Vilja vastab

Vilja Kiisler: „Kipub olema ajakirjanduse paratamatus, et kultuuri millegipärast ei peeta seksikaks. Kultuuriinimesed ei pääse nii tihti esiküljele, kui näiteks mina tahaksin neid seal näha.“

PILLE-RIIN LARM

Ei oleks kunagi arvanud, et saan oma iidoliga turul käia. Minu iidol on terav ja sädelev Vilja Kiisler, Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanik, ning me külastasime koos Tallinna Raekoja platsi jõuluturgu. Midagi niisugust teistel turgudel ei näe: triibulised pulgakommid, neljast lihast vorstikesed, merevaigust kaelakeed, kahar kuusepuu, karussellid … Väheke jabur küll, kuid siiski tugev sümbol, nii et ma ei imesta, kui karusselli ees tehtud foto valitakse Sirbi esiküljele. Kokkusaamise ajend oli hoopis kriitika, mitte turg: Vilja Kiisler pälvis eile, 15. detsembril Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna. Tunnustuse teenis ära tema Maarja Kangro novellikogule „Õismäe ajamasin“ kirjutatud arvustus „Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa“.¹ Nüüd on hea võimalus uurida, mida arvab laureaat kriitikast, kultuurist, ajakirjandusest ja Eesti elust.

Palju õnne veel kord! „Vilja Kiisler on võimas Heideggeri tõlkija, kuid saatus on ta viinud ajakirjandusse,“ märgib igatsusega mu hea kolleeg Valle-Sten Maiste. Ometi olete viimastel aastatel taas Heideggerile lähemale nihkunud: kas või Sirbis on tänavu ilmunud neli teie raamatu­arvustust, sh auhinnatekst, Eesti Päevalehe lisas LP intervjueerite sageli loomeinimesi jne.

Olen Heideggeri rahule jätnud ja loodan, et ka tema on minu rahule jätnud. Lühike periood mu elus, mil Heideggeriga tegelesin ja väga tugevalt tema mõju all olin, mõjutab kindlasti siiamaani. Ega see ei ole midagi, mida tahaksin olematuks teha. Küllap viis, kuidas Heidegger kunsti ja kirjandust näeb, on mulle siiski mingil viisil jäänud omaseks, aga ei saa öelda, et iga kord midagi kirjutades või mõne loomeinimesega intervjuud tehes Heideggeri peale mõtleksin või püüaksin talle uuesti läheneda – ei.

Eesti parim kirjanduskriitik töötab väljaandes, mis sulges kaks aastat tagasi oma kultuuritoimetuse ja kus raamatuarvustusi ilmub haruharva. Pisike saatuse vingerpuss seegi.

Mul on kahju, et Eesti Päevalehes ilmub kirjandusarvustusi vähem. LPs, mis praegu kultuuri katab, neid ju ikka leidub. Ja Ekspressil on Areen. Postimees annab kultuurile päris palju ruumi, kuid eraldi kultuurilisa ei ole ju neilgi. Suures pildis, ajakirjandus ei näe ennast kuigivõrd kriitikaedendaja või loomeinimeste tutvustaja ja ülendajana. Kipub olema ajakirjanduse ja ajakirjandusväljaande paratamatus, et kultuuri millegipärast ei peeta seksikaks. Kultuuriinimesed – kunstnikud, kirjanikud, heliloojad – ei pääse nii tihti esiküljele, kui näiteks mina tahaksin neid seal näha. Ajakirjandusväljaandeid kannustab ikkagi kasumi teenimise soov ja paremini saab müüa neid lehti, mille esiküljel on mõni niisugune persoon, keda absoluutselt kõik tunnevad. Lugu alles alustavast noorest loojast, kes on kindlasti tulevikutegija ja teeb juba praegu üliägedaid asju, ei pruugi alati lehte minna suures mahus ja jõuda esiküljele.

Selles mõttes sammub ajakirjandus justkui surnud ringis. Me tahaksime, et meil oleks persoone, keda panna esiküljele ja et see leht müüks, aga samal ajal panustame väljaannetena liiga vähe sellesse, et ise uusi staare ka kultuurivaldkonnas peale kasvatada. Toimetused võiksid sellele rohkem mõelda, kuid ma ei näe, et sellest surnud ringist saaks kergelt välja murda.

