Dekonstrueerides diskrimineerimist

Tartu ülikooli senati otsus keelduda uute Venemaa ja Valgevene üliõpilaste vastuvõtmisest on häbiväärne.

RICARDO VICENTE

Esmaspäeval, 7. märtsil toimunud erakorralisel koosolekul otsustas Tartu ülikooli (TÜ) senat, et ülikool ei võta enam vastu uusi Venemaa ega Valgevene kodanikest tudengeid peale nende, kellel on juba olemas Eesti või mõne muu Euroopa Liidu riigi elamisluba. Kaks nädalat hiljem kinnitas Tartu ülikooli nõukogu selle otsuse ja Tallinna tehnikaülikooli senat tegi samasuguse valiku. Nähtavasti on need esimesed ja ilmselt ainsad Euroopa ülikoolid, kus selline otsus on langetatud.

Tartu ülikooli senati otsusele lisatud seletuskirjas väidetakse, et keeldumise uute Venemaa ja Valgevene kodanikest tudengite vastuvõtmisest tingis varasem otsus loobuda koostööst Venemaa ja Valgevene institutsioonidega. Siiski on tegemist vigase argumendiga, kuna üks ei tulene teisest ja tudengite vastuvõtust keeldumine ei ole koostöö katkestamise tingimus, mis pealegi on juba ise väga vastuoluline.

Ja veel, seletuskirjas õigustatakse vastuvõetud otsust väitega, et see on õigustatud: „Praeguses poliitilises olukorras on põhjendatud jätta uued üliõpilased Ukraina vastu avalikult sõda alustanud Venemaa Föderatsioonist ja Valgevenest vastu võtmata.“¹

Õigused ja vabadused

Et Venemaa ja Valgevene tudengite vastuvõtust keeldumise motiive paremini mõista, võtsin ühendust Tartu ülikooli senati liikme ja õppeprorektori Aune Valguga, kes otsust avalikult on kaitsnud. Ta oli lahkesti nõus mulle vastama ja oli langetatud otsuse põhjuste osas väga avameelne. Ometi pole tema argumendid põhjendatud, vaid tuginevad vääriti mõistmisele ja eelarvamustele, ning on ekslikud nii eetiliselt kui ka akadeemiliselt. Sellest tulenevalt on TÜ senati otsus väga mitmel tasandil vale.

Esiteks kahtlustan, et TÜ senati otsus on vastuolus Euroopa Liidu põhiseaduslike ja haldusõigusaktidega. Tegemist on räige kodakondsuspõhise diskrimineerimisega avaliku halduse üksuse poolt, mis näib olevat otseses vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12-ga ning on raske mõista, missugust eesmärki see teenib, pidades silmas Tartu ülikooli seaduses² seatud sihte. Mind huvitab, mis juhtub, kui Tartu ülikool senati langetatud kahetsusväärse otsuse pärast kohtusse kaevataks. Asjaolu, et Venemaa ja Valgevene suhtes on juba sanktsioond kehtestatud, ei kohusta mingil moel TÜ senatit omal algatusel täiendavat sanktsiooni kehtestama.

„Kas Tartu ülikool on nende ainus õppimisvõimalus? Tõenäoliselt mitte,“³ ütleb Aune Valk. Ometi ei muuda alternatiivide olemasolu või puudumine ekslikku otsust õigeks ega säästa TÜ senatit tagajärgedest. Prorektor näib olukorra üle kurtvat, öeldes, et „ülikool ei suuda kontrollida ega saa oma otsustes arvesse võtta üliõpilaskandidaatide meelsust“.⁴ Tänu jumalale, et ülikool ei saa kontrollida tudengite ega kellegi teise hoiakuid ega vaateid, usku ega arvamusi. Ülikool ei ole mõttepolitsei.

