Poliitiliste poeemide arhiiv

Nancy Nakamura Ideederiiuli kunstiplatvorm ühendab kunstnikud publikuga.

KRISTIN ORAV

Näitus „Rasked poeemid“ Nancy Nakamura Ideederiiulis kuni 22. II.

Nancy Nakamura Ideederiiul (NNI) on Tallinnas Koplis tegutsenud veidi üle aasta. Selle aja jooksul on NNI olnud arvukate eriilmeliste ürituste toimumiskoht: on olnud inimõigusi, võrdõiguslikkust ning naisküsimusega seotud probleeme käsitlevaid arutelu- ja filmiõhtuid, kunstinäitusi, lastele mõeldud töötube jpm. Kas ja kuidas on esimene Koplis avatud nüüdiskunsti ilminguid ja arengusuundi esindav projektiruum sealses kontekstis toimima hakanud? NNI eestvedaja Kadi Estland laseb ideedel vabalt voolata, kammitsemata end hirmust ebaõnnestumise ees. Edukuse mõõt ei avaldu Estlandi arvates tulemuspõhises loomingus ega külastajate arvus, vaid koostöövormides, ideeringluses ja kunstnike solidaarsuses ning seoses laiema publikuga. Selles valguses asub kesklinna kunsti- ja kultuurikeskuste suhtes perifeerne projektiruum viljakal pinnasel, toimetades kultuuri- ja keelekogukondade piirisituatsioonis. Kunstiteadliku publiku kõrval leidub galeristi sõnul külastajate seas ka neid, kelle arusaamine kunstist tipneb pildiga seinal, ning lapsi või noorukeid, kes ei ole varem käinud üheski galeriis ega muuseumis. Neile on NNI olnud esimene kokkupuude heli-, video- ja ruumiinstallatsiooniga.

Margit Lõhmuse installatsioon „Armastusetuba“ (2011).

NNI on võtnud oma õlule aeganõudva, kuid tänuväärse ülesande, kunstiliste tekstide mõistmiseks, nende analüüsiks ja sünteesiks vajaliku lugemisoskuse tutvustamise. See on võimalik tänu galeristi enda kanda võetud juhendamisele ja püüdlikele selgitustele. Tõlkeprotsess ei ole aga ühe-, vaid kahesuunaline. Äärevööndi sotsiaalne keskkond töödeldakse ümber ja lülitatakse kunstikeelde. Kunstnikud, kes NNI ruumides tegutsevad, lähtuvad oma töödes ümbruskonnast, käsitledes loomingulistes protsessides ja avalikes aruteludes sealsetele elanikele tuttavaid sümboleid ja teemasid. Äratuntavate elementide kasutamise tõttu projektiruumi programmis saab kasvatada ühisosa ja luua seeläbi silla kunstnike ja publiku vahel.

„Rasked poeemid“ on kirjeldatud sümbioosi ehe näide. See näitus on tekkinud arhiivi põhimõttel: teosed ei vaheldu projektipõhiselt, vaid kogunevad, koonduvad ja ladestuvad kihistustena, põimudes võrgustikulaadsesse poliitilis-poeetilisse dialoogi, mis pidevalt muutub. Praeguse seisuga kuuluvad arhiivi Minna Hindi kaks viimast teost „2 reaalsust“ (2015) ja „1. jaanuari liblikas“ (2015), varasematest kihtidest on esindatud Jarõna Ilo joonistus „Tüdruk“ (2014), kus on ammutatud inspiratsiooni kooseluseaduse ümber lahvatanud diskussioonist ja sümboolikast, Margit Lõhmuse „Armastusetuba“ (2011), Kädi Kallau, Killu Sukmiti, Margit Lõhmuse ja Rebeka Põldsami eelmise aasta lõpus toimunud esinemise „Kerged poeemid“ videodokumentatsioon ning Kadi Estlandi installatsioon „Valgete inimeste mass“ (2015).

