Piirialase sündroomiga piiririik

Patoloogiline nartsissist ei näe vigu ja eksimusi mitte ühe episoodina, vaid sümboolse korra kokkukukkumisena.

ANDERS HÄRM

Smuuli bareljeefi ümber toimunud ühiskondlik-poliitilises lainetuses ei ole kerge jätta sellele diagnoosi panemata. Ja seekord ei jäta ka. Tõepoolest, olen seda hinnangut kaalunud juba pikemat aega. Vaadates Eesti ühiskonna arengut viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul, viitavad nähud pikemat aega sündroomile, mille vasteks on psühholoogias piirialane isiksushäire (ingl borderline syndrome). Selles mõttes on kaklus bareljeefi ümber sündroomi järjekordne sümptom.

Piirialase isiksushäire all kannatavat inimest iseloomustab patoloogiline suhe objektiga, mis tähendab, et ta ei ole võimeline integreerima „head“ ja „halba“, erinevaid uskumusi üheks objektipildiks. Erinevalt n-ö normaalsest inimesest on tal välja kujunemata ning ärevushäirete all kannatav ego, mis ei suuda ühendada tema mentaalset maailma ja seda domineerivad assotsiatsioonid, mis asuvad väljaspool ratsionaalset mõtteviisi.¹

Slavoj Žižek kirjeldab seda nii: näiteks kui borderliner peab kedagi nii „halvaks“ kui ka „heaks“, lahendab ta selle dihhotoomia lihtsa jaotusega: mõne aja on objekt „hea“ ning seejärel muutub „halvaks“, kusjuures see ei tekita temas vastuolu, kuna subjekti ego ei ole piisavalt integreeritud. Ta võib omada mitmeid vastuolulisi libidinaalseid arvamusi, mida väljendatakse üksteise järel. Žižek toob seda sorti objektisuhte näiteks n-ö väikese inimese suhtumise poliitikasse: ühel hetkel on poliitika suur asi, mis tekitab patriootlikke tundeid, siis jälle räpane ja roojane väli, kus valitsevad korruptsioon ja intriigid. Ja ta ei tee katsetki neid positsioone integreerida.²

Millegipärast on paljude meelest täiesti võimatu, et Smuul võiks olla ühtaegu nii hea kui ka halb, nii suurepärane kirjanik kui ka endine stalinist, nii tore inimene kui ka parteisõdur, nii kirjanike kui ka küüditajate abistaja. Ehk teisisõnu: Smuul ei saa olla vastuoluline ja kompleksne isiksus, nagu valdav enamus meist on, vaid üksnes kas üdini hea või üdini halb.³ Eile vaatasin Facebooki: üks postitas Majakovski lapsepõlvepildi, mille peale teine karjatas kohe „Punane täi!“. Tunnen neid mõlemaid. Esimest ei ole põhjust kahtlustada Vene propagandas vms ja teist lausrumaluses, kuigi viimase reaktsioon täpselt selline paistab. Meenutagem, et Majakovski „Kuulake!“ Peeter Volkonski ja ROSTA Akende esituses oli meil 1987. aastal võimas poliitiline hümn võitluses Nõukogude korra vastu, mille ohvriks Majakovski ise samuti langes.

Johannes Vares Barbarus on kindlasti kas geniaalne luuletaja või „punane täi“, sest ei ole ju ometi võimalik olla korraga valesid valikuid teinud kodanlust põlgav arst ja juunikommunist ning võimas luuletaja, üks olulisemaid eesti moderniste. Isegi enesetapp ei lunasta. Või võtame Konstantin Pätsi ja tema monumendi: Päts ei saa kuidagi olla korraga ülioluline sajandialguse poliitika­tegelane ning Eesti riigi asutaja ja autokraatliku režiimi juht, vapside liikumise hävitaja (jah, see on tema positiivne ja õige otsus), kes pidi keerulisel hetkel võtma vastu keerulisi otsuseid ja otsustas valesti. Või mine tea, äkki on olemas see ligi miljon inimest, kes veel eesti keelt kõnelevad üksnes tänu sellele, et ta lähtus rahva ja keele säilimise ideest riiki ohvriks tuues. Igal juhul on tegemist kompleksse ja vastuolulise isikuga. See ei puuduta üksnes inimesi, vaid ka n-ö elutuid objekte. Võtame Nõukogude mälestusmärgid: Maarjamäe memoriaal ei saa olla korraga imposantne maa­kunsti­teos, geniaalne skulpturaalne vorm ja problemaatiliste ajaloosündmuste monument. (Kummaline on see, et kõik need lõputu ohvri- ja kannatusnarratiivi viljelejad tahavad alati ise midagi hävitada ja lõhkuda.) Näiteid justkui võimatutest objektipiltidest võiks tuua veel ja veel.

