Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks!

Õiglaste tasumäärade kujundamisel tuleb arvestada töömahuga. Kõige täpsema tulemuse saab, kui projektiga seotud arutavad üksikasjalikult läbi töö teostamiseks vajaliku tegevusmahu ja ajakulu.

MAARIN EKTERMANN, AIRI TRIISBERG

2018. aastal algatasime ürituste sarja „Räägime kunstipoliitikast!“ eesmärgiga sõnastada kunstielu kitsaskohad. Kaks sarja raames toimunud mõttevahetuste kokkuvõtet on Sirbis juba ilmunud: „Kust king pigistab?“ ja „Näitusetasud – kolm näidet mujalt“ (14. XII 2018 ja 6. II 2019). Kuna arutelu käigus nimetati pakilise probleemina alatasustatud tööd, sündis mõte töötada välja õiglasemate tasumäärade kehtestamise mudel. Selle kujundamises osales kahe aasta jooksul ligikaudu 70 kunstivaldkonna praktikut. Omaalgatuslikus korras sündinud tasumäärade ettepaneku leiab elektroonilise väljaande kujul, vt http://proloogkool.eu/kodutud-tekstid.

Ettepaneku väljatöötamise meetod

Aastatel 2019–2021 osales ettepaneku väljatöötamises kümme fookusrühma, kuhu kuulusid kunstnikud, tarbekunstnikud, näitusekujundajad, graafilised disainerid, kirjutajad ja kuraatorid, installeerijad, dokumenteerijad ja institutsioonide juhid. Kuue kuni kaheksa osalejaga vestlusliku rühmaintervjuu valisime meetodiks seetõttu, et fookusrühma korral sünnib osalejate omavahelisest suhtlusest stimulatsiooniefekt. Dialoog kiirendab uuritava teemaga seotud info aktiveerimist mälus ning erisuguseid vaatenurki ja vastuolusid on kergem väljendada. Sotsiaalteadlaste kogemus näitab, et delikaatseid teemasid (nagu raha) käsitletakse kollektiivses raamis julgemalt.

Kutsusime ise inimesi rühmades osalema, sest meie kogemuse põhjal reageerib avalikele üleskutsetele kunstivaldkonna töötingimustes kaasa rääkida üksnes kitsas ring inimesi. Soovisime arutellu kaasata võimalikult mitmesuguste kogemustega kolleege ja lähtusime rühmi kokku pannes põhimõttest, et osalejate profiil ei piirduks meie suhtlusringkonnaga. Läbipaistvuse huvides korraldasime 2021. aasta kevadel ka ühe avaliku veebiseminari, et arutellu kaasata ka laiem kunstiavalikkus. Sel seminaril osales ligikaudu 60 inimest.

Korraldasime arutelud kutsealade kaupa. Mõned fookusrühmad kujunesid võrdlemisi esinduslikuks. Näiteks näituste installeerimisele või dokumenteerimisele spetsialiseerunud inimesi on vähe ja nii saatsime kutsed peamistele võtmeisikutele. Kunsti loomisele ja eksponeerimisele pühendatud fookusrühmi käsitleme pigem pinnaseproovidena, sest kunstnikke on teiste kutsealadega võrreldes palju rohkem. Siiski tasub meeles pidada, et näituste korraldamisega seotud tugitegevus (nt kujundamine, installeerimine, dokumenteerimine) on samuti enamasti kunstnike õlul.

Tasumäärade arvutamise põhimõtted

Tasumäärade mudeli puhul lähtusime kultuuritöötaja miinimumpalgast, mille brutomäär on 2022. aastal 1400 eurot. Kultuuritöötaja miinimumpalk on paika pandud Kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) palgakokkuleppe tulemusena, selle kaudu reguleeritakse kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavate kõrgharidusega kultuuritöötajate palgamäära. Kunstivaldkonnas kuuluvad nende hulka riigimuuseumide ja Tallinna Kunstihoone töötajad. Teistele kunstiasutustele ei ole palgakokkuleppe järgimine kohustuslik, ent mitmed institutsioonid lähtuvad koosseisuliste töötajate palgataseme kujundamisel sellest standardist. Meie ettepanek on, et ka vabakutseliste koostööpartnerite tasumäära kujundamisel tuleb aluseks võtta kultuuritöötaja miinimumpalk.

