Autor peab end ise aktiivselt kehtestama

„Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse“ eelnõu on nüüd menetlemise lõppjärgus.

Aljona Galazan

Seaduse töögrupp:

Peeter Sookruus, Toomas Seppel, Kärt Nemvalts, Heiki Eesmaa, Karin Victoria Kuuskemaa, Aleksei Kelli, Ilmar Härg, Mari Uueda, Urmas Ambur, Kalev Rattus, Kaido Uduste, Erik Mandre ja Eero Johannes.

Huvigruppidena on kaasatud Eesti Arhitektide Liit, Eesti Kultuuri Koda, Eesti Esitajate Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Kinoliit, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Autorite Ühing jt

Viimased kaks aastat on Eesti justiitsministeerium valmistanud ette autoriõiguse seaduse värskendamist. Eesti läheb üle uuele süsteemile, kodifitseerimist vajab ka intellektuaalomandiõigus. Uue „Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse“ eelnõu on nüüd menetlemise lõppjärgus. Viimast varianti arutatakse 11. veebruaril autoritega. Muu hulgas räägitakse töötlemisõigusest ehk teose puutumatuse õigusest, mis on algusest peale olnud üks olulisi läbirääkimisteemasid ja on siiani. Mille poolest uus seadus vanast erineb ja mida see seni autoriõigustega vähem kaitstud arhitektuurivaldkonnale kaasa toob, räägivad vandeadvokaat Eeva Mägi ja maastiku­arhitekt Aljona Galazan.

Eeva, sina oled algusest peale seda protsessi jälginud, esindades arhitektide ja audiovisuaalkunstnike huve. Miks Eestil oli vaja uut seadust?

Eeva Mägi: Autoriõiguse seaduse eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et seaduse muutmise peamine eesmärk on korrastada selle struktuuri ja tuua selgust mõistetesse. Kehtiv seadus on selles osas natukene segane ja eelnõu on paremini struktureeritud ning selgem. Seejuures on suurem osa autoreid seisukohal, et kehtiv autoriõiguse seadus toimib hästi.

Seletuskirjas tuuakse välja seegi, et seaduse muutmise eesmärk on „edendada innovatsiooni ja teadmistepõhist majandust“. Iseenesest on see ju tore eesmärk. Küll aga tundub, et viimasel ajal ei ole ühtegi asja, mille üks eesmärk ei oleks edendada innovatsiooni. Mulle jääb natukene arusaamatuks, mida see tegelikult tähendab.

Millised on olulised erinevused kehtiva ja uue seaduse vahel?

Erinevusi uue eelnõu ja kehtiva seaduse vahel on palju, neid ei jõua kõiki ära nimetada. Näiteks on uues eelnõus kõik varalised õigused paragrahviti selgitatud. Isiklike õiguste kataloogi on lühendatud, välja on võetud isiklik õigus teose lisadele ja kitsendatud teose puutumatuse õigust. Samuti on naabrusõigused (fonogrammitootja jne) selgemalt esitatud. Muudetud on ka mõisteid: kehtivas seaduses on kasutatud terminit „produtsent“, eelnõus on nüüd kasutusel „filmitootja“.

Minu hinnangul on peamine muudatus see, et isiklike õiguste loetelu on lühendatud ja senine laiaulatuslik isiklike õiguste kaitse on eelnõus seotud au ja väärikuse kaitsega.

Selgub, et õiguste loovutamisel tellijale, levitajale, produtsendile jt võivad nad teost muuta ilma autorilt luba küsimata? See eirab ju ühte kõige olulisematest õigustest, mis kaitseb loomingut?!

Õigus teost muuta on isiklik õigus ja seda ei saa loovutada. Keegi ei tohi teost muuta autorilt luba küsimata. Ka uus eelnõu viib selle põhimõtte sisse: muutmisõiguses tuleb eraldi kokku leppida ja ära tuua, mis tingimustel teost muuta tohib. Eelnõu kohaselt ei saa autor keelata mõistlikke ja vajalikke muudatusi.