Siiski on muutus märgatav. Kas või Eesti Päevalehes toimus siis, kui sinna tööle läksite, kultuurikajastuses hüpe: ühtäkki tuntakse huvi Mudlumi, Lilli Luugi ja teiste kirjanike tegemiste vastu. See rõõmustab.

Siin ei ole minu teenet – LP võttis kultuuri enda hõlma alla. Mul on alati hea meel, kui mul on võimalik teha lugu mõnest kirjanikust. Teeksin neid meelsasti rohkem, kuid mu põhitöö on tegelikult mujal: intervjuud poliitikute ja avaliku elu tegelastega ning saated.² Kultuurist kirjutamine on töö toredam osa, kuid võtab palju aega ja sageli mul seda lihtsalt ei ole.

Kuidas suhtutakse Eesti Päevalehes muudesse väljaannetesse kaastööde kirjutamisse? Ühes teises päevalehes vaadatakse oma töötajate nn kõrvale­hüpetele kuuldavasti viltu. Oleme Sirbis muidugi meelitatud sellest, et meid konkurendiks peetakse…

Kui läksin Delfi Meediasse tööle, teavitasin algul peatoimetajat iga kord, kui mult telliti mõni retsensioon, kuni õige pea sõlmisime kokkuleppe, et tohin kirjutada kultuuriväljaannetele, kes tegelikult ei ole Eesti Päevalehe konkurendid. Kuna teen seda oma vabast ajast, nädalavahetustel, ning ei jäta ühtegi põhitööülesannet täitmata, siis ei ole seda kunagi keelatud. Olen tohtinud arvustusi kirjutada ka teistes väljaannetes töötades.

25. novembri LPs ilmus iga-aastane mõjukate edetabel. Esikohal on peaminister Kaja Kallas. Kõige mõjukam kultuuriinimene, edetabelis 55. kohal, on Kristiina Ehin. Kas loomerahvas on tõesti nii vähemõjukas?

Mul on hea meel, et vähemalt üks luuletaja selles nimekirjas on, kuid eks neid võiks olla rohkem. Tabel tabeliks. Igaüks võib ju lasta ennast inspireerida ja mõelda selle üle, keda tema peab mõjukaks. Eesti Päevalehe mõjukaid ei saa võrrelda näiteks Äripäeva rikaste edetabeliga, kus kaalutakse, kui palju on kellegi investeerimisportfell või maine vara väärt. See on ühe toimetuse ajakirjanike hinnang.

„Meil on palju kriitikuid, on põnevaid kriitikuid, aga ei ole elukutselise arvustaja ametikohta,“ kurdab ajakirjas Looming Jürgen Rooste. „Võib-olla on sellele kõige lähemal Alvar Loog, aga temaga on sama häda nagu näiteks Mihkel Kunnuse või Maarja Vaino või Leo Luksi kirjutistega, vahel Vilja Kiislerigi [—] kirjanduskriitikaga – ma tunnistan, et neid on põnev lugeda, ülipõnev, aga sealjuures tunnen peaaegu alati, et suurem jagu neist ei ole lugenud sama raamatut (vaadanud sama ühiskonda) mis mina või siis kogunisti mingi kujuteldav kõrvaline, „objektiivne“ lugeja, kui sellist on.“³

Tundub, et tsitaati kannab teatav rahulolematus kriitikaga. Seda võib igati mõista, sest arusaadavalt on loojal oma ettekujutus sellest, kuidas tuleks mõista tema teoseid või siis ka teiste autorite kirjutatut. Kui Jürgen Rooste ütleb, et viidatud kriitikud ei ole lugenud samu raamatuid, siis mõtleb ta ilmselt, et nad saavad raamatutest teistmoodi aru kui tema.

