina Kurilionoki Marina Abramovići teose „Art must be beautiful, artist must be beautiful” („Kunst peab olema ilus, kunstnik peab olema ilus”) edasiarendus. Kurilionok, üks näituse initsiaatoreid, on vene taustaga leedulanna, kelle ema muudkui meelde tuletab, et naine peab meheleminekuks ilus olema. Kunstnik reageeris ema öeldule, filmides varateismelisi tütarlapsi end meikimas ja juukseid kammimas. Marta Stratskas põletas suurel lõuendil džungli maha. Iseloomuliku mõttelennu poolest tõstan esile Mart Vainre Tallinna ja Vilniuse hüperrealistlikud linnamaastikud, mis mängivad oleviku, mineviku ja tulevikuga ning city-linnaosade üheülbalisusega. Jonas Jurcikas Leedust on väikeste maalidega loonud sci-fi-narratiivi kosmonautide ja kolhoosidega, mis muu hulgas väljendab noori leedukaid tabanud nõukogude esteetika nostalgiat. Raitis Hralovičs Lätist esineb kahe maaliga „Armuvalu” seeriast, kujutades meeste piinu ja naiste kannatusi: esimesed kes peavad olema superkangelase kehaga taimetundjad, teistelt oodatakse korraga nunnaliku pieteeti ja ajatut ilu.
Kuna tegemist oli „Zugzwang’i” teise näitusega, siis oleks oodanud väljapanekult terviklikumat struktuuri, kuigi tuleb märkida, et huvitavad maalijad tõusevad selgelt esile ning näitus mõjub kokkuvõttes värskelt ja särtsakalt just nimelt tänu erinevatele kultuuritaustadele ning maaliseeriatele, mille lahendused on julged ja läbi mõeldud. Loota on, et koostöö jätkub.
