Punase vaiba pidu

Tekstiilikunsti süstematiseeritud ülevaade on asendatud visuaalse ringmänguga.

TIINA KÄESEL

Näitus „Sada. Eesti tekstiilikunst 1914–2014“ Tallinna Kunstihoones kuni 1. III. Kujundanud Tea Tammelaan, graafiliselt kujundanud Kadi Pajupuu.

„1914. aastal Eesti kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskoolis ilmale toodud professionaalse tarbekunsti esiklapse ja aastaid lipulaevana trooninud eriala suur juubel.“ Selline esildis põhjustab eelduse, et tegemist peab olema süstematiseeritud ülevaatega, tippude paraadiga, kümnendite aktsentide kuvamisega, isegi kunstiajalooliste seisukohtade ümberhindamisega, möödunu meenutamise ja uue esiletoomisega, minuealiste mälu turgutamise ja noorema näitusekülastaja harimisega.

Muidugi oleks see katse emmata embamatut – aga nii ma seda ette kujutasin. Valesti läks! Külastajana olen sattunud hoopiski visuaalse ringmängu sisse, kriitikuna aga jään lihtsalt hätta. Väljapanek ei toeta ka seda, mida vahendavad pressiteated ja ametlikud tekstid, aga ka vastupidi. Ma otsin pidepunkte: kusagilt peaks ju alustama. Kui alustada ajaloost ja algusest, siis jah, leiangi troonisaalis üles kunstniku Oskar Kallise kavandi järgi 1915. aastal tehtud esimeseks professionaalseks vaibaks peetud „Ussikuninga“, samas lähedal leiab ka Adamson-Ericu 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel auhinnatud vaiba koopia. Juuli Suitsu väike piltvaip 1930. aastast, samast aastast Leesi Ermi tilluke vaip, Vanda Juhansoo kampsun ERMi kogust 1936. aastast. Kas tõesti see pisku ongi kõik sõjaeelsest Eesti Vabariigist? Kas tõesti oli tekstiilikunsti lapsepõlv nii andidevaene?

Ja sõjajärgsed aastad. Kuigi ajastu ja temaatika suhtes võib siiani olla tõrkeid, pakub 1950. aastatel tehtu juba kas või teostuselt huvi, mõtlen siin nii piltvaipu kui ka žakaarkangaid, millest ilmselt on saamas haruldus (Ellen Hanseni „Kihnu“, 1956). See kõik on saalidesse laiali pudistatud, eriti kummaliselt mõjub selline eksponeerimisviis Adamson-Ericu kavandatud kangaste puhul. Võin muidugi tunduda ülekohtune, sest niisugust läbitöötamist eeldatakse muuseuminäitustelt, kuid kui asja on nimetatud nii nagu praegu, siis tuleb läheneda professionaalselt, mitte teha taidlusringmängu. Lugesin küll Kadi Pajupuu blogiarvustusest, et üks mõte oli üksteist toetavate sugulashingedest paaride koostamine, aga seda kontseptsiooni on tööde ülekülluses väga raske välja lugeda. Seda omamoodi huvitavat mõtet võiks ju kasutada kutsutud kunstnikega kuraatorinäitusel, on ka kasutatud, kui meenutada Tallinna tarbekunstitriennaali „Kaks lähedast“. Aga kui vaadata asja praeguse elu ja kommete vaatevinklist, siis on igav ja ajapikku kujunenud suguvõsaalbum seekord asendatud Kroonika peo punase vaibaga, sündmus on seegi.

Puuduseks pean aga puudulikke etikette, kus puudub tehnika ja ka materjal. Kui juba mängule on mindud, siis olgu ka viide moodustatud paaridele ning toodud põhjuski, miks just sellised paarid. Tunnistan, ei armasta eriti tekste lugeda, aga siin oleksid need omal kohal olnud. Eks astun siis punasele vaibale.