Kui ma mainisin, et selline ühiskondlik piirialane häire on midagi, mida olen täheldanud juba pikemat aega, siis soovitan soojalt ERRi portaalist üle lugeda nt 2018. aastal Toomas Sildami tehtud intervjuu Mart Helmega.⁴ On alles üle-eelmise parlamendikoosseisu aeg ja EKRE pole veel võimule tulnud. See algab Helme ühelt poolt justkui adekvaatse enesehinnanguga, et EKRE-l on parlamendis seitse kohta ja et seega see justkui väga oluline jõud ei ole, ning jätkab armulikult, et ei panekski NO99 teatri näitlejaid seina äärde, kui võimule tuleks, vaid võtaks neil lihtsalt raha ära. Seejärel kütab Helme ennast juba täiesti psühhootilisse ekstaasi ning leiab juba, et eriteenistused ehk „süvariik“, nagu ta neid nimetab, hoidsid valimisi oma kontrolli alla ning hoolitsesid selle eest, et ta sai presidendivalimistel üksnes 16 häält. Need väited panevad lõpuks ka kogenud ajakirjaniku sügavalt ohkama. Vähene häälesaak käib Helme nartsissistliku ego pihta, nii et ta asub seda põhjendama paranoilise kujutelmaga süvariigist. Tegelikult on küsimus palju tõsisem: EKRE puhul on tegemist niisiis parteiga, kes osaleb parlamentaarses poliitikas, kuigi selle füürer on ometi veendunud, et asju ei otsusta mitte parlament, riik ja valitsus, vaid süvariik! Retoorika jätkus isegi pärast seda, kui nad olid võimule saanud. Tekib küsimus, miks nad siis üleüldse parlamentaarses töös osalevad. Eesmärk saab olla ju üksnes küüniline: võtta välja raha ja palk – sest midagi ei ole ju võimalik niikuinii reaalselt korda saata, kui kõige üle otsustab süvariik. Eks ekspluateerita seda väikse inimese suhet poliitikaga EKREski: riik on justkui püha ja puutumatu, mille keele ja kultuuri kaitseks ollakse valmis kõik andma, ja siis jälle läbinisti mädasoo, mida juhib liberastlik süvariik. Või siis ei pane nad seda vastuolu ise tähelegi, mis iseenesest korreleerub samuti borderline’i sündroomiga.

Piirialase isiksushäire üheks korrelaadiks on patoloogiline nartsissism, mida Žižek tõlgendab kui nõrga välja kujunemata ego reaktsiooni, kus isik jääb poolele teele psühhoosi ja normaalse Ego vahel.⁵ Kompensatsiooniks moodustub integreeriv patoloogiline suur Ego, mis koosneb kolmest elemendist: a) reaalne Ego – subjekt tajub ennast tõelise ja erilise subjektina, b) ideaalne Ego – ideaalne enesepilt, mida subjekt väärtustab, ning c) ideaalne objekt – ideaalne teine, keda patoloogiline nartsissist näeb iseenda minapildi laiendusena. Teine on taandatav kirjeldatavatele omadustele, eriti nendele, mis vastavad tema nartsissistlikele vajadustele. Nagu ütleb Žižek, vastab patoloogiline nartsissist küsimusele „Miks sa mind armastad?“ loeteluga koos põhjuste detailse kirjeldusega. Ja kui objekt kaotab mõne neist omadustest, siis kaotab ta ka libidinaalse staatuse. Patoloogilise nartsissisti loogika võtab kõige paremini kokku remark: „Mu kihlatu ei jää kohtingule kunagi hiljaks, sest siis ei oleks ta enam mu kihlatu!“ Iga viga ja eksimust ei nähta mitte ühe episoodina, vaid sümboolse korra kokkukukkumise väljendusena. Kihlatu on taandatud positiivsete omaduste loeteluks, mis samal hetkel, kui too lõpuks ikkagi hilineb, kaotab kogu oma staatuse ühel hoobil. Siinkohal on ehk paslik meenutada nt Tiit Ojasoo juhtumit, kui Ojasoo sai nuuti sõna otseses mõttes nii paremalt kui vasakult. Parempoolsed olid kindlasti õnnelikud, et kõrge lennuga lavastaja ning moraalimajakas, kelle kunsti nad ei mõistnud, jäi vahele ebamoraalse teoga; radikaalsed feministid nõudsid aga Ojasoo tühistamist Me Too liikumise laineharjal, justkui oleks Ojasoo Harvey Weinsteini või R. Kelley mastaapi kurjategija. Ühest isoleeritud vägivallaepisoodist, kus ohver soovis lepitusmenetlust ja mille raames Ojasoo endale korduvalt tuhka pähe raputas ning vabandas, ei piisanud paljudele. Vaja oli verd, sest lemmiklavastaja ei saa ju kunagi milleski eksida.⁶ Ja kui ta eksis, siis on kõik –seda eksimust ei ole võimalik integreerida tema objektipilti. (Andestada ju võiks, unustama ilmtingimata ei peaks.) Õnneks ei olnud tema saatus lõplik: ta lavastab edasi nii siin kui ka sealpool piiri. Tendents, et kompleksseid ja vastu­olulisi isikuid ja nähtusi ei käsitleta kogu nende keerukuses, on aga äärmiselt ohtlik.

