Värske rist ja viletsus

PILLE-RIIN LARM

Kadri Naanu, Joosep Susi, Evelin Arust

Alar Madisson

Ajakirja Värske Rõhk meeskond on Tartus kirjanduse maja all Arhiivis käima lükanud „Värske õhtu“-nimelise sarja. Esimene „Värske õhtu“ leidis aset 20. jaanuaril ja selle teema oli „Noored kriitikast“. Ajakirja kriitikud ja esseistid Evelin Arust, Kadri Naanu ja Joosep Susi arutlesid kirjanduskriitika põhimõtete ja olemuse üle, vaatluse all olid ka nende endi kirjutised ajakirja viimases numbris. Publik oli rohkearvuline ja eriti korüfeed sekkusid õige meelsasti, nii et kohati tuliseks läinud vestluse kestus ületas julgelt akadeemilise loengu piirid. Õhtut juhtis kirjandusteadlane ja -kriitik Mart Velsker.

Esmalt tutvustasid noored oma tõekspidamisi kriitikuna. Evelin Arust tõi välja, et püüab leida tasakaalu kirjeldamise ja analüüsi vahel. Ta eelistab kirjutada teostest, mis tekitavad emotsioone ja seoseid. Akadeemilise uurimistöö printsiip „stiil korrektne, lausestus selge, ülesehitus loogiline“ pädeb tema hinnangul arvustusegi puhul, kuid ühtlasi võiks kirjutaja stiil olla isikupärane. Arvustus peaks tekitama lugejas soovi teost lugeda, aga jätma talle seejuures avastamisrõõmu. Arust mõtiskles kriitika funktsioonide üle ja leidis, et üks neist on õpetav: arvustuse ülesanne ei ole ainult teose talletamine ajas ja tagasiside autorile, vaid ka näiteks abi tudengile lugemiskontrolli sooritamisel või essee kirjutamisel. Seejuures mõjub arvustus enne teose lugemist üht- ja pärast teistmoodi: teejuhist ja tutvustajast saab vestluspartner, kellega pidada mõttevahetust.

Kadri Naanul ei ole autoriteetide kirjutistel põhinevat kriitikaprogrammi, aga ta oletab, et see kujuneb välja töö käigus. Seni on tekkinud hajusad tõekspidamised, millest kõige tähtsam on, et teosele ei tohi läheneda selge arvamusega, milline see ideaalis olema peaks, sest siis on suur võimalus pettuda. Tema arvustuste impulss võib erineda, näiteks võib see olla tähelepanek temaatilise järjepidevuse või poeetika kohta. Naanu peab arvustuses nii autori kui lugejana oluliseks väidete põhjendatust, näiteid. Üldiselt on aga kirjanduse arvustamine tema meelest üks rist ja viletsus.

Joosep Susi väitis, et ta tegelikult ei kirjutagi kriitikat, ehkki loeb küll. Ta esitas mõttekäigu, kus võrdles lugeja positsioonilt kriitikat ja ilukirjandust, ning leidis, et need ei erine üksteisest väga palju. Eristab see, et kriitika puhul pole kunagi tegu fiktsiooniga, vaid lugeja usub, mida talle öeldakse. Kõik ülejäänud „kaasaloovad“ lugejaülesanded võivad olla kriitika puhul samad, mis ilukirjanduses. Nagu ilukirjanduse, nii ka kriitika puhul võiks autor küsida, kes on selle lugeja. Kriitik peaks mõtlema, kellele ja kuidas kirjutada, et ruumi paigutatud tekstist lugeja pädevalt aru saaks, kuidas see keegi reageerib, kuidas see reageering mõjutab teisi lugejaid ja kes on need teised. Kui see kõik on läbi mõeldud, jääb Susi meelest kriitikul kaks võimalust: 1) kriitilist teksti mitte kirjutada – see oleks kõige adekvaatsem, aga kuna ka mittekirjutamine võib tähenduslikkuse „kaasa luua“, pole see enamasti hea lahendus, 2) siiski kirjutada, aga piiritleda iseenda loodav tekst kirjanduse ruumis ning kuna kirjutaja tunneb kõige paremini iseennast, siis tulekski kirjutada iseendale.

Mart Velsker esitas küsimuse, miks on kõik kolm Värske Rõhu viimases numbris kirjutanud luulest (Tõnis Vilu, Kristina Viin, Artur Alliksaar), kui luulet loevad väidetavalt vähesed. Naanu põhjus oli pragmaatiline: luuleraamat oli esimene, mida arvustada pakuti, ja seejärel hakatigi ainult luulet pakkuma, kuni see hakkas talle meeldima … Arust ei nõustunud väitega, et luulet ei loeta. Susi tõi aga esile asjaolu, et proosa on üsna uus nähtus kirjandusruumis ja kirjandus võrdubki tegelikult luulega.