Eksponeeritud teosed, sõltumata paigast ja kuuluvusest. Kui eelnevas paistis välja mu vanema tekstiilikunsti ihalus, siis eeskätt seepärast, et ega väljaspool tarbekunstimuuseumi püsiekspositsiooni ju seda ei näe, näitusekülastajale oleks see olnud huvitav. 1960ndatest kuni 1980ndateni loodu on eksponeeritud väljakujunenud stiili- ja positsioonimäärangute järgi. Selles visuaalses segaduses ei ole märgilise tähendusega töid küll eriliselt esile toodud. Nimetame seda sedapuhku demokraatiaks ja meenutame huumoriga aastakümnetetaguseid positsioonide paikapanemise võitlusi tarbekunstinäitustel, troonisaali hõivamise naginaid. Tore on teid taas näha, vaibakunsti maamärgid.

Mari Adamson oli igal ajal domineeriv, suure töö- ja läbilöögivõimega, piltvaipade kompositsioonides ja stiliseerimises ratsionaalne, ilmselt ka selgeltnägija, sest kuidas muidu oleks ta saanud 1972. aasta vaibal „Teed“ kujutada meie tänapäevaseid suurejoonelisi liiklussõlmi. Kahju, et Leesi Ermi esindavad tööd ei kajasta selle kunstniku säravat ja erandlikku palet, mis tõusis esile kolleegide askeetliku ja korrigeeritud maitsele orienteeritud omaaegse loomingu hulgas. Väga mitmekülgse ja peaaegu alati figuraalteemat kajastava Elgi Reemetsa Aino Tamme paraadportree annab edasi seda lusti ja siirust, millega on täidetud kogu tema looming. Lea Valter (Walter-Berggen) ja Ellen Hansen annavad rahvaloomingu triibuvaipade koodi lahtiharutamisega neile uue dünaamika ja värvipinge, Bruno Tomberg toob meie tarbekunsti tugevalt konstruktivistliku geomeetria, mida vaipades mahendab pehme rüiutehnika, Mall Tomberg aga monumentaalsust ja tugevat faktuuri. Nemad on meie tekstiilikunsti vundament. Siin ei muutu midagi ja ka aeg ei muuda: nad on muuseumi hoiule antud ja kirjasõnasse raiutud. Neid töid ei taba ka paljude avalikku ruumi tehtud monumentaalvaipade kurb ja koomiline saatus.

1970ndatel ja 1980ndatel tulnud põlvkond näitab, et jõudu neil veel jätkub. See põlvkond on rikastanud vaibakunsti lüürilisuse, jutustavusega, maalilisusega: Merike Männi, Erika Tammpere, Maasike Maasik, Miralda Pajumaa, Ehalill Halliste, Pilvi Blankin, Mariann Kallas. Merike Männi on olnud üks muutuvamaid ja uusi vahendeid otsivamaid kunstnikke, küllap on valminud ka uusim töö „Hingehoidja“ vajadusest uue loomingulise elamuse järele. Nende hulka kuulub ka Peeter Kuutma oma loominguga, kuigi see eristub teiste hulgas selgesti: geomeetriasse abstraheeritud loodus- või linnapilt, ka lihtsalt abstraktne kompositsioon on ikka silmanähtavalt sobiv arhitektuuriga. Seetõttu on just tema töid kasutatud avalikus ruumis. Omaette nähtus on ka Anu Raud, rahvakunsti võttestiku ja rahvusliku mõtte edendaja ja eestkõneleja, koduste asjade hea hoidja ja koguja. Tema 1977. aastal valminud vaip „Kodutuled“ on märk ja algus tema enese suurele elutööle, siit sai innustust Malle Antson, rahvakunsti triibustiku on julgelt võtnud kasutada ka Ene Pars. Ainuke ruumilise tekstiili eestvõitleja, kõrgusesse punutud kompositsioonide agar looja on Ilme-Anu Neemre. Need on vaibakunsti kuldaastad, sest olgu muu materjaliga, kuidas on, vaiba alusmaterjal on raha ja aeg. Kena oli ka teiega kohtuda.

Eriliselt rõõmustas mind kohtumine Katrin Pere 1981. aastal valminud tööga „Vana kummut“ – omamoodi Pandora laekaga. Pikkade pistetega nõelutud kollaažpilt on efektne väljahüpe tasapindse pindpõime valitsusalalt. Siit saavad alguse nõelumised, tepingud, efektkangad, paelad jne. Mitmed kunstnikud võtsid pärast seda tööd kasutusele termini „autoritehnika“, maitse üle enam eriti ei vaieldud.