Jürgen Rooste on ka Facebookis korduvalt väljendanud rahulolematust kriitikaga ja sellega, et arvustusi ilmub liiga vähe. Tema on üks neist paljudest viljakatest autoritest, kelle teosed jäävadki teenimatult tähelepanuta just selle pärast, et ta kirjutab ja avaldab palju. Kunagi arutasime Alvar Loogiga, et kergem on võtta arvustada debütandi teos, sest selleks tuleb läbi lugeda kõigest üks raamat. Palju raskema südamega võtan mina ja eeldatavasti ka teised, kes kirjutavad arvustusi, ette neid autoreid, kelle looming on erakordselt mahukas. Arvustamine tähendab iseenesest seda, et läbi tuleb lugeda kogu autori looming. Kui toimetaja ootab arvustust kiiresti, siis ei ole selleks võimalust. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks paljude viljakate autorite 17. või 25. teos pälvibki vähem retsensioone.

Tsiteeritud artiklis on veel üks ilus mõte: võiks olla kriitikaportaal. Ajakirjandusväljaanded ei panusta ilukirjanduse arvustamisse piisavalt – Sirp panustab, Looming ja Vikerkaar, ka Müürileht, ehkki viimasel ajal vähem, mujal ilmub näpuotsaga. Neid kohti võiks ju rohkem olla. Iseasi, kas leidub küllaldasel hulgal professionaalseid lugejaid, kes annaksid sellist tagasisidet, mis ka Jürgen Roostele meeldiks ja kohane tunduks.

Tsiteeritud artikkel ilmus sarjas „Mõttevahetus: XXI sajandi kirjandus“. Missugune paistab teile XXI sajandi eesti kirjandus ja kriitika? Kui palutaks niisugune artikkel kirjutada, siis millest seal juttu tuleks?

Loodan, et minu käest ei küsi keegi sellist artiklit. Kui kellelgi tuleks pähe see tellida, siis loobuksin kirjutamisest, sest mul ei ole selleks piisavalt pädevust. Minu arvustused on siiski asjaarmastaja omad, kirjutan neid hobi korras, ainuke õigustus võiks olla ehk see, et haridus sobib – olen eesti filoloog. Valin endale jõukohased ülesanded ja ütlen ära need, millest jõud üle ei käi. Üldistused jätaksin kindlasti professionaalide teha, mina nende hulka ei kuulu. Need tekstid peavad kirjutama Märt Väljataga, Johanna Ross, Elle-Mari Talivee, Hasso Krull, Aare Pilv …

Kas söandate teha üldistusi XXI sa­jandi ajakirjanduse kohta? Või siis vähemalt mulluse kohta? Ajakirjanduses on n-ö huvitavad ajad, osutas hiljuti Ragne Kõuts.⁴

Korra pakuti mulle võimalust kirjutada XXI sajandi ajakirjanduse ühe kümnendi kohta, aga ma ei võtnud seda ette, sest mu ajalooline mälu ei ole selleks piisav. See ei ole ülesanne, mida lahendada käigupealt või isiklike märkmete pinnalt. Vaja on süvenemist: suhtlemist väga paljude inimestega, meenutamist, arhiivis käimist. Nii et ma ei ütleks midagi tervikuna XXI sajandi ajakirjanduse kohta. Valmistuksin pikalt selleks, et mõne lausega kokku võtta, mis kõik on toimunud.

Aga tõsi, on olnud väga turbulentsed ajad. Viimaste aastate poliitilised pöörded on raputanud ka ajakirjandust. Märgiline on 2016. aasta, kui britid hääletasid Euroopa Liidust lahkumise poolt, USAs valiti Trump presidendiks ja Eesti poliitikas sai hoo sisse EKRE-nimeline erakond. Siis muutus ka ajakirjandus väga palju. Mitte ainult siin, vaid terves maailmas tekkis teatav segadus, mida ajakirjandus peaks kajastama ja mida mitte. Kas kajastada poliitikute valeväiteid? Kas me mitte ei võimenda äärmuslaste sõnumeid, kui me neist kirjutame?

