Mis ikkagi tegelikult „müüb“?

Saale Fischer

„Mustonenfest“ 30. I – 8. II Tallinnas jm Eesti linnades, kunstiline juht Andres Mustonen.

Hiljuti tekkis ühe turundusinimesega arutelu, kas kontserte, vabandatagu ebaväärikat sõna, müües ongi „toode“ kontsert ise, kuhu toob inimese tungiv soov väljuda halva ilmaga kodust, kuulata ühte või teist teost elavas ettekandes. Äkki ostab keskmine kontserdikülastaja koos piletiga sootuks midagi muud – emotsioonidesse konverteeritavaid väärtusi: intellektuaalsemat või kergemat sorti meelelahutust, skandaali, head äraolemist ilusas kohas, kuhugi kuulumise tunnet, osasaamist (ajaloolisest) sündmusest, avastamisrõõmu? Ning on rahul, kui usub, et on saanud seda, mida kontserdikorraldaja on lubanud. Enamasti võimaluse kogeda „tippe“, sageli veel ka „legendaarseid“, „maailmakuulsaid“, „müstilisi“, „fantastilisi“, „suurepäraseid“, kes esinevad hooaja „eksklusiivsemail“, „elitaarseimal“ kontserdil jne.

Turundajad teavad, et kui vajadus puudub, tuleb see tarbijas tekitada. Olen istunud suurepärasel kontserdil koos tosinkonna kuulajaga tühjas saalis (vähene reklaam, seegi ilma epiteetideta) ja pressinud end peaaegu väljamüüdud muusikaõhtule, kus objektiivsetest hea esituse kriteeriumidest on jäänud vajaka – aga kontsert läks menukalt (eelnes ülevoolav reklaam, vaheajal pakuti kohvi ja suupisteid). Muidugi ei taha ma öelda, et jõuline kampaania välistab tugeva kontserdi! Igatahes jõudsime arutelu lõpuks järeldusele, et see, mis tegelikult „müüb“, on kuulajas oskuslikult ette valmistatud või esile kutsutud emotsioon.

Otse enne „Mustonenfesti“ Postimehes (30. I) ilmunud Janar Ala inter­vjuus näib festivali kunstiline juht seda järeldust igati kinnitavat: „Ikka suur lugu tuleb teha,“ vastab Mustonen ajakirjaniku ettepanekule teha festivalist üks väikene lugu ning juhatab omanimelise festivali esinejad tabavaid väljendeid kasutades sisse. Pilt oli tõeliselt kirju ja nagu pealkiri ausalt tunnistab, on festivali ainus punane niit Mustonen ise ja temaga seotud kooslused mitmest ilmakaarest ja setmest stiilist.

Mul õnnestus kümnest Tallinnas antud festivalikontserdist külastada poolt. Arvestades päris krõbedaid üksikpiletite hindu (20/25 eurot) ning festivalipassi ja -bukleti puudumist (selle asemel küll põhjalikud üksikkavad), polnud „Mustonenfest“ ilmselt mõeldudki sarinautlemiseks. Vahest ei lähekski Verdi reekviemi kuulaja sama nädala jooksul nautima jazzpianisti Anat Forti või Red Priesti kontserdil lustija mediteerima armeenia kirikulaulu saatel ega rahulduks ooperisõber (Händeli „Rinaldo“) saksofonikvarteti (Raschèr Saxophone Quartet) või haamerklaveriõhtuga (Paul Badura-Skoda).

Ja kui nüüd veel kord järele mõelda ja alguse juurde tagasi tulla, siis pakkus festival kontsertide lõikes nii skandaali kui ka avastamisrõõmu, tugevaid emotsioone ja head äraolemist, nii „legende“ kui ka „tähti“. Publikutki oli mitmesugust. Oli väljamüüdud kontserte ja täis ja pooltäis saale.

Kõige markantsem esineja sel festivalil oli kindlasti Eestit juba mitmendat korda külastanud briti ansambel Red Priest, kelle taastulekust sosistati kuluaarides õhinaga juba kuid varem. „Barokk-punk“, „kreatiivsus“, „meeletu energia“ ja „Vivaldi“ on need märksõnad, mis kontserditutvustuses välja hõigati. Ka kõik, kes julgesid kahelda, pani kunstiline juht eelreklaamis paika: „[Red Priest] ei ole mingisugune kuivikust barokkmuusika ettekandja. Mind ei huvita ka teoreetilised targutused selle stiili üle ega selle oletatavad autentsed probleemid.“ Põnev! Estonia kontserdisaali kammerlaval (õige otsus, sest mängiti autentsetel pillidel, mis kostavad suurelt lavalt kesiselt) kavaga „Aasta­aegade karneval“ üles astunud kvartett (plokkflööt, viiul, tšello, klavessiin) esitas oma ladusas seades Vivaldi „Aastaajad“, mida täiendasid temaatiliselt sobitatud H. Biberi, H. Purcelli, J. S. Bachi, J. Van Eycki jt soolo- ja kammerteosed.

