Õnnelik lapsepõlv Siberis

DONALD TOMBERG

Dokumentaalfilm „Kristus elab Siberis“ (Eesti-Soome 2015, 85 min), režissöörid ja stsenaristid Arbo Tammiksaar ja Jaak Kilmi, helilooja Andre Pichen. Linastub kinodes Sõprus, Coca-Cola Plaza, Cinamon, Ekraan ja Artis.

Tammiksaare ja Kilmi dokfilm vissarionlaste kogukonnast on näiliselt lihtne ja väga selge fookusega. Vissarionlaste elu kajastatakse eelkõige sealsete lastekaudu ja, nagu ütles esilinastusel üks autoritest, „See film on õnnelikust lapsepõlvest Siberi taigas“. Ja täpselt nii ongi.

Viimase Testamendi kiriku juht Vissarion, kodanikunimega Sergei Torop, töötas varem liiklusmiilitsana, sündis aga 1991. aastal uuesti Vissarionina, Jeesus Kristuse reinkarnatsioonina. Tema usundis on vene õigeusu elemendid segunenud budismi, apokalüptilisuse, kollektivismi ja ökoloogiliste väärtustega. Vissarioni eesmärgiks on ühendada kõik usundid. Vissarionlased ei joo ega suitseta, on taimetoitlased ja raha on neil põlu all. Missugune on aga kogukonna elu seestpoolt vaadatuna?

Väide, et Kristuse teine tulemine on just Vissarioni isikus aset leidnud, on pehmelt öeldes veidi problemaatiline. Filmis pole aga eesmärgiks olnud tema isiku avamine või uurimine. Fookus on seatud kogukonnale ja peegeldatud seda ühe perekonna laste abiga ühe aasta jooksul. Sealses elamise viisis on midagi, mida pole võimalik ammendada üksnes hinnangutega. Nagu ütleb filmi keskmesse asetatud pere ema Svetlana: „Varahommikul kell seitse sajab vihma, aga inimesed on rõõmsad, tulevad välja ja tahavad tõepoolest üksteisega suhelda ja sündmusi jagada.“

Vissarionlaste eluviis vastandub läänelikule individualismile, ent selle kirjeldamiseks ei passi sõna „kollektivism“, pigem „kogukondlikkus“. Oma äärmistes vormides tasalülitavad nii individualism kui kollektivism isiksuse, mingeid survemehhanisme me vissarionlaste kogukonnas siin filmis aga ei leia. Loo keskmes on lapsed, kes on nagu lakmus, vahetu indikaator asjade seisu kohta argielus. Taustal tõusetuvatele ärevatele küsimusele – võimalik ajupesu, fanatism, hirm jne – annab kõige põhimõttelisema vastuse see, kuidas lapsed end tunnevad ja kuidas kasvavad. Filmis ütleb üks koolitöötaja: „Tähtis on inimese sisemine maailm ja et selle eest hoolt kantakse, mitte niivõrd loogika, kui tunded meie sees.“ Niisiis on „Kristus elab Siberis“ pigem vaatlev kui uuriv dokk.

Jah, mingit fanatismi ega tasalülitamist me ei näe. On isiksused, erinevad natuurid ja eesmärgipärane soov elada maailmast eraldi. Või maailma kõrval. Kellalööja ja kasuisa Dmitri ütleb Svetlana laste kohta: „Nad on ju tulnud maailmast ja eks ma katsun neid tasapisi kaasata, et poleks neile liiast.“ Siinse eluviisi juurde on tuldud vabatahtlikult ja inimesed paistavadki seejuures siiralt rõõmsad ja õnnelikud. Ja teevad päriselt tööd. Kuigi filmi algul näeme, kuidas poisike mässab põllul juurerahmakaga, ei suuda me ilmselt ette kujutada, mida tähendab taigas käsitsi välja juurida üks põld, mitu põldu, panna püsti küla – ja seda ilma igasuguse vastumeeleta.