Need on keerulised küsimused, millele ei ole lihtsat vastust. Võib-olla võiks vastata niimoodi: seni, kuni niisugused jõud ei kujunda riigi poliitikat jõupositsioonilt, s.t ei kuulu valitsusse, on ignoreerimine võimalik ja võib-olla isegi kohane, aga niipea, kui need inimesed hakkavad juhtima riiki, ei ole võimalik seda kahe silma vahele jätta või mitte kajastada. Kui EKRE sai valitsusse, siis seda paratamatult kajastati. Eesti avalik ruum muutus siis väga palju, ma ei pea silmas ainult ajakirjandust. Arusaam sellest, mida peetakse kohaseks öelda ja mismoodi midagi tehakse, nihkus täiesti teise kohta. Kui nüüd EKRE peaks uuesti võimule tulema, siis ei šokeeriks meid enam kõik see, mis šokeeris toona. See omakorda tähendaks, et esitada võib veel väga palju suuremaid valesid, solvata ja mõnitada veelgi rohkem, sest ühiskonna taluvuse piir on juba teise kohta nihkunud. See teeb mulle muret.

Valik, mis seisab Eesti ees tuleval kevadel, on põhimõtteline. Sellest, kes moodustab valitsuse, sõltub ülimalt palju.

Mida arvate ajakirjanike liikumisest poliitikasse ja vastupidi? Kas teid on ka juba kutsutud?

Mind ei kutsu keegi, ilmselt on näost näha, et ma ei sobi poliitikuks. Pealegi ei tunne ma ühegi partei vastu nii palju sümpaatiat, et seda kaaluksin. Mul ei ole poliitiku veregruppi.

Ajakirjanike liikumine poliitikasse ja vastupidi on umbes viimase 10–15 aasta nähtus. Varem oli täiesti võimatu, et ajakirjanik läheb poliitikasse ja tuleb veel tagasi ka. Oli mõeldamatu, et ajakirjanik kuulub mõnesse parteisse ja jääb endiselt toimetuse liikmeks. Samuti oli mõeldamatu see, et tippajakirjanik kandideerib valimistel, ei saa soovitud tulemust ja naaseb oma endisele, kui mitte kõrgemale ametikohale mõjukas ajakirjandusväljaandes. Isegi see ei tulnud kõne alla, et minnakse mõne partei või riigistruktuuri teenistusse ja tullakse ikkagi ajakirjandusse tagasi. Praegu seda kõike tehakse ja ma ei oska õieti öelda, kas see on hea või halb. See lihtsalt on nii.

Tegelikult usun, et poliitikas ära käies või riigistruktuurides töötades nähakse maailma teisest küljest ja see on hea. Need kogemused, mis sealt tuuakse, on kindlasti väärtuslikud ja mõnes mõttes silmi avavad. Ennast ma ei näe seda kaalumas, ent kunagi ei tasu öelda „mitte kunagi“, sest sageli peavad need, kes seda ütlevad, oma sõnu sööma.

Ajakirjaniku veregrupp on teil küll priima. Teid on nimetatud Eesti kõige kurjemaks ajakirjanikuks, kuid minu hinnangul on teil ka imetlusväärne oskus pääseda inimese hinge lähedale, pisarakanaliteni. Küsitletavad avanevad, lugudes on emotsioon. Kas midagi on vahel välja ka jäänud?

On ikka, aga pigem sellised küsimused-vastused, mis intervjuule midagi juurde ei anna. Taotlen alati seda, et intervjuu oleks terviklik teos. Ei ole ette tulnud, et inimene, kes on minuga kõneledes avanud neid uksi, mida ma ei lootnudki avada, oleks pärast öelnud, et seda ei tohi lehte panna. Vahel öeldakse üht-teist off the record ja see muidugi lehte ei lähe. Küll aga on ette tulnud, et oleme pikalt vait ja isegi nutame koos. Olen südamest tänulik nendele inimestele, kes on avanud uksi, millele vahel ei julge koputadagi, sest see on võimaldanud mul näidata neid sellest suurepärasest inimlikust küljest, millest neid ei ole enne võib-olla nähtud. See on imeline, kui inimene on valmis näitama oma inimlikkust. Nende hetkede nimel tasub seda tööd teha ja need jäävad meelde väga pikaks ajaks.

Missuguse artikli või saate üle olete eriti uhke?

Kui lugu on valmis, kustutan selle. Niipea kui see on toimetajale üle antud, on mõte juba uute intervjuude ja uute lugude juures. See ei ole nii, et mis silmist, see südamest – mõni imeline hetk jääb meelde aastateks. Ma ei murra aga pead selle üle, mida mäletab keegi teine, ega mõõda, missugune lugu on kõige parem. Ma ei oska sellele küsimusele vastata.