Seepärast ongi oluline, et autoril säiliks kontroll oma teose kasutamise üle ja teose muutmised kooskõlastataks autoriga. Selline õigus tagab tervikteose sündimise ja ka selle, et autoril on üldse motivatsioon teos luua. Seadus kaitseb piisavalt ka tellijat, kes saab teoses teha mõistlikke ja vajalikke muudatusi.

Teose muutmise teema võimaliku lahendusena on pakutud lepinguvabaduse piiramist, mis pakub seaduse koostajate arvates õiguste omajale ulatuslikuma kaitse. Mida tähendab lepinguvabaduse piiramine?

See on väga suur samm edasi, võrreldes eelmiste eelnõu versioonidega. Lepinguvabadust piiratakse sellega, kui lepinguga antakse üle töötlemisõigus (sinna alla kuulub ka nn muutmisõigus). Eraldi tuleb siis kokku leppida ja ära märkida sellise kokkuleppe tingimused. Kui varem oli lepingus lihtne lause, et „autor loovutab kõik varalised õigused“, siis uue eelnõu kohaselt peab alati eraldi kokku leppima, mis tingimustel töötlemisõigus üle antakse. Kui selles ei ole kokku lepitud, siis ei ole ka töötlemisõigus (muutmisõigus) üle läinud.

See kaitseb kindlasti autori positsiooni lepingulistel läbirääkimistel, sest nt arhitektuuriteose loomise puhul ei saa tellija enam lepingusse märkida, et kõik autoriõigused lähevad üle tellijale, vaid ta peab asuma autoriga läbirääkimistesse ja kooskõlastama, mis ulatuses ja mis tingimustel annab autor üle teose muutmisõiguse.

Tundub, et kirjalikust kokkuleppest, kus selgitatakse detaile, mida seadus otse ei kajasta, peab saama praktika. Teisisõnu: autor peab olema ise väga aktiivne enda kehtestamisel.

Minu soovitus on alati sõlmida kirjalik kokkulepe ja lepingus kõik vajalik kokku leppida. Kui on olemas kirjalik leping, siis on palju lihtsam lahendada ka poolte vahel tekkinud lahkarvamusi ja mõista, millised õigused kellelgi on.

Mitmes valdkonnas, sh arhitektuuris, on laialt levinud kollektiivne teos. Kuidas uus seadus lahendab ühisautorsuse küsimuse? Kas autoriõigusi kirjeldava lepingu peab tegema kõigi autorite vahel?

Ühisautorid võivad sõlmida omavahel kokkuleppe, kuidas nad autoriõigust teostavad, nt autoritasu jaotavad. Kui sellist kokkulepet ei ole, siis teostatakse autoriõigusi ühiselt ja autoritasu jaotatakse võrdselt.

Mõistlik oleks alati sõlmida kokkulepe, kuidas autorid soovivad oma autoriõigusi omavahel teostada. Tihti küll sellist kokkulepet ei ole, aga hakkama saadakse ikka.

Mis muutub uue seadusega arhitektide jaoks?

Eelmised eelnõud seadsid arhitektid väga halba olukorda, sest nende õigus luua tervikteos ja õigus teost muuta olid viidud miinimumini. Viimase eelnõu versioon tagab aga arhitektile parema võimaluse oma teos ise lõpetada ja tellija peab arhitektiga kokku leppima, milliseid muudatusi teoses võib teha.

Uudne on see, et eelnõusse on sisse viidud ka maastikuarhitektuuri ja sisearhitektuuri mõiste.

See on tõesti positiivne. Paljud, kes selle teemaga otse kokku ei puutu, arvavad, et maastikuarhitektuur on vaid aiakujundus ja seal pole miskit kaitsta.

Milline on seni olnud kohtupraktika? Kui palju on olnud autoriõigusega seotud vaidlusi? Kui palju neist on lahenenud autori kasuks, näiteks arhitektuuri valdkonnas? Kas uus seadus pigem soodustab uusi vaidlusi?

Eestis sellel teemal väga laiaulatuslikku kohtupraktikat ei ole. Arhitektuuri osas on vahest kõige kuulsam Kihnu rahvamaja lahend arhitektide kasuks.

Nüüd, kus eelnõusse on viidud erisäte nn muutmisõiguse kohta, siis ma usun, et eelnõu ei soodusta vaidlusi, vaid pigem loob rohkem selgust ja kohustuse olulistes asjades kindlalt kokku leppida.

Kas autorijärelevalve on Eestis ikka veel vabatahtlik?

Minu teada autorijärelevalve kohustust seadusest ei tulene. Ehitusseaduses on juttu pigem omaniku järelevalvest. Autorijärelevalve on aga väga oluline arhitektuuriteoste valmimise puhul ja minu hinnangul peaks saama iga arhitekt seda ka teostada.

Jah, see on oluline. Praktika näitab, et kui autorijärelevalvet on tehtud, siis on ka vähem põhjust vaidlusteks. Kahjuks on arhitektuurivaldkonnas ette tulnud, et olulisi muudatusi tehakse ehitusstaadiumis. See võtab autorilt ära võimaluse läbirääkimisteks ning jääb üle vaid kohtusse pöörduda. See aga on autorile pigem lisastress, sest tõenäosus, et kooskõlastamata muudatused likvideeritakse, on kaduvväike. Kas sinu hinnangul võiks autoriõiguse seadus sisaldada autorijärelevalve kohustuse?

Selline kohustus võiks olla sees ehitusseaduses. Kahjuks seda seal ei ole. Aga miks mitte see ka autoriõiguse seadusesse sisse viia? Nii arhitektuuriteoste kui ka audiovisuaalteoste puhul on loomeprotsess väga pikk ja koosneb erinevatest etappidest, mistõttu oleks mõistlik, et autor saaks kogu selle protsessi üle teostada autorijärelevalvet.

Tihti oleme olukorras, kus uue hoone või maastikuarhitektuuri-objekti puhul räägitakse vaid tellijast ja ehitajast. Kinnisvarakuulutustes ei mainita sõnagagi arhitekti. Objekti tegija oleks justkui nähtamatu. Kas seda on võimalik seadusega muuta?

Autoril on õigus olla märgitud teose autorina (õigus autorsusele). Seda õigust ei saa autorilt keegi niisama ära võtta. Seega, kui kuskil teost eksponeeritakse, siis peab ka olema märgitud teose autori nimi. Loomulikult võib autor paluda, et tema nimi ei oleks teose eksponeerimisel märgitud, kuid ilma autori nõusolekuta ei või jätta autori nime märkimata.

Seega tuleb teose eksponeerimisel ära märkida ka autor ja autor ise peab teavitama, kui ta ennast avalikustada ei soovi? Praegune praktika on pigem vastupidine.

Olen näinud tänavatel projekti tutvustavaid silte, kus arhitekti on mainitud. Aga autor tuleb ikka ära märkida, kui ei ole vastupidist kokkulepet. Ilma kokkuleppeta ei tohi jätta autorit märkimata.

On liikumas idee, et majandusministeerium võiks pidada arhitektuuriteoste andmebaasi, kus kajastub ka autor. Kas seadus võib selle tekkimist mõjutada, nt andmebaaside kujul?

Autoriõiguse seaduse eelnõu seda ei kajasta. Küll aga on Eesti õigusesse üle võetud direktiiv orbteoste teatud lubatud kasutusviiside kohta. Selle direktiivi üks eesmärke on välja selgitada orbteosed (teosed, mis on küll autorikaitse all, kuid mille õiguste omanik ei ole tuvastatud – A. G.) ning selleks tuleb läbi viia hoolikas otsing. Hoolika otsingu allikatena kasutatakse loomeliitude andmebaase. Ehitusregistri juurde kuuluv arhitektuuriteoste andmebaas tuleks kindlasti kasuks sellise otsingu läbiviimisel. Ühtlasi oleks selline register kasulik, kui soovitakse arhitektuuriteost edasi arendada või muuta, sest siis on teada, kelle poole tuleb pöörduda, et luba küsida.

Veel kord: ideed seadus ei kaitse. Millisel kujul see peab olema esitatud, et see oleks kaitstud?

Pelgalt ideed tõesti autoriõiguse seadus ei kaitse. Ideele tuleb anda mingigi materiaalne vorm, seejärel on see ka autoriõigusega kaitstud (seda muidugi vaid juhul, kui teos on autori enda looming). Alustuseks tasuks oma ideed kas või kirja panna.