Ansambli fenomeni võiks kokku võtta nii: hästi läbi mõeldud lavaline liikumine ja kavade atraktiivsed pealkirjad, ebatraditsiooniline visuaal (nii esinemisriietus kui pressifotod), püstijalakomöödia stiilis vahetu ja lustlik suhtlus publikuga (ja eriti tänuväärne – teose sisu seletamine, milleks Vivaldi „Aastaajad“ on kui loodud), evergreen’idega kindla peale minek, tempovalikud ülikiirest üli-ülikiireni. Nii et, kui tsiteerida hiljuti kuskilt loetud tabavat lauset, isegi kurdid oleksid pidanud aru saama, et laval on geniaalsed muusikud. Ja nad said. Kriitik ka, kuni kõlas kava teine lugu, üks Biberi skordatuuriga „Roosipärjasonaatidest“, ilma dramaturgiliste „lisanditeta“ alasti jäänud ja … üpriski õpilaslikus ettekandes. Lisaks olin paratamatult sunnitud teada saama, et ansambli tšellisti õlavars on sama jäme kui viiuldaja kints (need kostüümid!).

Jäin siinkohal mõttesse, kas Estonia kontserdisaal polnud mitte ansamblile liiga akadeemiline raamistik, mis asetas selle paratamatult võrreldamatusse võrdlusesse seniste esitajatega. Näiteks Peter Spisskyga, kes seal läinud aastal koos Soome barokkorkestriga esitas Vivaldit nii visuaalselt kui siiski ka akustiliselt vapustavalt. Oleksin hea show nimel valmis paljugi alla neelama, aga meelsamini kuskil teises kohas. Punk küll, aga praeguses kontekstis mitte ülevoolava energia, vaid puuduva aristokraatlikkuse mõttes. Kui tingimata Estonia kontserdisaalis, siis kandku vähemalt Vivienne Westwoodi.

Kui nüüd edasi minna ajalooliste sündmuste juurde, siis neid oli festivalil kolm: kaks esiettekannet ning üks elav legend. Iisraeli jazzpianistitar Anat Fort oli spetsiaalselt „Mustonenfestiks“ loonud mitmeosalise teose, mille kandis ette Art Jazz Quartet 7. veebruaril. Eesti helilooja Peeter Vähi uudisteos „Violet Winds“ ehk „Violetsed tuuled“ saksofonikvartetile ja orkestrile toodi esmaettekandele kaks õhtut varem Raschèr Saxophone Quarteti ja Klaaspärlimäng Sinfonietta esituses. Sama kontserdi teises pooles astus üles elav legend Paul Badura-Skoda, kes esitas Mozarti fantaasia c-moll ning koos valgevene pianisti Rostislav Krimeriga Mozarti Es-duur kahe klaveri kontserdi, saatis Klaaspärlimäng Sinfonietta.

Kuulsin kontserdi eel pealt ühe proua kurtmist, kuidas tema ei võivat liiga tihti kontsertidel käia, kuna see võtab palju energiat ja pealegi läheb niiviisi ju terve õhtu tuksi. Kurb, kui muusika on mõnele nii raske ja tüütu kohustus. Napp tund hiljem lavale kepselnud 87aastane Badura-Skoda ammutab, vastupidiselt daamile, ilmselt muusikast kogu oma eluenergia. Ei oska kujutleda, missugust eneseületust nõuab hiidämblikena klahvidel ronivate võdisevate käte kontrollimine või üldse reisimine ja kontserteerimine vanuses, kus ka teelusika käeshoidmine võib osutuda saavutuseks.

Badura-Skoda andis Väravatornis ka soolokontserdi Viini klassikute muusikaga. Lisaks kavas olnule (Mozarti sama fantaasia, Haydni 31. sonaat As-duur ja Beethoveni „Pateetiline sonaat“) lendas seal spontaanseid lisalugusid kui Vändrast saelaudu. Ilmselt oli kerge klahvikäiguga haamerklaver siin vähem tänuväärne partner kui mõne päeva eest kontserdisaali sitkem modernflüügel ning Väravatornis viibinud eesti pianist võinuks püsti tõusta ning midagi sellest kavast ilma ette valmistamata vähemalt sama hästi esitada. Siiski, niisugune eriline südamlik atmosfääri nagu Badura-Skoda kontserdil oli igal juhul konarlikuvõitu kogemust väärt! Meenus üks Gustav Leonhardti sellesarnaseid ülesastumisi Helsingis – liha oli nõder, aga vaim oi kui vahe. Maestro tänas publikut sõbraliku vastuvõtu eest ning avaldas hiljem kahetsust, et ei tulnud nii hästi välja, kui oleks tahtnud.

Jääb veel nimetada festivali kaht esituslikku-emotsionaalset kõrghetke. Unustamatu elamuse pakkus Raschèr Saxophone Quartett, kelle sooloesinemiseks oli Tallinna festivaliprogrammi jäetud kahjuks vaid üks number. Selleks oli Philip Glassi 1995. aastal valminud ja just raschèrlastele pühendatud „Kontsert saksofonikvartetile“, millest kvartett esitas esimese ja neljanda osa. Siit õhkus tõepoolest puhast energiat, rääkimata vapustavast kokkumängust ja kõlakvaliteedist. Samasuguse kauni elamuse valmistas Verdi imeilusa reekviemi ettekanne. Istusin, kuulasin, klomp kurgus. Esitajateks oli rahvusvaheline seltskond: Leedu sopran Asta Krikščiūnaitė, metso­sopran Monika-Evelin Liiv, Colombia tenor Alejandro Escobar ning Vene bass Gennadi Bezubenkov, segakoor Latvija ning ERSO.