Fookusrühmades toimunud aruteludes keskenduti peamiselt näituste korraldamisega seotud tegevuse tasustamisele. Ettepaneku koostamise käigus võtsime eeskuju teiste riikide kogemustest. Näitusetasu puhul lähtutakse mujal maailmas mitmetest muutujatest, nagu näitusemaja eelarve, külastajate arv, näituse kestus või näitusel osalevate kunstnike arv. Mudeleid analüüsides leidsime mitmesuguseid puudujääke. Näiteks on levinud põhimõte, et mida rohkem kunstnikke grupinäitusel osaleb, seda väiksemat tasu makstakse igale kunstnikule. Säärane põhimõte teenib pigem institutsioonide huve, sest kunstniku töömaht ei sõltu sellest, kas näitusel osaleb 10 või 20 kunstnikku. Tasumäära sidumisel kunstiinstitutsiooni eelarvega võetakse küll arvesse näitusemajade rahalisi võimalusi, kuid ka sel juhul ei peegeldu selles näituse tegemisega seotud töö maht. Külastajate arvust ja näituse kestusest lähtuvate mudelite puhul käsitletakse kunstiteost kaubana, mille eksponeerimise hinna määrab publiku hulk. Oma ettepanekus ei ole me pannud kunstiteostele hinnasilti. Lähtume põhimõttest, et õiglaste tasumäärade kujundamisel tuleb kindlasti arvesse võtta töömahtu.

Kas loometöö tegemiseks kuluvat aega saab mõõta?

Eesti kunstiväljal on ka varem töötingimuste parandamise üle arutletud. Üks laiaulatuslik mõttevahetus leidis aset kümmekond aastat tagasi, kui koondus kunstitöötajate liikumine Kaasaegse Kunsti Liit. See liikumine oli kriitiline tasustamata ja alamakstud töö suhtes, kuid ei sõnastanud soovitusi, kuidas oleks loometööd õiglasem tasustada. Ettepanek mõõta töö tegemiseks kuluvat aega ei leidnud tookord üksmeelset heakskiitu. Paljud kunstnikud leidsid, et loomingulist protsessi ei ole võimalik kvantifitseerida. Arvamust põhjendati argumendiga, et kunstnik töötab kogu aeg.

Kümmekond aastat hiljem on hoiakud loometöö mõõtmise suhtes muutunud. Mitmed loovisikud peavad oma aja üle arvet ja oskavad väga täpselt öelda, kui palju aega kulub neil ühe või teise tegevuse sooritamiseks. Kunsti loomise või eksponeerimisega seotud alatisi toiminguid on lihtne mõõta ja planeerida. Ometi ei tohi unustada, et näituste korraldamine ei taandu üksnes administratiivsetele ülesannetele. Tasumäära kokkuleppimisel tuleb kindlasti arvesse võtta, et aega nõuab ka loominguline protsess ehk uurimistöö, mõtlemine, ideede väljatöötamine ja katsetamine. Fookusrühmades toodi välja, et loominguline töö on kõige raskemini mõõdetav ja ajaliselt plaanitav. Mõned ideed küpsevad kaua, teised sünnivad hetke ajel, mõne idee teostamine käib lihtsalt, teine nõuab pikka katsetamist materjalide, tehnikate või oskustega.

Näituseasutuste kategooriad

Kõik institutsioonid ei ole ühesugused. Kaalusime mitmeid viise, kuidas võtta arvesse näitusepindade võimaluste piire ja erinevusi. Kas kriteeriumiks peaksid olema rahalised vahendid, näiteks aastane tegevuskulude või programmi eelarve? Või hoopis näitusepinna suurus ja tugipersonali arvukus, sest sellest sõltub omakorda kunstniku töömaht? Lõpuks jätsime need arvutused kõrvale, sest kunstiasutuste eelarve sõltub suuremal või vähemal määral kultuurkapitali projektirahastusest ja muutub pidevalt. Samuti on mitmetel prestiižsetel näitusekohtadel väike organisatsioon ja vähe tugipersonali, ehkki mainelt ja olulisuselt on need kunstielu keskmes. Lähtusime fookusrühmades osalejate kogemustest ning jaotasime näitusepinnad kolmeks kategooriaks, mille puhul on soovituslikud erisugused tasumäärad.