Seejärel tõstatas Velsker probleemi, et kõnealustes arvustustes ei ole teoseid eriti konteksti paigutatud. Kas see tundub esinejate meelest olevat liigne või ei lase arvustuse formaat seda teha? Noored tõdesid, et püüavad lihtsalt lähtuda tekstist endast ega väldi teose paigutamist mingile taustale, aga vähese kontekstiloome taga on tõenäoliselt (veel) teadmiste vähesus või mõnikord ebapiisav arvustuseks ette nähtud tähemärkide arv.

Aare Pilv kuulajate ridadest sõnastas Arusti ja Susi näitel, kuidas sellest, kas kirjutatakse publikule või iseendale, tõukub kaks diametraalselt erinevat lähenemist arvustusele: seda võib käsitada tarbetekstina, aga ka kui kunstiteost. Ta ise mõtleb arvustust kirjutades konkreetsele inimesele, kellele tahaks teose kohta midagi öelda, kellega ta suhestub. Arvustus on seega sõnum või kiri kellelegi konkreetsele. Pilv küsis, kas noored kriitikud ka endale adressaati ette kujutavad. Selgus, et samamoodi mitte. Arust kinnitas, et mõtleb autorile ja hoiab end seetõttu hinnangutes tagasi. Naanu ei tea, kellele kirjutab, aga et tekstis oleks mõtteselgus, kujutleb ta, et keegi vaidleb vastu, ja püüab oma väiteid põhjendada. Susi kirjutab küll iseendale, kuid peab seejuures dialoogi tekstiga.

Arutleti sellegi üle, mida muudab see, kui arvustaja tunneb autorit. Jällegi olid esinejate seisukohad täiesti erinevad: Arust püüab seda olukorda kui ebamugavat vältida, Naanu mitte, küll aga paneb see ta tõhusamalt tööle – lisaväärtus on võimalus seejuures autoriga tähelepanekute üle arutleda. Veel üks tulipunkt oli vormiküsimused. Jaak Tomberg tõi esile, kuidas Naanu ja tema enda arvustuses Vilu luulekogu kohta võinuks vormikäsitlust rohkem olla. Siinkohal sekkus vestlusesse (:)kivisildnik, kes tutvustas ennast „Seitsmenda Moosese raamatu“ autorina ja palus end veenda, et Värskes Rõhus arvustatud Kristina Viina raamatu puhul on tegemist luuletekstiga, s.t mõningaid tunnuseid loetleda. Berk Vaher sedastas sõbralikult, et tundis kõigi kolme analüüsitava arvustuse puhul tahtmist neile kaasa aidata, see olevatki Värske Rõhu tunnus. Mihkel Kunnus jätkas seda mõtet, avaldades, et vormikoolkondadest jm akadeemilisest ei teata kriitikas „tuhkagi“, vaid lihtsalt väljendatakse ennast. Janika Kronberg tahtis teada, kas kriitik peaks olema kõigesööja ehk mida teeksid noored kriitikud siis, kui neilt küsitaks hinnangut teosele, mida nad ei ole lugenud või mida on lugenud ainult n-ö diagonaalis. Jne. Vestlusringi kese nihkus tasapisi publiku hulka ja seejuures meenutas toimuv aina enam noorte kriitikute eksamit nõudliku komisjoni ees, ainult et neid ei olnud ette hoiatatud, et nad satuvad eksamile.

Ei antud aga ainult rooska, vaid jagati kiitust ka. Velsker tunnustas ajakirja arvustuste rubriiki, mis on tema meelest huvitavam kui ilukirjanduse osa. Pilv täiendas: see ei ole ainult Värske Rõhu eripära. Võib-olla oleme ilukirjandusest väsinud, nentis selle peale Velsker, ja küsis noortelt kriitikutelt, kas nad pärast seda õhtut jätkavad veel arvustamisega. Muidugi jätkavad, ehkki vähemalt üks neist kirjutab edaspidi arvatavasti teisiti (paremini). (:)kivisildnik: „Kirjandusmaailm on karm. Pange vaim valmis!“

Sellega, et kriitikateema äratas nii elavat mõttevahetust, võivad sarja esimese õhtu korraldajad kahtlemata rahule jääda. Järgmine „Värske õhtu“ toimub Arhiivis teisipäeval, 17. veebruaril kell 18. Selle lähtepunkt on T. S. Elioti essee „Traditsioon ja individuaalne talent“. Luule, nüüdisaegsuse ja ajaloolisuse üle arutlevad Eda Ahi, Kaur Riismaa ja Kelly Turk, vestlust juhib Hasso Krull.