Soovid, mis põlesid ära – hüpnoosvalguseks tunneli lõpus?

Karel Leet

Lühidalt: eeskätt helilooja, produtsendi ning Metro Luminali asutajaliikmena tuntud Rainer Jancis on kirja pannud oma sügavalt isikliku nägemuse ansambli nelja aastakümne (1987–2013) kujunemisloost, mida arvukate kaasteeliste kaaselugi peegeldava unenäo asemel oleks ehk mõnevõrra paslikum nimetada joovastavalt traagiliseks probleemülesandeks.

Hakatuseks küll manitsetakse lugejat mitte takerduma liigsesse tõsimeelsusse, ent sealsamas tunnistab autor suurejoonelist kavatsust südant puistata. Vähehaaval moodustub pudemeist pingsalt avarduv käsitlus helide maailma kui kutsumuse reaalseist ja fiktsionaalseist (re)presenteerivaist tahkudest. Ilmneb, et arhetüüpide, üldistuste, kogemuste, oletuste, vastuolude, hinnangute ja selgituste tõenäoline hulk (painav potentsiaal) ähvardab isegi ootuspärasemates mõttearendustes kujuneda lõputuks: „Kui sul on midagi öelda ja see sinust lausa välja pressib, ei saa miski olla takistuseks. Ei loe ka korralike töövahendite puudumine“ (lk 58).

Peensused püsivadki läbivalt päevakorral, andes tunnistust autori eneseteadvust tervenisti ümbritsevast iseäralikust umb- ja ebausku täis karmusest, mida pelgalt põhjalikult struktureeritud ülevaates, distsiplineerivas faktipõhisuses või pettust mitte sallivas aususes näpuga järge ajades ohjes ei hoiaks ja ära ei seletaks. Niisiis, arvamuselt „kogemus määrab tunnetuse“ (lk 57) võetakse kurss veendumusele: „Millegi uue loomiseks on vaja kõigepealt rabeleda välja iseenda mõtte­mallidest ja üks asi, millesse olen alati uskunud, on meetod. Minu jaoks võrdub meetod resultaadiga. Alustades loomist, selgitan välja, kuidas ma täpselt sellega tegelema hakkan“ (lk 108).

„Valguse …“ eetilis-esteetilise eesmärgina tõusetub vähemalt osalisele tegevuskavale allutatud rõhuasetuste kaskaad, mille kaudu soovitakse läbi viia küllalt ulatuslik Metro Luminali (eeskätt loomingulise motiivistiku ja sümbolliikmete) kultuuriloolis-psühhofüüsiline rehabiliteerimine lugeja silmis. See kulmineerub mitmesuguste näidete varal pidevalt esmase võrdlusalusena vaateväljas püsiva allanvainolalikku absoluutset väljendusrikkust käsitleva analüüsiga, valmistades nii kaudselt ette tähelepanu keskpunkti taas ümber mängima: „See [ansambel Akvarium – K. L.] on tõeline suurehingeline vene poeesia ja [Boriss] Grebenštšikovi hääl on nagu ema hääl, selles on mingi piiritu käegakatsutav empaatia, mida on ka Allani hääles“ (lk 89).

Iseolemisest rääkides ei või mainimata jätta Jancise konkreetsustest abstraktsusteni sirutuvat lausa põikpäist arusaama inimesest kui imelisest võimalusest, mis ei kustu ka suurimas sopas, püüdu näha arenemis- ja kujunemisvõimet kõikjal pesitseva hindamatu tagavarana – elujaatusena –, mida on ainsana võimeline päriselt ohtu seadma mugavus. Praktikas on punkt, kus erandlikkus ja eraklikkus äkitselt teineteiseks üle lähevad, sageli määratlematu: „Nii jõudis mulle ka Rootsis kohale, et kui tahta olla iseenda peremees, tuleb olla ka iseenda range kubjas. Elu ongi ju kannatus, millest ei pääse. On suur vahe, kas lasta kannatusel iseennast valida või see iseendale ülesandeks teha“ (lk 59).

Ent mis tahes muud teose kestel ette võetud teoreetilised ja rakenduslikud katsumused siiski taltuvad hoobilt, kui juttu tehakse muusikale eriomastest üksikasjadest. Tõepoolest, mitte just ülemäära asjatundliku inimese seisukohalt kõnnitakse mõnda aega enamasti kusagil arusaadavuse ja kannatuse proovilepaneku piiril. Samas on vaieldamatult tegemist raamatu inspireerivaima osaga, millesse vahetu süüvimine äratab aukartust, pakkudes korraga nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt kandvat rahulolu: „Arvan, et eesmärkide muusikasisesteks ning mitte välisteks jätmine on suhteliselt universaalne idee, hoidmaks oma muusikat värskena. Peamine on sellise olukorra loomine, kus oleks võimalik tunnetada muusika kui meediumi perspektiive ja võimalusi. [—] Heas taieses on detail läbitöötatud ning selle lähemal vaatlemisel ilmneb uus detail. Kunsti sügavus seisnebki selles, kui peenelt on võimalik detaili sukelduda“ (lk 65).

Siiski-siiski: ühe või teise nüansi või seiga tõttu, pole kahtlustki, leidub kibekähku neidki, kelle silmis kirjapandu ei tähenda võib-olla enamat järjekordsest ebasündsast meelevaldsest omavolist. Tahtmata kedagi hukka mõista, meenutaksin Voldemar Panso sõnu oma õpilastele, tulevastele näitlejatele ja lavastajatele: „Eetika pole ainult see, et homme hakkan heaks poisiks, ei tohi hilineda etendusele ja proovil pean olema kaine. Eetika on see, mis ma oma talendiga teinud olen.“

Lõpetuseks veel mõni märkus raamatu alapealkirja asjus: nagu selgub, näeb autor teost terviklikult hõlmava ühisnimetajana unenägu, astudes igati mõistetava sammu, millega loobub pretendeerimast tõemonopolile. Hoolimata sellest, antud lihtsa­meelne viide näivusele ennemini eksitab lugejat, jättes paljuski kirjeldamata seletusjõu või isegi täpsema arusaama lõplikkusest, mida Rainer Jancise õhustikukujutuselt aktiivne „Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist“ eneses kätkeb.