Kui siiski meenutate Maarja Kangro „Õismäe ajamasina“ arvustust – kuidas see tekst sündis?

Kui see auhinnaüllatus mind tabas nagu välk selgest taevast, võtsin loo Sirbist uuesti lahti ja vaatasin, ei olnud pärast ilmumist selle teksti peale kordagi mõelnud. Kirjutasin seda küll natuke teistmoodi kui teisi arvustusi. Tavaliselt on mul arvustus kõhus valmis, kui kirja panema hakkan, koos pealkirjaga. Olen teadlikult läinud autori mõju alla ja lasknud tema tekstidel saada oma vereringe osaks, nii et teada on ka tundetoon, stiil ja rütm, milles hakkan liikuma, ehkki sõnu veel ei ole. Püüan arvustuse valmis kirjutada ühe hooga, et see mõjuks terviklikuna.

„Õismäe ajamasina“ arvustus ei olnud kõhus valmis. Märkmetes leidus vaid mõni sõna, hakkasin lihtsalt kirjutama ja mul oli lõbus, sest Maarja Kangro on üleni vaimustav. „Õismäe ajamasin“ on ju sündinud lustist ja lõbust ja see nakatab. Niimoodi tuligi see tekst ilma suurema ettevalmistuseta ja täpsema teadmiseta, sündis kaasaelamisrõõmust. Maarja Kangro tunnetus on mulle lähedane: elada tuleb täiel rinnal, ka piinlikud asjad kuuluvad elu juurde, kõige üle võib naerda. Kangro irooniline hoiak oma autorimina suhtes on samuti sümpaatne. Arvan, et ei pea kõike alati kohutavalt tõsiselt võtma – kirjandust, ajakirjandust, arvustamist, oma elu üldse …

Aga jah, kui asjaarmastaja arvustus saab Orase preemia, siis võib-olla on põhjust eesti kirjanduskriitika taseme pärast muret tunda?

Või vastupidi: isegi asjaarmastajate tase on nii hea! On põhjust rõõmustada!

Ei tea, no ei tea.

Tänan pika jutuajamise eest. Mida soovite aasta lõpu eel meie kenadele lugejatele?

Sirp on tore leht. Ärge lugege seda ainult veebis, ostke ka paberväljaannet. Kultuuriajakirjandust on toredam lugeda paberilt. Lugemine on üldse hirmus tähtis: kui inimesed kirjutavad rohkem, kui nad loevad, siis nad tasapisi metsistuvad, lähevad sõgedaks kätte. Võiks lugeda kas või natukene ilukirjandust iga päev – see hoiab inimesena.

1 Sirp 21. I 2022.

2 „Vilja küsib“ Delfi TVs – toim.

3 Jürgen Rooste, Kõva areng või lihtne rasvumine? – Looming 2022, nr 11.

4 Ragne Kõuts, Huvitavad ajad ajakirjanduses. – Sirp 9. IX 2022.

---

Kohustuslik kirjandus

Eesti Päevaleht on uurinud emakeeleõpetajatelt ja mõjukatelt isikutelt, missugused raamatud peaksid olema kooliprogrammis. Mida arvab sellest aga EPLi ajakirjanik ja au­hinnatud kriitik Vilja Kiisler?

„Ülim, mille koolist võib kaasa saada, on armastus raamatute ja lugemise vastu. Tähtsam kui see, mida loetakse, on see, et üldse loetakse. Niisiis, kui saaksin kooliprogramme kokku panna, hülgaksin vähemalt põhikoolis ajaloolise lähenemise. Lapsevanemana olen näinud, kui raskesti annab ennast koolilastele kätte vanem kirjandus. Las loevad siis tänapäeva kirjandust! Las loevad kas või libaraamatuid ja raamatulaadseid tooteid, peaasi, et püsib huvi raamatu vastu.“

---

Loe ka Vilja Kiisleri sõnavõttu Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna saamise puhul ning žürii esiisiku Johanna Rossi kommentaari.

---

Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa