Koorielu kui elukestva õppe võimalus

Mõtteid ja kokkuvõtteid meie koorimuusikast Raul Talmari pilgu läbi

Kaie Tanner

Dirigent ja muusikakirjastaja Raul Talmar valiti Eesti Kooriühingu (EKÜ) esimeheks 2013. aastal. Muusikahuvilisele on ta kindlasti tuntud segakoori Noorus ja Tallinna Tehnikaülikooli akadeemilise naiskoori kauaaegse dirigendina, samuti kirjastuse Talmar ja Põhi juhina. Praegu juhatab ta segakoori K.O.O.R., mis vaatamata lühikesele tegutsemisajale (asutati aastal 2012) on juba tunnustust pälvinud nii Eesti kui ka rahvusvahelisel areenil. Mullusel laulupeol „Aja puudutus. Puudutuse aeg“ juhatas Talmar nais- ja segakoore.

Kuidas läks Eesti koorimuusikal aasta 2014?

Raul Talmar: 2014 oli loomulikult ühe väga suure ja toreda laulupeo aasta, sellest ei saa üle ega ümber. Ma arvan, et laulupidu oli mullu kogu kooriliikumise, sealhulgas ka kooriühingu sünonüüm.

Esimest korda korraldasime laulupeoga seoses ka n-ö study tour’i rahvusvahelistele kultuurikorraldajatele: näitasime päriselt lavatagust ja seda, kuidas laulupidu tehakse. See on küll näide EKÜ ja laulupeo töö lõimumisest ning ka veel üks märk, et laulupidu kogub rahvus­vahelist tuntust. Kuid paljude veendumus, et meie laulupidu teab kogu maailm, ei pea siiski veel paika.

Tore on tõdeda, et noori koore ja dirigente ilmub praegu aina juurde. Pildile on tulnud kammernaiskoor Sireen, juba tuntud kvaliteeti kinnistanud kammerkoor Head Ööd, Vend, Collegium Musicale, segakoor Huik! Ka laulupeo ettelaulmistel oli väga positiivseid üllatusi. Esile on tõusnud E STuudio kooride tegemised Põlvas, mis on hea näide sellest, et tugevaid noori koore pole mitte ainult Tallinnas, vaid ka mujal Eestis. Viiendat sünnipäeva tähistas Eesti Rahvusringhäälingu segakoor, mis on üks Eesti suuremaid segakoore – uus kollektiiv, mis teeb kõrgetasemelist tööd (koori dirigent Valter Soosalu tunnistati äsja 2014. aasta nooreks dirigendiks). Uut suunda on meie koorimaastikul näidanud Nuku koor oma lavastuslike esinemistega. Märkimisväärne on Ingrid Kõrvitsa töö: möödunud suvel sai ta Tallinna muusikakeskkooli noortekoori ja tütarlastekooriga Ellerhein esikoha kahel Euroopa grand prix’ sarja kuuluval koorikonkursil. Valgas oli möödunud aastal esmakordselt uus pop-jazz­kooride festival „Lauluragin“ (kunstiline juht Toomas Voll). Voll teeb ka oma kooridega väga tänuväärset ja tasemel tööd. Pikaajalise pühendunud tegevuse tulemusel on väga hea taseme saavutanud noortesegakoor Vox Populi. Aga selle kõige taustal tajun ma ka natuke projektipõhise mõtlemise ohtu: koorimuusikas on vaja stabiilset kvaliteeti, milleni jõudmine võtab ikka aastaid. Pole palju dirigente, kellel oleks piisavalt pühendumist ja ettenägelikkust mõistmaks, et kõrge tase ei tule paugupealt, oma kollektiiv tuleb üles ehitada ja sellega vaeva näha, enne kui midagi toredat hakkab juhtuma.

Rõõmu teeb, et mitmed vabariiklikud noortekollektiivid näitasid möödunud aastal uue peadirigendi käe all häid tulemusi – see on väga oluline saavutus.

Teiselt poolt tuli ära jätta Eesti kammerkooride festival ja Pärnu koorifestival, mis näitab, et korraldaja algatus võib olla äge, aga kui kooridel on laulupeoaastal palju tegemist, siis lihtsalt ei jõuta kõigest pakutavast osa võtta. Üliõpilaskooridele oli 2014 megatihe aasta: toimusid Põhjamaade üliõpilaskooride festival, tundengilaulupidu „Gaude­amus“ ja Eesti üldlaulupidu – ja nad kõik osalesid. Meie üliõpilaskoorid, noorte koorilaulu eliit, väärivad lugupidamist.

Kas ja mis on Eestis koorimuusikas teistmoodi kui mujal?

Maailmas on tendents, et järjest enam suureneb lavastatud ja popmuusikaga seotud koorimuusika tähtsus, võrreldes klassikalise koorimuusikaga. Eestis on laulupeoliikumine hoidnud inimeste seas traditsioonilise koorilaulu harjumuse tugevamalt alles, mis ongi tore: see, kuidas mitu häält kokku kõlab ja millise sõnumi need kokkukõlad edasi annavad, on väga oluline. Näiteks liikumisega koorilaulude puhul tekib mul vahel küsimus, kas see on lisatud lõbu pärast või on sellel ka sügavam põhjus. Mulle on oluline helilooja ja teksti vahelise sügavuse tunnetamine – hea luule inspireerib heliloojat. Ootaksin ka popmuusikalt suuremat tekstisügavust.

Ei saa kahjuks öelda, et Eesti koorid oleksid paremad kui igal pool mujal. Näiteks Lätis on koorimuusika meiega võrreldes praegu kõrgemal tasemel, välja arvatud meestelaul ja ehk ka lastekoorid. Enamik eestlasi arvab, et koorimuusika ja laulupidu on võrdusmärgiga asjad, kuid sellel on nii hea kui ka mitte nii hea külg. Hea on, et laulupidu haarab kogu Eesti rahvast, selle nimel luuakse koore, tehakse palju tööd ja arenetakse. Aga seetõttu võib ka juhtuda, et me ei näe kaugemale – seda, mis on teiste maade või kultuuride koorimuusikas paremini, näiteks vokaalsed oskused või iga koori erilisus. Eesti keskmine koorimuusika tase on ehk tõesti kõrgem kui näiteks mitmetel Lõuna-Euroopa maadel, aga Skandinaavia ja Baltimaad on selles osas väga tugevad konkurendid. Natuke oleme Eestis silmaklapistatud: kui küsida keskmise eesti koorilaulja käest, mida ta teab näiteks läti või soome koorimuusikast, siis ei teata eriti midagi. Aga kuidagi ei saa öelda, et Lätis ei oleks väga häid ja kooridele kirjutada oskavaid heliloojaid, Soomes samuti. Venemaal asutati hiljuti kooriühing, seal korraldatakse uue kooriloomingu konkursse ja koorielu käib väga aktiivselt ja kõrgel tasemel. Kahjuks ei tea me sellest palju, sest meil pole enam kontakte.

Mis siis on eesti koorimuusikas hästi ja mis mitte nii hästi?

Peab ütlema, et esimene murekoht on koorijuht kui selline. Meil tekkis erialases järelkasvus 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tühimik, seega on praegu vähe nooremas keskeas koore ja dirigente. Põlvkond, kes asus vabas Eestis tegutsema, pidi riigi üles ehitama ja samal ajal ka kogu kunsti ja kultuuriga toimetama – on paratamatu, et tekkis väsimus ning osa inimesi loobus ka koori­juhitööst. Seda me enam korvata ei saa. Õnneks on meil aga väga entusiastlik ja rõõmus noorte põlvkond, loodetavasti jätkub neil tahtmist jääda valitud rajale.

Koorilaulja eesmärk ei peaks olema ainult laulda laulupeol, vaid kooris muusikaliselt areneda, saada näiteks vokaalkoolitust ja noodiõpetust. Kõigil muudel elualadel on elukestev õpe väga propageeritud, aga kohati tundub, et kui laulja astub koori, siis ta lõpetab arengu ja hakkab lihtsalt laulma – kas hästi või halvasti, see polegi enam tähtis. Meil on eeskujulikke noori dirigente, kes on toonud oma kooride juurde koolitajaid, see on väga oluline!

Mul on kahju, et koorijuhtimist õppida tahtvate noorte hulk pole kuigi suur. Kui võrrelda laulupeoprotsessis osalevate kooride ja koorijuhtimist õppivate inimeste arvu, siis paistab selgelt, et viimane on liiga väike. Meil tuleb tuua koorijuhi amet taas au sisse ja kasvatada juurde oluline hulk selle eriala omandajaid.

Olen väga rõõmus, et kooriühing on tegutsenud stabiilselt ja mitte tõmbetuultes kõikunud. Ühendame Eesti koore, tegeleme oma väljakujunenud üritustega, osaleme rahvusvahelises töös ja meil on alaliitude kaudu side koorilauljatega. Meie eesmärk ei tohiks olla mingi üks projekt, millega püüda kogu maailm pikali lüüa, vaid tegutseda ja end näidata pidevalt, sealhulgas alaliitude töö kaudu. Koorijuhtide liit tegi meeletut tööd uue kutsestandardi väljatöötamisega, see on nüüd valmis. Segakooride liit jätkas vahepeal pikaks ajaks katkenud lauljate suvekooli traditsiooni ning tegi seda märkimisväärselt kõrgel kunstilisel tasemel, mis on üks samm lauljate harimise suunas. Oleks tore, kui teisedki alaliidud neist eeskuju võtaksid.

Positiivsena märgin ära ka kooriühingu ja heliloojate liidu koostöö uue koorimuusika kontsertide korraldamisel – see peaks kindlasti jätkuma! Väga meeldiv partner ja infoallikas on Eesti Muusika Infokeskus, kes on teinud suurt tööd, et muu hulgas koorimuusika inimestele kättesaadavaks teha.

Kooriühing tänab iga aasta jaanuaris oma aastagalakontserdil neid, kes meie koorimuusikas kõige enam teinud ja silma paistnud. Aastapreemiate kandidaate on palju ning valiku tegemine iga kord keeruline. Peab ütlema, et silmapaistvate tegijate rohkus teeb ainult rõõmu.