Aune Valk rõhutab vajadust inimeste meelsuse uurimise järele, ja kuigi tema käsutuses pole mõtteskannerit, jõuab ta üldistava kahtlustamiseni: „Usaldusväärseid ja täpseid andmeid Venemaa elanike hoiakute kohta ei ole, kuid on selge, et Venemaal on ka arvukalt neid, kes toetavad seda sõda. Me ei saa olla veendunud, et nende riikide võimud ei kasuta ära võimalust saata siia õppima inimesi, kelle eesmärk on kasutada Eestis viibimist millekski muuks kui vaba akadeemilise hariduse omandamiseks.“⁵

Prorektor näib unustavat, et ta töötab ülikooli ja mitte mõne pealetükkiva migratsiooniameti heaks. Tema ja TÜ senati liikmed, kes selle keeluotsuse vastu võtsid, peaksid püüdma mõista, et ülikool pole politsei, piirivalve ega kaitsepolitsei allüksus ning et ülikooli ülesanne pole kontrollida, kas keegi on mingit sorti spioon. Nad peavad mõistma, et tudengite vastuvõtu kriteeriumid, kust iganes nood ka pärit ei ole, ei saa põhineda suurt inimgruppi hõlmaval üldistatud kahtlustusel.

Väide, et senati otsuse põhjuseks on praegune olukord, tugineb küll sõjaaja reaalsusele, kuid toob siiski ilmsiks võimetuse mõista õiguste ja vabaduste olemust, mis on olemas selleks, et kaitsta meid näiteks võimu kuritarvituste eest riigi ja tema haldusorganite poolt. Õigused ja vabadused kehtivad nii tavapärastes oludes kui ka sõjaolukorras, kus neist kinnipidamine on eriti oluline, ja mõnel juhul võivad valitsuse kehtestatud iseenesest kohased abinõud lõppkokkuvõttes sattuda vastuollu kõige olulisemate poliitiliste ja kodanikuühiskonna väärtustega. Igal juhul ei ole Eesti sõjas ja õiguste ning vabaduste piiramise puhul kehtivad mitmesugused tingimused.

Põhiseadus kaitseb inimeste, sealhulgas välismaalaste, õigusi ega tee venelaste ja valgevenelaste puhul erandit. TÜ senati liige, kellega rääkisin, ütles, et Venemaa ja Valgevene noored peaksid püüdma oma riike muuta. Tuletasin talle meelde, et juba mitmeid kuid on tuhanded valgevenelased tänavatel protestinud ebaausate presidendivalimiste vastu ja et tuhandeid venelasi on sõjavastasuse eest vanglasse heidetud.

Ülikooli olemuse põhjapanevalt tähtsamaid tahud on järgmised: arvamuste vabadus ja sallivus ideede suhtes, mis meile ei meeldi – isegi tõeliselt jälestusväärsete ideede suhtes. Ma pean Vladimir Putini režiimi, Aljaksandr Lukašenka režiimi ja nende sõda Ukraina vastu jälestusväärseks. Ent ideede vastu võideldakse ideedega, mitte suletud uksega.

Otsuse mõju

On tõenäoline, et uued Venemaa ja Valge­vene kodanikest tudengid võivad neid režiime ning ka sõda toetada. Ma soovin, et nad seda ei teeks. Samal ajal võivad õpingud Tartu ülikoolis panna nad meelt muutma. Mitte et ülikool peaks neile ajupesu tegema. Pean silmas seda, et tõelisest akadeemilisest vabadusest kantud keskkond võib suurendada nende teadlikkust. Economisti andmetel⁶ on Venemaal vanusegrupis 20–29 toetus sõjategevusele Ukrainas umbes 30%. Valgevenes on toetus sõjale veel väiksem, nagu hiljuti viitas rahvusvaheline mõttekoda Chatham House.⁷

Kiidan Tartu ülikooli ukrainlastele uute õppekohtade loomise ja nende eest vastutuse võtmise eest ning julgustan tegema veelgi rohkem. Kuid ühe inimgrupi eest suurema vastutuse võtmine ei eelda kahe riigi kodanikest tudengite diskrimineerimist. Aune Valk ütles, et isegi ilma senati otsuseta poleks olnud võimalik Venemaalt ja Valgevenest uusi tudengeid vastu võtta, kuna Eesti ei väljasta neile enam viisasid. Juhin siiski tähelepanu, et TÜ senati otsus eelnes viisade väljastamist puudutavale otsusele. See tähendab, et ilmselgelt ei soovinud TÜ senat uusi Vene ja Valgevene kodanikest üliõpilasi.

Antud otsuse otsene mõju kujuneb tõenäoliselt väikeseks, sest neist kahest riigist pärit tudengikandidaate poleks niigi pruukinud kuigi palju olla. Aga milles on sel juhul TÜ senati otsuse mõte? Kas selleks on negatiivse hoiaku väljendamine venelaste ja valgevenelaste suhtes? Samal ajal on selle otsuse mõju palju suurem, kui esmapilgul paistab. TÜ senat on üks kõige suurema otsustusõigusega ülikooli allüksusi. Kui otsustatakse kedagi kodakondsuse alusel diskrimineerida, siis omandab ülikool selle tagajärjel maine asutusest, kus valitseb negatiivne hoiak venelaste ja valgevenelaste suhtes, ning see soodustab samasugust hoiakut ka ühiskonnas.

Isegi kui TÜ senat selle otsuse tagasi võtab, mida ta loodetavasti teeb, siis on ikkagi halb juba sündinud: tähtis avalik institutsioon on saatnud signaali, et neist kahest riigist pärit inimesed ei ole teretulnud. Kuidas saavad praegused vene ja ukraina üliõpilased ülikooli usaldada pärast sellist vaenulikku sõnumit? Ja kuidas saavad praegused TÜ senati liikmed, kes selle otsuse heaks kiitsid, jätkata praeguste venelastest ja valgevenelastest tudengite õpetamist ning juhendamist?

Senati otsus puudutab otseselt praegusi Vene ja Valgevene üliõpilasi ning võib hakata tööd takistama senati liikmetel, kes selle heaks on kiitnud. See kahjustab ülikooli mainet ning on otseses vastuolus akadeemilise vabaduse põhimõtetega. See püüab seadustada puhtakujulist räiget diskrimineerimist. See on eetiliselt vale ja tõenäoliselt ka seadusevastane. See karistab inimesi, kes juba niigi elavad pideva ebaõiglase karistuse all. See saadab Eesti ühiskonnale signaali, et lubatav on kahtlustada ja diskrimineerida venelasi ning valgevenelasi, kes juba siin elavad. Kui Venemaa ja Valgevene kodanikest noorte Tartu ülikooli õppima tulek pole järgmisel õppeaastal vastuvõetav, miks me siis peame arvama, et venelased ja valgevenelased, kes kunagi tulevikus siia saabuvad mis tahes muul põhjusel, ja need, kes juba siin elavad, on aktsepteeritud? See on äärmiselt negatiivne, lausa ohtlik sõnum ühiskonnale.

Kõigil neil põhjustel palun lahkelt, kuid tungivalt TÜ senati liikmetel antud otsuse üle järele mõelda ja see muuta.

Ricardo Vicente on Tartu ülikooli majandusteaduskonna lektor.

Tõlkinud Maarja Kaplinski

1 Seletuskiri õppekorralduse õigusaktide muutmise kavandile, Tartu ülikool 4. III.

2 Tartu Ülikooli seadus. – Riigi Teataja I 1995, 23, 333.

3 Õppeprorektor Aune Valk: elu on värviline, sõda mustvalge. – ut.ee 10. III.

4 Samas.

5 Samas.

6 The war in Ukraine has made Russian social-media users glum. – Economist 12. III.

7 Chatham House, What Belarusians think about the upcoming referendum.

Loe ka: Kaarel Vanamölder, „Akadeemiline vabadus sõjatules“