Tasu ei tohi olla väiksem kui riiklik alampalk

Leiame, et ka väikese eelarvega näituseasutuste töötasud peaksid vastama riiklikule alampalgale. Alampalk on riiklikult kehtestatud töötasu alammäär. Töölepingu seadus ütleb, et alampalgast väiksemat tasu ei või tööandja töötajale maksta, ent alammäär kehtib siiski ainult töölepingu korral. Kunstivaldkonnas on palju ajutisi töösuhteid ja loovisikutega sõlmitakse enamasti töövõtu- või käsunduslepinguid. Neid reguleerib võlaõigusseadus, mis ei kohusta alampalka maksma. Kunstivaldkonnas ei ole riiklikku alammäära ka vabatahtlikult orientiiriks võetud. Ometi on alampalk vabakutselise loovisiku jaoks väga oluline parameeter, sest sellest sõltub sotsiaalmaksu miinimumkohustuse kuumäär. Sotsiaalmaksu määr on seotud eelmise kalendriaasta alampalgaga ja reguleerib ligipääsu sotsiaalkaitsele, nagu ravikindlustus, pension ja töötuskindlustuskaitse. 2022. aastal on alampalk 654 eurot, minimaalne tunnitasu 3,86 eurot ja sotsiaalmaksu miinimumkohustuse kuumäär 584 eurot.

Hea kolleeg, kui otsustad pärast selle teksti lugemist midagi muuta, siis olgu selleks põhimõte, et töötasu arvestamisel võetakse aluseks vähemalt alampalk. Kui oled tööandja, siis ära kellelegi alampalgast väiksemat töötasu paku. Kui oled töövõtja, siis ära alampalgast väiksema töötasuga nõustu. Lähtu sellest põhimõttest isegi juhul, kui sul on olemas püsitöö, mis tagab sotsiaalmaksu laekumise. Nii oled solidaarne vabakutseliste kolleegidega ja hoiad ennastki rööprähklemise, ületöötamise ja läbipõlemise eest.

Valdkonnasisesed erinevused

Rühmaarutelude käigus leidis kinnitust asjaolu, et näituste puhul teevad kõige rohkem tasustamata ja alamakstud tööd kunstnikud, samal ajal kui näitusega seotud tugiteenused on paremini tasustatud. Näituse installeerijate, dokumenteerijate ja graafiliste disainerite töö tasustamiseks on välja kujunenud kõrgemad tasumäärad, mille me fookusrühmades kogutud info põhjal ka ülevaatlikult kaardistasime. Asjaosaliste hinnangul mängivad kõrgemate tasumäärade kujunemisel kaasa peamiselt kaks aspekti. Näiteks installeerijate oskused on väga spetsiifilised ja spetsialiste on vähe. See annab näituse installeerijatele tööandjatega läbirääkimisel tugevamad kaardid, samuti on lihtsam saavutada omavahelist solidaarsust minimaalsetest tasumääradest kinnipidamisel. Teise mõjutegurina tõsteti esile turusurve. Näiteks graafilistel disaineritel on piisavalt tööandjaid ka väljaspool kunstivaldkonda ning see survestab kunstiinstitutsioone joonduma turuhindade järgi. Sellegipoolest kinnitasid graafilised disainerid, et võrdluses teiste tööandjatega on kunstivaldkonnas makstavad tasud väiksemad.

Meie tasumudeli lähtepunktiks on eeldus, et näituse korraldamisega seotute vahel (kunstnikud, kuraatorid, kujundajad, installeerijad, dokumenteerijad jne) sõlmitud töösuhe on lühiajaline. Tegelikkus on mõnevõrra keerulisem, sest mõned loovisikud tegutsevad füüsiliste, teised juriidiliste isikutena (OÜ, FIE, MTÜ) ja kolmandad kasutavad segamudelit. Seepärast oleme tasu­mudelis välja toonud nii neto- ja brutosummad kui ka palgafondi. Kui näituse korraldaja sõlmib töösuhte füüsilise isikuga, siis tasub kõik tööjõumaksud tööandja. Kui vabakutseline loovisik tegutseb ettevõtjana, peab ta endale palka makstes tasuma ise tööjõumaksud ja seega tuleb välja maksta kogu palgafond.

Tõsiasi, et loovisikud kasutavad erisuguseid õiguslikke vorme, teeb ühtlaste tasupõhimõtete sõnastamise keerulisemaks. Ometi ei tasu unustada, et ka väikeettevõtjana tegutseva loovisiku argitegelikkusest ei saa füüsilise isiku tasandit välja klammerdada. Ravikindlustus, pension ja töötuskindlustuskaitse on seotud isikukoodi, mitte FIE või ettevõtte registrikoodiga.

Läbirääkimiste juhendid

Fookusrühmades küsisime tasumäärade arvutamise mudelile tagasisidet ja püüdsime täpsustada kunsti ja näituste tegemiseks kuluvat aega. Mitmed osalejad osutasid, et töömahu üle läbirääkimine ei ole kunstivaldkonnas levinud tava. Tavaliselt on eelarve töösuhte alguses juba kindlaks määratud ja loovisik seatakse valiku ette, kas nõustuda pakutud summaga või mitte. Töötasu suuruse dikteerivad esmajoones institutsioonid ja kunstiprojektide korraldajad. Fookusrühmades osalenute hinnangul ei võeta tasumäärade eelarvestamisel arvesse töö teostamiseks kuluvat tegelikku aega. Ometi on töömahu hindamine õiglaste tasumäärade arvestamisel võtmetähtsusega.

Mahtude hindamisel võtsime arvesse, et töö intensiivsus vaheldub teose või näituse loomistsükli jooksul. Näiteks isikunäituse ettevalmistamiseks kulub kunstnike hinnangul 6–9 kuud täiskoormusega tööaega, kuigi ajaliselt on näituse ettevalmistamise periood enamasti veel pikem, sest teatud etappides tehakse tööd osakoormusega. Kunstnikud tõid välja, et isikunäituste puhul mõjutab töömahtu ka näituseruumi pindala: on suur erinevus, kas näitus toimub Hobusepea galeriis või Kumu suures saalis.

Arvutasime fookusrühmades välja toodud tööle kulunud aja kultuuritöötaja miinimumpalga alusel läbi, et tuua arutelu keskmesse konkreetsed summad. Siiski on oluline rõhutada, et välja pakutud arvud on oletuslikud. Kõige täpsema tulemuse saab, kui projektiga seotud osapooled arutavad üksikasjalikult läbi töö teostamiseks vajaliku tegevusmahu ja aja.

Fookusrühmade arutelu käigus sündisid läbirääkimiste juhendid, mida saab kasutada töömahu hindamiseks. Näiteks tuli korduvalt jutuks, et sageli alahinnatakse olemasoleva töö eksponeerimisega seotud ajakulu. Enamasti ei piisa sellest, et kunstnik annab nii-öelda paki näitusesaali uksel üle, vaid teost tuleb timmida, ruumile kohandada või näituse ajal hooldada. Mõned teosed vajavad installeerimiseks kunstniku kohalolu, sest neid ei ole võimalik juhendi abil üles panna. Läbirääkimiste juhendis on muuhulgas esile toodud tegevus, milles näituse korraldamisega seotud unustavad sageli kokku leppida, näiteks koosolekutel osalemine ja kirjavahetus, publikuprogrammides osalemine või ajakirjandusega suhtlemine.

Soovitame läbirääkimiste juhendeid kasutada ka selleks, et arutada töösuhte alguses läbi, kes millise töölõigu eest vastutab. Fookusrühmades kuulsime arvukalt juhtudest, mil ülesanded, millest unustati koostöö alguses rääkida, langevad tasustamata lisatööna vabakutseliste õlule. Koostöö alguses sõlmitud täpsed ja läbipaistvad kokkulepped aitavad ennetada lahkhelisid ja vältida ebaõiglast kohtlemist.

Mida teha, et soovidest saaks tegelikkus?

Tasumudelis välja arvutatud summad võivad tunduda utoopilisena, sest praeguses kunstirahastuse süsteemis ei ole piisavalt vahendeid, et tasustada vabakutseliste kunstipraktikute tööd kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga alusel. Kui soovime, et õiglasemate tasumäärade ettepanekust saaks tavapärane töökord, peab valdkonna rahastamine kasvama. Ometi leiame, et mitmeid selle mudeli põhimõtteid on võimalik rakendada juba praegu.

Loovisikutel soovitame tasumäärade mudelit kasutada palgaläbirääkimistel tööandjatega. Kui tööpakkumisega kaasnev töömaht ei ole proportsioonis töötasuga, on mõistlik pakkumisest keelduda, iseäranis kui töötasu jääb allapoole alampalga piiri. Palga suuruse kõrval soovitame põhjalikult läbi rääkida töökorralduse tingimused. Kas individuaalsete läbirääkimistega on võimalik paremaid töötingimusi saavutada? Mõnikord see tõepoolest õnnestub, kuid institutsionaalsete muutuste saavutamiseks jäävad üksikisiku käed liiga lühikeseks. Targem on tegutseda kollektiivselt. Kui kunstnikud ja kunstivaldkonna loovisikud panevad seljad kokku ja ütlevad nigelatele töötingimustele koos ei, siis õhutab see kultuuriinstitutsioone aktiivsemalt tegutsema. Kollektiivne surve ärgitab ümber hindama eelarve koostamise põhimõtteid, pingutama rohkem lisarahastuse leidmiseks ja osalema aktiivsemalt kultuuripoliitika kujundamises.

Kollektiivsel tasandil on vabakutseliste loovisikute tähtsaim huvikaitseorganisatsioon Eesti Kunstnike Liit, millel on ligi 1000 liiget ja 18 alaliitu. Ametiühingutesse organiseerumine ei ole kunstivaldkonnas levinud. Loovisikute ja loomeliitude seadus nimetab loomeliidud riigile esmaseks partneriks, kelle kaudu parandatakse loometööks vajalikke tingimusi. Loomeliidud on dialoogis peamiselt kultuuriministeeriumiga ega kommenteeri teiste kunstiasutuste tööd. Ometi võiksid loomeliidud esindada vabakutseliste loovisikute huve, hoides silma peal ka valdkonna suurematel tööandjatel ja esitades vajadusel ebamugavaid küsimusi. Kas vabakutselistele makstavad tasud käivad kaasas inflatsiooni, koosseisuliste töötajate palgatõusu või sotsiaalmaksu miinimummäära tõusuga? Kas vabakutselistega sõlmitakse korrektsed lepingud, mis vastavad töö iseloomule? Kas lepingu tingimustest peetakse kinni? Tööpõld on lai ja siinkohal tasub meenutada, et loomeliidud on loovisikute ühendused, mille näo kujundavad selle liikmed. Kunstnikkonnal on loomeliidu töö suunamiseks demokraatlikud hoovad, mida näiteks Eesti Kultuurkapitali või Tallinna Kunstihoone suhtes ei ole. Mida aktiivsemad on loomeliidu liikmed, seda tugevamini saab liit teostada loovisikute huvikaitset.