Piirialase isiksushäirega inimene on ebastabiilne, äärmuslikult ja põhjendamatult tundlik, moonutatud minapildiga. Nagu ütleb Žižek, oli 1940. ja 1950. aastatel, kui sündroom avastati, tegemist justkui võimatu kohtumisega psühhoosi-neuroosi teljel: ühelt poolt sai selgeks, et tegu pole psühhoosi juhtumitega (need indiviidid suutsid jätkuvalt osaleda ühiskonnaelus, vahel isegi väga edukalt, ja funktsioneerisid üleüldiselt väga hästi), ja ilmselgelt ei saanud neid seostada ka reaalsuskao või hullusega tavatähenduses. Need polnud ka hüsteerilise või obsessiivse neuroosi juhtumid, kuna patsientidel ilmnesid ilmselged psühhoosi sümptomid: paranoilised ideed, neurootilist repressiooni asendavad palju primitiivsemad kaitsemehhanismid (mustvalge ehk kõik-või-ei-midagi-mõtteviis, reaalsuse teatud aspektide eitamine jne) ja eriti patoloogiliselt aktsentueeritud nartsissism.⁷ Piirialase isiksushäirega inimesed lõpetavad statistiliselt sageli enesetapuga. Mis aga juhtub, kui selle häire all kannatab terve kultuur?

Loe ka Anders Härmi „Värvuseta rohelised ideed magavad raevukalt“

1 Veel võib piirialase isiksusehäire kohta lugeda siit: https://www.lundbeck.com/ee/patients/psychiatry/borderline-personality-disorder (vaadatud 27.04.2023)

2 Slavoj Žižek, „Pathological Narcissus“ as a Socially Mandatory Form of Subjectivity, Borderline Syndrome. Energies of Defense, Manifesta III kataloog, Lubljana: Cankarjev Dom Ljubljana, 2000, lk. 234-255

3 Kusjuures siinkohal ma ei süüdistagi niivõrd Smuuli bareljeefi eemaldamise algatanud Mait Vaiku, kuigi see mõte on mulle veider. Tema enda sõnul ei olnud eesmärgiks Smuuli tühistamine kirjanikuna, kuigi enamvähem sellena see välja kukkus, vaid üksnes stalinist-Smuuli bareljeefi eemaldamist, samas kui kirjanik-Smuul võiks alles jääda. Kas siis ei oleks võimalik mõelda sellest kui mälestusmärgist kirjanik-Smuulile?

4 Toomas Sildam. Mart Helme: EKRE on valmis valitsusse minema, ERR, 24.01.2018 https://www.err.ee/676927/mart-helme-ekre-on-valmis-valitsusse-minema (vaadatud 27.04)

5 Slavoj Žižek. Samas

6 Eksimuse suurus ja mastaap ei olnud olulised, selles ülesköetud kontekstis mõõdeti vägistajaid, süsteemseid ahistajaid, onu Heinosid ja paari lolli märkuse tegijaid ühe mõõdupuuga. Võib piisata ka heidetud pilgust. Kellelgi tekkinud ebamugavustunne võis ja võib jätkuvalt olla piisav argument kellegi tühistamiseks.

7 Slavoj Žižek. Samas