Sirbi laureaadid 2022

Virtuaalelu mõtestaja Katrin Tiidenberg

Mis on ühist andmestunud ühiskonnal ja närvilise, tahtmatu liigutusega raevu emotikoni vajutamisel? Miks me teeme selfisid? Neile küsimustele oskab vastata ja nende nähtuste taga peituvat kirjeldada ja mõtestada Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg.

Ei saa me läbi ühismeediata ja virtuaalreaalsus meelest ei lähe, õigus lairiba internetile on mõnelgi pool põhiliste inimõiguste hulka arvatud. Ühel või teisel viisil puutuvad interneti, virtuaalreaalsuse ja ühismeediaga kokku kõik inimesed. Näiliselt on ühismeedias toimuv sama kaootiline nagu elu isegi ja enamik kasutajatest ei mõtle postitades sellele, miks ta poolautomaatselt taas südame või raevu nupule vajutab või miks otsimootor talle esimesena just selliseid vasteid pakub. Kuid see ei ole nii, kuivõrd virtuaalelu tagavad algoritmid tegelevad pidevalt andmelüpsi ja andmete rahaks tegemisega, üritades ühtlasi kliendi rolli sattunud kasutaja käitumist suunata. (Jälgimiskapitalism liigub küll jõudsalt samas suunas, kuid ei jõua veel virtuaalreaalsuses toimuvaga, kui iga sõrmeliigutus salvestatakse, sammu pidada.) Siin ongi abiks sotsioloogi pilk, mis aitab toimuva tähendust mõista, seejuures ilma igasuguse tehnopaanika, kriitikahaibi ja ärevuspornota.

2022. aastal riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija Katrin Tiidenberg on Sirbi kolumnistina kirjutanud, kuidas Ukraina sõda on sünnitanud „läänetargutamise“ retoorikast ajendatuna uue metavõrgustiku – idaeuro-Twitteri ja läinud aasta mõjukaimaks sündmuseks virtuaalses maailmas peab ta Twitteri ülevõtmist Elon Muski poolt. „Kõige suurema järelvõnkega liblika tiivalöök on ilmselt Muski Twitteri ost, mille kontekstis on oluline mainida ka kaasnenud tähelepanu alternatiivsele sotsiaal­meediale, muuhulgas detsentraliseeritud, vabavaralistele, andme­kapitalismist välja jäävatele lahendustele nagu Mastodon.“

Kitsalt ühismeediast välja jäävate, kuid veebipõhist suhtlust ja eneseväljendust puudutavate trendide ja sündmustena toob Katrin välja Stable Diffusioni mudeli avaldamise (millest on Sirbiski kirjutanud) ja sellega kaasneva digikunsti, tehisselfid ja masinkirjutatud tekstid ning asjaolu, et Meta versioon metaversumist pigem põrus kui osutus edukaks.

Filosoof David Chalmers sõnastas eelmisel aastal, et virtuaalreaalsus on ehtne reaalsus. Katrin arvab samuti, et virtuaalelu on nüüdseks päriselu, aga ta on olnud seda alati: „Elu on üks ja seesama, me lihtsalt elame teda rohkematest ja vähematest tehnoloogiatest vahendatud vormides (seejuures on iga keel samuti üks selline vahendav tehnoloogia), mõnikord me libiseme sujuvalt ühest kontekstist teise ja ei tajugi üleminekuid, teinekord kohmitseme ja komistame.“

2023. aastalt ootab Katrin põnevat arengut visuaalses ühismeedias, seda tänu nii tehisintellekti kaasamisele kui ka populaarsusekünnise ületanud uuepoolsetele rakendustele (BeReal, sh detsentraliseeritud ja alternatiivrakendused nagu Pixelfed, Peertube). De­tsentraliseeritud alternatiivühismeedias jälgib ta huviga Twitteri kaskaad­fopaa järelmõjusid. Tumblr võttis tagasi oma 2018. aasta otsuse keelustada tissipildid ja lubas oma platvormi samuti detsentraliseerituks või vähemalt Activity­Pubi protokolle toetavaks teha. „Ootan, millega päädib kosmose-Kareni Twitteri-tsirkus!“

LEA LARIN

„Raev“
„Läänetargutus ja ida-Twitter“
„Tehnohaip ja ärevusporno“
„Nemad vä? Nemad saadame tuleriidale“
„Ühismeedia on surnud, elagu ühismeedia“
„Kuidas seletada pilte nutikatele robotitele“  