Oma temaatiline konflikt on muidugi ka. Svetlana jättis koos oma kolme väikese lapsega maha isa Magomedi, kes nüüd võitleb oma laste tagasisaamise eest ja kirjutab instantsidele kirju. Magomedi maalitud pilt laste käekäigust erineb filmis nähtud Siberi-elust täiesti. Filmi lõpukaadris näeme tühja ehitusplatsi suurlinna lähistel. Magomed tahab sinna ehitada maja, kuhu ta ootab tagasi oma lapsi. Aktsendina kõlab vaikiv küsimus, kas Magomedil oleks üldse võimalik luua justkui tühjale kohale harmooniline elukeskkond. See konflikt ja erinevate eluvaadete vastandus on filmis lahendatud diskreetselt. Loo arengu seisukohalt on see küllap isegi mõnevõrra kohustuslik, ent teemana ning terviku mõttes on keskne ikkagi kohalolemise tunne ja vastandus vaid teravdab fookust. Eluhoiaku kujunemise koha pealt on omaette märkimisväärsed episoodid, kus koolis lahendatakse laste vahel tekkinud tüli: asjad räägitakse vastastikku ja dramaatikat kultiveerimata omavahel läbi ning õpetaja võtab asja päris praktiliselt kokku nii, et mitte ei olda lihtsalt rahul, vaid ka rahunenud. On ka episood, kus lapsed räägivad neile viimati rõõmu pakkunud asjadest. Mingit n-ö korrektse väljendamise sundi ei ole ja rõõm on ehtne. Küllap olulisim on see, et üks Svetlana lastest, kellel Peterburi arstid diagnoosisid autismi, on Siberis muutunud: ta ei tunne ennast halvasti, ei karda, on küll nagu omas maailmas, aga ikkagi kuidagi teistega koos. Kui kirjutasin, et film on näiliselt lihtne, siis lihtsana mõjub see fookuse selguse ja selle tõttu, et konflikti ei asetata esikohale, ei otsita draamat. Pole siiski sugugi lihtne tuua vaatajani vähemalt osaliselt see tunne, kuidas on olla laps sellise lapsepõlvega Siberi taigas. See ongi filmi sügavam sisu ja põhjus, miks seda kinno vaatama minna. Saab päriselt ka järele mõelda. Ja pildil liblikaparves jõe ääres jooksvatest lastest on kinnistuv jõud.

Filmis näeb seda, millest meil puudu on ja mida võiks alati olla rohkem: tähelepanu teise inimese vastu, üks naeratus ja miks mitte ka veidi arvestamist ja märkamist. Režissöör Sulev Keedus on kusagil märkinud, et ära on kadunud laste häbelikkus. See on tegelikult päris karm indikaator; lapse häbelikkus tähendab ju puhaste tundevarjundite ja oma intiimse ruumi olemasolu.

Ja kui häbeneda enam ei oska, kust siis seda tähelepanu ja teisi asju võtta? Aga neid ongi nagu üha vähem. Mingi seos on siin ka sellega, et meil pole enam eriti maavanaemasid, kes kuuluksid elult-olult justnagu teise aega ja üldse mitte XXI sajandisse. Pole paremat kui see, kui üks maavanaema ütleb häbelikule väikesele lapsele: „Kis sii sialt tuleb?“ Sedasi oskab ainult maavanaema. Seda ära ei tuuni.

Kuidas seda puudujääki siis kompenseerida? Miks mitte näiteks pühendudes võitlusele selle nimel, et inimese õnne eest kaoksid viimased takistused.

Õnn, seda tahavad kõik. Aga mis teeb inimese õnnelikuks? Õnn tuleb kas saavutada või leida. Stoikutele oli õnn seotud ükskõiksusega kõige muu suhtes peale vooruse.

Pole vaja idealiseerida minevikku, olevikku ega tulevikku, aga tautoloogiline optimism laadis „käes on ju ikkagi XXI sajand“ tundub kohati siiski põhjendamatult eufooriline. Nojah, aga millega siis ennast tänases päevas konstitueerida? Jah, nüüd on parem kui kunagi varem, ent seejuures tuleb kibedusega tõdeda, et ilmselt oleme tulevasele XXIII sajandi inimesele otsekui kiviajas.

Õnnelik lapsepõlv saab filmis tähenduse mingi elamise harmoonia kaudu, mille kohta ei kinnitata, et oh kui õnnelik ma olen, vaid märgitakse, et „normaalne ja meeldib“. XXI sajandi inimese seisukohalt ollakse justkui täiesti primitiivsetes tingimustes, paterdatakse ja möllatakse taigas ringi, ollakse kuidagi kooskõlas sellega, mis on su ümber, on ka omad lapsekohustused, mida ei pressita takka, ollakse sellises õnnes, mis avaldub ja areneb loomuldasa, on sellisena loomulik ja iseenesestmõistetav. Samamoodi kõlab taustal küsimus, mis siis teeb inimese õnnelikuks. Filmi kvintessents on mõistagi lõpus, kus kuuleme vanemate suust (tsiteerin vabalt): „Püüame kasvatada lapsi nii, et neil oleks headust ja soojust, sest neil läheb seda edaspidi elus tarvis, ükskõik, kuhu nad hiljem ka ei lähe.“ Vormilt ju justnagu seesama, aga tunnetuslikult sisult hoopis enam ja ehk isegi muud, kui meie igapäevased arvamused, kuidas elu võiks olla ja mis meil puudu on. Tubli postmodernist teab sedagi, et sääraseid asju ei saa kõlamajäämiseks öelda niisama. Tuleb leida mingi vint, kuidas murda tagasi loomuliku õnnetunde juurde, et ei oleks eilne päev ja oleks XXI sajand, see hoopis parem, hoopis teistsugune …

No mis ma oskan ütelda. „Kis sii sialt tuleb …?“