Ja siis tulid ülbed üheksakümnendad. Anna Gerretzi vaip „Corrida“ (1990) on pomm igal näitusel. Kunstihoones on see aga kujundusega kahjutuks tehtud. Neil aastail tõrjusid vaibad tagaplaanile sootuks teistsugused käsitrükis kangad: bravuursed, värvilised, vabakäelised. Osalt tingis selle vaene aeg ja rahapuudus, teiselt poolt noorema põlvkonna kärsitus silma paista. Bravuursed, värvilised, vabakäelised, mõni ka sõnumiga ühiskonnale. Kahju, et näitusel on see periood vähe esindatud. On küll Signe Kivi omad, aga võimsaid tegid siis ka Milvi Thalheim, Liivia Leškin, Elna Kaasik ja Ülle Raadik. Kaasik on praeguseks välja töötanud oma tehnika ja teeb aisana eksklusiivseid teljekangaid („Talv“, 1989) ja vaipu. Raadik ehitab ruumilisi kompositsioone materjalide läbipaistvusega varieerides, Thalheim kasutab tulemuslikult söövitust.

Kangaste väljapanek jääb kahjuks veidi ühetooniliseks (ma ei sea küll kahtluse alla Krista Leesi ja Lylian Meistri kangaste väärtust) ja kokkupressituks: oleks võinud vaipade arvelt neile ruumi juurde anda, laiemalt esitleda uusi tehnikaid ja eksponeerimisviise, et nende õhulisus ja kihilisus ikka välja tuleks. Nii on ruumikujunduselemendina huvitav Aune Taamali (oletan, et laserlõige), vastvalminud õhuline kompositsioon, tulevik on kindlasti ka oma stuudio avanud Mare Kelpmanil, kel sellel näitusel väljas „Lood“.

Mind on tõmmanud ligi Eva Mustoneni töö „Mitte midagi ei jäänud meelde“: valge kummaline palakas, aru ei saa, kuidas see on tehtud ja mis see ikkagi on. Hiljuti kuulsin saates „Kunstiministeerium“ noorte kunstnike arutelu uue materjal ja ismi „materialism“. Nende üks selgitus oli: tegemist on teadmiste omandamisega materjali kohta kunsti kaudu, kusjuures materjal võib asetada end kunstniku ja kavatsuse vahele nii, et hakkab ise toimetama, on kaasautor. Mustoneni töö juures see nähtus vist toimibki. Aga uus ism kui selline annab lootuse, et materjalidega tegeldakse nüüd ja ka edaspidi. Seniajani peame lugu ka vanadest käsitöötehnikatest nagu nõelumine, paikamine, heegeldamine ja tikkimine. Need saavad taaskasutuses hoopis uue väljundi: üks huvitavamaid töid, mille koostajad on esitanud Elgi Reemetsa „Aino Tamme“ seltsilisena, on Eva Jakovitsi nõelutud lapipikslitest modelleeritud anorektiline akt „Edasi minevikku“ (2014). Fragment selle töö portreeosast plakatil on suurepärane valik. Tuuli Reinsoo käsitöövõtetest rammus ja värvidelt lõõskav „Soojendab kütmata“ (2015) on samuti suurepärane näide. Olen kohtunud 67 tekstiilikunstnikuga ja astun vaibalt maha.

Seda sajandit on olnud nüüd juba viisteist aastat. Palju on muutunud. Vaiba positsioon on muutunud. Kui avada internetis ükskõik millise moodsa kodu fail, siis seal vaipa ei ole või kui on, siis põrandal. On kardinad ja padjad, luksustapeet või fotod. Avalikus ruumis pole sedagi. Muutunud pole aga tekstiilikunstnike soov teha üha uusi vaipu ja neid näitustel näidata. Selle näituse märgilise tähendusega uus vaip, küllap ka autorile enesele, on Kaire Tali „Eksimatu“, metafüüsiline, sugestiivne ja vaataja müstilistesse rohelistesse keerdkäikudesse imev labürint. Loodetavasti on näitus tekstiilikunstnike liidulegi märgilise tähendusega. Arvestatava märgina jääb maha kataloog „Eesti tekstiilikunst 1915–2015“.