Airi Triisberg – õigluse eest võitleja

Airi Triisberg on vabakutseline kuraator, kunstiteadlane, ajakirjanik, kultuuri­korraldaja, kunsti- ja ühiskonna­hariduse pedagoog, kunstitöötajate huvikaitse edendaja ja vabakondlike algatuste eestvedaja. Ta on õppinud kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis ja töötanud Leipzigi kaasaegse kunsti muuseumis, EKAs, Helsingi kunstiakadeemias, Aalto ülikoolis, Maa kunstikoolis, Läti kunstiakadeemias, Leipzigi graafika ja raamatukunsti kõrgkoolis (HGB), Berliini kunstiakadeemias (UDK), Berni kunstikõrgkoolis (HKB), Taani kuninglikus kunstiakadeemias, Londoni Goldsmithi ülikoolis jm. Nii iseloomustatakse teda kunstnikupalga pälvinute tutvustuses. Ise on ta ennast määratlenud eelkõige vabakutselise kunsti(kultuuri)töötajana. Töökohtade uhke nimekiri on aga pahatihti tähendanud tööandajaga sellist lepingulist suhet, millega ei ole tagatud tervise- ja pensionikindlustus.

„Kaasaegses kunstis keskendutakse sageli sotsiaalse ebavõrdsuse ja ühiskondlike võimusuhete analüüsimisele, kuid kunstiteoste loomise ja eksponeerimisega seotud majanduslikud aspektid on harva avaliku diskussiooni objektiks,“ on Airi Triisberg kirjutanud EKKMi teooria­klubi tutvustuses nüüd juba ligi kaksteist aastat tagasi. Ta oli teooria­klubi üks algatajaid ja eestvedajaid. Aga mitte ainult, ta oli ka kunstitöötajate liikumise Kaasaegse Kunsti Liit aktiivsemaid ja pühendunumaid osalejaid. 2011. aasta algul, 10. II käsitleti Sirbi kunsti­külgedel, eriväljaandes „Kunsti-töötajate hääl“– nagu on koostajad Airi Triisberg, Maarin Mürk ja Maria-Kristiina Soomre seda ise nimetanud – kunstitöötajate olukorda ja esitati küsimus: kas kõigepealt saame rikkaks ja siis hakkame õiglaseks? Kümme aastat hiljem, 14. I 2022 avaldas ta koos Maarin Ektermanniga Sirbis üleskutse „Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks!“. Tõe huvides ei ole seda õige üleskutseks nimetada, sest see sisaldas nii valdkonna analüüsi kui ka põhjendatud ettepanekuid, mille taga oli aastatepikkune töö, ning mis peaasi, tihe koostöö kunstivaldkonna esindajatega. Ei ole kindel, kui hästi saab seal esitatud tasumäärasid kasutada, sest rahapuudus seab piirid, aga pärast üleskutse ilmumist ei ole ühtegi kunsti­institutsiooni ega -korraldajat, kes ei mõtleks kunstnike õiglase tasustamise peale. Üleskutse lõpeb lootusrikka küsimusega: „Kas hakkame õiglaseks?“

Põhjalikkus ja asjatundlikkus ise­loomustab ka Airi Triisbergi intervjuusid: tollase ametühingu keskliidu juhi Peep Petersoniga (8. IV 2022), kunstnike liidu presidendi Elin Kardiga (29. IV 2022) ja Norra kunstnike liidu juhi Ruben Steinumiga (29. VII 2022). Kui mõelda juurde veel paari varasema aasta vestlused-intervjuud, näiteks kultuurkapitali kujutava rakenduskunsti sihtkapitali nõukoguga (16. IV 2021), kultuuriministeeriumi kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomrega (19. II 2021), Tallinna Kunsti­hoone kuraatori Siim Preimani (22. I 2021) ja teistega ning ka Airi Triisbergi oma artiklid, siis saab ka Sirbis ilmunute puhul rääkida kunsti(kultuuri)­töötajate majandusliku olukorra tõetruust esitamisest, analüüsist, ning mis kõige tähtsam, ideedest, mis ei ole pelgalt utoopilised, vaid osutavad väljapääsule ja kutsuvad üles poliitilistele otsustele. Rääkimata Triisbergi artiklitest ja sõnavõttudest Vikerkaares, Müürilehes, Feministeeriumis ja ka kogumikust „Kunstitöötajad“ („Art Workers“, 2015). Ta on selle koostanud koos Erik Krikortzi ja Minna Henrikssoniga.

Koostöö on ühiskonnaelus edu tagatis ning nii on mõnedki uurimused-artiklid valminud Airi Triisbergil koos mõne kolleegiga. Isiklik kogemus on üheks valdkonna mõistmise ja sellesse süvenemise (eel)tingimuseks. Vabakutselisena on ta õppinud orienteeruma nii mõnelgi juhul läbipaistmatus seaduserägastikus ja mõistma, et oma elutingimuste parandamisel tuleb mõelda ka kolleegide-kaasteeliste peale. Siit edasi juba vildaka süsteemi muutmise peale.