Kunstivaldkonna ökosüsteemis on väga mõjukas roll rahastajatel ja iseäranis kultuurkapitalil. Kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapital jaotab aastas laiali umbes kaks miljonit eurot. Sellest summast ei piisa, et tagada kõigile toetuse saajatele õiglane palk. Ometi ei tähenda see, et kulka käed oleksid seotud. Kulka saab töötingimuste parandamisse panustada vähemalt kahel moel. Üks võimalus on osaleda kultuuripoliitilistes debattides ja juhtida tähelepanu tõsiasjale, et kulka vahenditest ei piisa kunstivaldkonna ülalpidamiseks. Teine võimalus on korrastada sihtkapitali sees rahajaotamise põhimõtteid. Kulka poolt palgarahaks eraldatud summad peaksid olema piisavalt suured, et neilt oleks võimalik tasuda miinimumkohustuse määras sotsiaalmaksu. Kulka kaudu rahastatud projektides osalemine ei tohi lülitada vabakutselisi loovisikuid välja sotsiaalkaitsesüsteemist.

2021. aasta sügisel valmis kultuuri­ministeeriumi tellimusel mahukas uuring vabakutseliste loovisikute majandusliku toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse kohta. Uuringust selgus, et ligi poolel vabakutselistest on katkendlik ravikindlustus. Seda probleemi on võimalik lahendada kahel moel. Üks võimalus on laiendada ravikindlustuskaitse aluseid, teine lahendus on maksta loovisikutele õiglast palka. Targem on prioriteediks seada õiglane palk, sest see tagab ka vajaliku sissetuleku ja ligipääsu muudele sotsiaalkaitse meetmetele nagu pension, töötuskindlustus jms. Kunstivaldkonnas on vabakutseliste katkendlik sotsiaalkaitse olulisel määral seotud riiklikust alampalgast väiksemate palkadega. Teine takistus seisneb selles, et sugugi mitte kõik sissetulekud ei laeku palgamaksetena, vaid töösuhete maskeerimiseks kasutatakse litsentsilepinguid, ostu-müügitehinguid ja stipendiume.

Institutsioonide vastutus

Praegu on kunstivaldkonna töötasud alatihti riiklikust alampalgast väiksemad ja puuduvad kokkulepped, mis seaksid alamakstud tööle piiri. Fookusrühmades kuulsime, et töötasu suuruse dikteerivad enamasti institutsioonid. See paneb tööandjatele suure vastutuse valdkonna töötingimuste kujundamisel. Leiame, et tööandja vastutus lasub ka neil näitusemajadel, mille programm koostatakse avatud konkursi põhimõttel – kunstnike tööd tuleb ka sel juhul tasustada õiglaselt. Kuraatoritel ja projekti­juhtidel soovitame tasumäärade mudelit kasutada projektide eelarvestamiseks ja rahastustaotluste vormistamisel. Isegi kui õiglast palka pole võimalik maksta, tasub nähtavaks teha tasustamata töö ulatus. Kunstiasutuste juhte ärgitame tasumudelist lähtuvalt sõnastama poliitikakujundamise ettepanekuid.

Õiglasemate tasumäärade ettepaneku visandamisega soovime kaasa aidata valdkondlike eesmärkide sõnastamisele. Selleks et siinsest ettepanekust saaks hea tava, läheb vaja laiapõhjalist kunstivaldkonna koostööd. Ettepaneku algatajatena anname endale aru, et üksikisikutest eestvedajate käed jäävad süsteemsete muutuste elluviimiseks liiga lühikeseks. Seepärast soovime teatepulga edasi anda eelkõige loomeliitudele, kuid õiglasemate töötingimuste kehtestamisele saavad kaasa aidata kõik, kes kunstivaldkonnas töötavad. Igaühe mõju ei ole siiski sama suur, sest üksiku kunstniku häälel on vähem kaalu kui institutsioonide omal. On hädasti vaja, et kunstivaldkonnas reflekteeriksid kõik oma rolli üle töötingimuste kujundamisel ja seaksid tasumäärad ühise pingutuse prioriteediks.

2011. aastal esitasime ajalehe Sirp 11. veebruari eriväljaandes „Kunsti­töötajate hääl“ küsimuse: kas kõigepealt saame rikkaks ja siis hakkame õiglaseks? Kümme aastat hiljem tundub asjakohasem küsida: kas hakkame õiglaseks?