Värvuseta rohelised ideed magavad raevukalt

ANDERS HÄRM

Kõik semiootikat õppinud inimesed teavad, et Noam Chomsky kasutas lauset „Värvuseta rohelised ideed magavad raevukalt“ näitamaks, et sõnade kooslus, mis moodustab grammatiliselt korrektse lause, võib olla täiesti tähenduseta. Iga järgmine sõna selles lauses tühistab eelmise: roheline ei saa olla värvuseta, idee ei saa olla roheline ega magada ning magada pole võimalik raevukalt. Üks sõber tegi hiljaaegu sellise vea, et kommenteeris midagi staarkonservatiiv Markus Järvi Facebooki seinal, mille peale sai ilmselt EKREga seotud libakontolt sõnumi: „Oled pedofiiliaerakonda kuuluv maffia varaste valetajate räketi valituse poolt heaks kiidetud juudieite vargaplika isaga toiduahelas.“ Eesti kõige levinuma perekonnanime all tegutsev isend ei suutnud moodustada isegi toimivat lauset, kaugel sellest, et see ka midagi tähendaks. Ainus, mis siit läbi kumab, on pime ja otsatu raev. „Üsna rikkalik okse,“ võttis teine sõber selle suvalistes käänetes ja aluse-öeldise-sihitiseta sõnapuntra tabavalt kokku. Täiuslikust okserallist oli siin puudu veel „kommunist“, „soroslane“ ja „liberastist homoteerull“. Magav mõistus võib sünnitada koletisi, aga sagedamini juhuslikke verbaalseid väljaheiteid. Kuid suur hunnik väljaheiteid hakkab mõjuma koletuslikult. Kes meist siis ei oleks sellise ilmselge hullumeelsuse tunnustega jauramisega kokku puutunud? Kui heita pilk „konservatiivsetesse“ foorumitesse, artiklite kommentaariumidesse, propagandalehtedele jne, siis näeme, et tegemist on paranoilise kollektiivse psühhoosiga. Kuna enamasti on tegemist igapäevaelus enam-vähem funktsioneerivate kodanikega, kes saavad poest saia ostmisega hakkama, ent siiralt usuvad, kui mitte lamedat maad ja reptiile, siis vähemalt maailma valitsevat rahvusvahelist pedofiilide salaorganisatsiooni ja segaseid vandenõuteooriaid, siis ei saa tegu olla psühhoosiga. Pigemini on see piirialane isiksusehäire, millest sai räägitud ka eelmisel nädalal (Anders Härm, Piirialase sündroomiga piiririik – Sirp 5. V).

Küsimus on väga lihtne: kui tegemist on haigusega, siis vajavad need inimesed hädasti abi. Ja kui ei ole tegemist haigusega, siis on tegemist tavaliste, noh, ütleme leebelt, s…peadega. Vaatad Urmas „Mine-Pe…sse“ Reitelmanni, Kalle „Lilleke“ Grünthalit või mõnda teist ekreiitlikku герой’d ja mõtled, et kuigi nende jutt meenutab haiglast sonimist, on nad ju ilmselgelt lihtlabased ja avantüristlikud mölakad. Aga need tegelased mudivad oma borderliner’itest valijate suunda, toidavad nende paranoilisi, rassistlikke ja fašistlikke fantaasiaid, mängivad nende hirmude ja vaevadega, julgustavad neid laamendama ja räuskama, ehtides seda kõike õilistavasse „rahvuslik-konservatiivsesse“ rüüsse. EKRE füürerid vajutavad kõiki vajalikke nuppe, et toita irratsionaalseid ulmasid.

Postimees on pärast viimaseid valimisi alustanud laiaulatuslikku padukonservatiivset kampaaniat abieluvõrdsuse vastu. Ultratest koosnev raskekahurvägi Espak, Vahtre, Toompuu, Hellam, Viilmaa on üles rivistatud ja annab arvamustoimetuse juhi Martin Ehala ühte suunda kallutatud juhtimisel kogupauke. Siiani on Postimehes ilmunud üks vastupidist seisukohta väljendav Vootele Päi artikkel, kus rõhutatakse abieluvõrdsuse majanduslikku kasu. Seda ei saa mitte kuidagi nimetada tasakaalustatud ajakirjanduseks, kuigi muu hulgas vaagitakse ka „konservatiivse“ maailmavaate lüüasaamist ning EKRE seest tõusvat, sõna otseses mõttes, väljaheitelehka ning hädakorinat. Ainult äärmiselt haige aju suudaks sellises kontekstis näha Postimehes midagi ligilähedastki „liberaalsele-globalistlikule propagandaväljaandele“, aga ometi just nii tituleerib ajalehte ERRile antud usutluses Martin Helme, kuna väljaanne julges poetada midagi kriitilist püha perekonna absolutistlike juhtimisvõtete kohta.

Abieluvõrdsuse teemal pole mingit vajadust edasi arutleda, valimistulemused andsid selle kehtestamiseks rohelise tule ja otsetee. Tehtagu see nüüd ära. Küsimus ei ole selles, et „kas“, vaid üksnes „kuidas“, mis on ainus tõsiseltvõetav ja arutelu vajav poliitiline probleem. Palju rohkem vajavad kriitikat neoliberaalse majanduspoliitika poole kalduva uue valitsuse positsioonid maksude küsimuses. Maksuküürude või proportsionaalse tulumaksu asemel tuleks alustada normaalse progressiivse tulumaksu süsteemi kehtestamisest ja tagasi investeeritava (loe: väljakanditava) ettevõtlustulu maksustamisest. Ühtlasi oleks vaja tekitada ettevõtetele võimalus tulumaksu tasumise asemel arvestada kultuuri ja ka spordi toetuseks eraldatud summad maksudest maha, mis on mitmel pool täiesti tavapärane poliitika. Ehk lõpeb siis see kultuuriväljal tikutulega erasponsorite otsimine, sest tekitaks ettevõtetes küsimuse, kas kantida raha lihtsalt maksuametile või anda kultuurile, ning saada endale ühtlasi positiivset tähelepanu. Milline ettevõtja sellisest asjast loobuks? Ainult see, kellel on valik üldse mitte midagi maksta. Tehkem valik siis lihtsamaks. See pole „värvuseta raevukalt magav idee“, vaid konkreetne poliitika.