Võrdsuse ja õigluse saavutamine eeldab järjekindlust. Loodetavasti on Sirp Airi Triisbergile ka edaspidi avaldamisplatvorm.

REET VARBLANE

Airi Triisberg, Kunstnikele tuleb maksta õiglasemalt ja võrdsemalt. Intervjuu Ruben Steinumiga
Airi Triisberg, Kuhu edasi? Intervjuu Elin Kardiga
Airi Triisberg, Palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge. Intervjuu Peep Petersoniga
Airi Triisberg, Maarin Ektermann, Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks! 

 

Luulekoolmeister Joosep Susi

„Aga vaadake ümberringi: mis toimub? Mis ajastul me elame! Lausa uskumatu! Kõik loevad luulet!“ Jah, kõik loevad, paljud ka kirjutavad, kuid vähesed mõtlevad ja mõtestavad. Seetõttu läheb üks Sirbi laureaadi tiitlitest Joosep Susile, artiklisarja „Suitsu nurk“ autorile. „Suitsu nurga“ igas loos võetakse lähilugemise korras vaatluse alla üks luuletus, et saada aimu, miks tekst mõjub, milles peitub teose saladus, kuidas see on tehtud ja mida teeb see lugejaga.

Kirjandusteadus on ikka nii imeline. „Suitsu nurk“ ei ole tõukunud T. S. Elioti esseest „Kriitika piirid“, kuid toimetajana on mulle mõnigi kord meenunud sidrunipressi koolkonna kirjeldus: „Mõte on võtta mingi tuntud luuletus .. ning autorit või tema muid teoseid puudutamata analüüsida seda salm-salmilt ja rida-realt, pressides, meelitades sellest välja iga võimaliku tähendustilga.“ Déjà-vu tagasihoidlikus Eesti kultuurilehes kinnitab siiski vaid Elioti kujundi täpsust, ei muud. Eks proovige sidrunit pressides naeratada (Susil on pea alati muie suunurgas) või sidrunit armastada (Susi suhe luulega on suisa kirglik). Mõtestage sidrun!

Muide, kuigi Eliot seda ise imeks pani, peetakse teda üheks 1920. aastatel ingliskeelses kirjandusteaduses esile kerkinud uuskriitika isaks. Uuskriitikaga on võrreldud ka „Suitsu nurka“. Ometi näib „Suitsu nurk“ vaimselt lähedasem sama kümnendi eesti kirjandusteadusega, mida iseloomustas vähemal määral mõjukriitika laine ja väga jõuliselt eesti kirjanduse professuuri sisseseadmine noorukeses rahvusülikoolis. Juba Susi rubriigi pealkiri vihjab esimese kirjandusprofessori Gustav Suitsu nimele. Samuti näib sarjal olevat kokkupuutepunkte Jaan Roosi raamatuga „Kirjandusteose analüüs“ (1934).

„Suitsu nurk“ väärib esiletõstmist sarjana, aga ka ühe loo haaval, ehkki üheainsa valimisega jään jänni: eritlused on ühtlaselt kõrge tasemega, erudeeritud, mängulised, sageli vaimukad. Kokku on „Suitsu nurgas“ ilmunud 18 lugu. Mullustes on käsitletud Paul-Eerik Rummo („Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast“), Hasso Krulli („millal emme koju tuleb“), Mirjam Parve („jahtuvas saunas“), Genka & DEW8 („Majaka“), Tõnu Õnnepalu („Peaaegu samasugune päev“) ja Maarja Pärtna luuletust („Süvik“). Sarja kirjutamisel lõid kaasa Hasso Krull, Saara Liis Jõerand ja Indrek Ojam. Peale „Suitsu nurga“ ilmusid Susi sulest vestlusring nüüdisvärsi teemal ja „Kohanemise ilu“ veerg, autor ei pidanud paljuks vastata ka Sirbi küsimusele Eesti ja Venemaa kultuurisuhete kohta.

Märkida tuleb Susi luulekooli laia auditooriumi, mis ei piirdu erialaringkonnaga. Tõstetakse esile autori heas mõttes koolipapalikkust – Susi oskab seletada. Aga miks ei peakski. Susi ampluaa on sama lai kui ta lugejaskond, üks silmapaistvamaid tegevusalasid on seejuures kirjandusdidaktika. Ametilt kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse nooremlektor Tallinna ülikoolis ning eesti kirjanduse nooremteadur Tartu ülikoolis, leiab Susi mahti ka doktoritöö kirjutamiseks, astub üles spordiajakirjaniku ja dramaturgina, lööb kaasa „Videoõpsi“ projektis, koostab emakeelepäeva e-etteütlust jne. Millal ta selle kõrvalt raamatuid loeb ja arvustusi kirjutab – ilmselt öösel, magades? Igatahes on tegu viljaka ja hinnatud kirjanduskriitikuga. Alustuseks tsiteeritud hüüatus pärineb Susi hiljutisest luuleülevaatest (ERR 29. XII 2022).

Sirbi hea koostöö Joosep Susiga on kestnud üle seitsme aasta. Loodame jätku!

PILLE-RIIN LARM

Suitsu nurk XIII – Paul-Eerik Rummo „Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast”
Suitsu nurk XIV – Hasso Krulli „millal emme koju tuleb“
Suitsu nurk XV – Mirjam Parve „jahtuvas saunas“
Suitsu nurk XVI – Genka & DEW8 „Majaka“
Suitsu nurk XVII – Tõnu Õnnepalu „Peaaegu samasugune päev“
Suitsu nurk XVIII – Maarja Pärtna „Süvik“
Kuidas tähendab nüüdisvärss?

Multitalent Jan Kaus

Kirjamehe ja kunstnikuna on Jan Kaus multitalent, esseistina omamoodi renessansi­inimene, paljude valdkondade sügav ja läbinägelik mõtestaja ja mõistja. Renessansiinimesest on modernsuse suunas liikumisega pahatihti välja arenenud paraku ettepuutuvat anastav spetsialist, kättejuhtuvat hoolimatult õgiv läbitöötaja. Nii on moodsast loodusteadlasest saanud paljuski laastaja, vaimuinimesest kõigi huvide ja seisukohtade läbilappaja, kelle väärtushoiakud lähenevad kvantiteedikoorma all tegelikult nihilismile.

Jan Kausi meele- ja hingelaad ei ole aga modernselt transgressiivne ja ikonoklastiline, vahendeid valimata uudsuse- ja efektijanune. Multidistsiplinaarsele võimekusele vaatamata meenutavad Kausi hoiakud antiikset või varakristlikku enesehoolt, soovi saavutada välise arusaadavaks tegemise kaudu enda mõistmine ja valitsemine, vääriline valmistus kõiksusega sobitumiseks. Värske esseekogu „Kolm punkti“ saatesõnas kirjutab Kaus: „[M]ul pole õigust õpetada teistele elamist, kui endal on vaja seda pidevalt õppida.“

Ilma isiklikult võttev hoolivus ei lase Kausil loodust, ühiskonda, eraelu jm näha lihtsalt põnevusareeni ja eksperimenteerimisväljana. Teravdatud moraali- ja õiglustunde juures puuduvad Kausil ent antiliberaalsed tungid. Veelgi ilmekamalt kui Guardiani kolumnist Arwa Mahdawi ja tema millennium­lased on Kaus küpsenud üldtunnustatud gerontoloogiaseaduste vastaselt. Ta pole muutunud konservatiivseks punniks, vaid kohtleb kõike avatult, mõistvalt ja sallivalt.

Sirbi vaates on Jan Kaus kui hea haldjas, kes on keerulistel aegadel kindla­meelselt rahuliku ja mõistva vaimuga suurt tuge pakkunud, argipäevadel aga aastakümneid kõige mitmekesisematel teemadel ja valdkondades suurepärast kaastööd teinud. Seega võib lugematute auhindadega pärjatud Kausi esile­toomine tunduda peavoolujoonelise rutiinina. Kui oma uues esseekogus on kirjanik Kaus kirjandus- ja ühiskonnateemade kõrval eraldi alajaotuse pühendanud filmile, siis Sirbi lugejail on olnud võimalus nautida ka Kausi omanäolisi kunsti- ja kirjanduslugusid.

Väga mõjusaks ja mõjukaks on osutunud Kausi mõttevahetus Viivi Luigega koolikirjanduse teemadel. Kausi mõtlejana iseloomustab suurepäraselt Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri“ arvustus, kus ta rõhutab ajastuomaselt teiste elusolendite mõistmise ning liikideülese või liikidevahelise tähelepanelikkuse ja kaasamõtlemise vajadust. Iseäranis tänab Sirp Kausi aga Niklas Luhmanni „Ühiskonna ühiskonna“ arvustamisega suurepäraselt hakkamasaamise eest. Lisatänu pole ülearune, kuna tegu on seda laadi tööga, mida meie haritlaste seas kooris tänamatuks peetakse ja mille eest ühtlase massina kõrvale põigelda armastatakse.

VALLE-STEN MAISTE

Jan Kaus, Keerukalt keerukast, vaatlemas vaatlemist. Niklas Luhmanni „Ühiskonna ühiskonna“ arvustus
Jan Kaus, Elujanu universaalsusest. Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri“ arvustus
Jan Kaus, Viivi Luik, Kohustuslik ja paratamatu kirjandus

Sirbi laureaatide nimekiri

Sirbi laureaatide veebileht