Minna Hindi kontekstitundlik lähenemine on tõstnud fookusesse fragmente ümbruskonna igapäevast. Hint ei sekku, ta vaatleb. Teos „2 reaalsust“ kujutab endast rippuvas ventilatsioonitorus eksponeeritud videotööd vatistesse ürpidesse mähitud Kopli tundmatust, kes, selg vaataja poole, veab enda järel lumel kaht pilgeni täis kilekotti. Kunstniku kaamerasilm on tal visalt kannul. Argise ülesvõtte sügavam tähenduskiht avab sotsiaalse valupunkti – sotsiaalse ebavõrdsuse küsimuse. Tegelikkuse pooldumisega toru otstes joonistub välja, et kõik vaatepunktid ja nende esindajad ei ole võrdses seisus ümbritseva selgitamisel, on neid, kel puuduvad selleks vajalikud eelised. Näituse kaastekst kutsub üles enesevaatlusele, torusilma ka enda peale pöörama, pakkudes visuaali lahtimõtestamiseks kirjanik Roxane Gay mõttekäigu esseekogumikust „Paha feminist“ (2014): „Oluline on mõista oma privileegi ulatust, selle tagajärgi ja panna tähele, et on inimesi, kes tajuvad maailma sulle vahest kujuteldamatult teistsugusena. Nad võivad kannatada oludes, millest sul ei pruugi aimugi olla. Sellest hoolimata saad sina kasutada oma eesõigust, et teha midagi üldiseks hüveks: püüa teha nii, et kõigi mänguväljak on ühesugusel tasandil; pinguta ühiskondliku õigluse nimel; pööra tähelepanu neile, kellel privileegid puuduvad ja kes on seetõttu jäetud sõnaõiguseta [—].“ Kujutatud reaalsustes ei esine pooltoone: kõneleva subjekti eelis- ja ainuõigus domineerib tumma maailmapildi üle, mis ei ole omandanud häält, et end iseseisvalt kuuldavaks teha.

Hindi videoinstallatsioon „1. jaanuari liblikas“ on valminud koostöös muusikalise kollektiiviga Allinn. Selles teoses jälgib kunstnik hüpnotiseerivate helirütmide saatel oma maamaja soojusest virgunud liblika tantsisklevat lendu. Erinevalt raskeid pampe enda järel tirivast tundmatust mõjub liblika teekond pealtnäha kerge ja muretuna. Õhulisust aitab rõhutada videotööd raamiv poolläbipaistvatest kilekottidest ehitatud füüsiline ruum, mis liigub, sahiseb ja tantsib kujutisega kaasa. Kilekott, mis esineb korduva motiivina mõlemas töös, on esimesel juhul argises, teisel kunstilises funktsioonis, kord ühes, kord teises reaalsuses, kord raske, kord kergena.

NNIis varem korraldatud näitustel ja üritustel eksponeeritud teosed astuvad Minna Hindi töödega tihedasse, isegi teravasse dialoogi. Videodokumentatsioonis „Kerged poeemid“ loevad Kädi Kallau ja Margit Lõhmus malbel häälel ette oma tekste, mis käivitavad kuulajas hüljatud, räige ja valuliku maailma, kus „sinu kontsad minu silmades pole just päike minu päevas [—]“ (Lõhmus). Piinlikkuseni aus ja halastamatult täpne tekstiteravik on suunatud sellele, kuidas on olla naine, surma ja armastuse painetele, mida kirjeldatakse keeleliste kaunistusteta. Autorite loomingus on raskus ja kergus vaatepunktist sõltuvad ning teineteisest lahutamatud kategooriad. Kadi Estlandi installatsioon „Valgete inimeste mass“ kõneleb kunstnike valikuvõimalustest. Töö keskmes on valge postament, mille jalamil võib näha kividele kleebitud eurosente, pooleks lõigatud ketšupipudelit, kasutatud värvipaletti ja tekstiilist mune papptaldrikul. Postamendile on tõstetud mustas maskis lapsmannekeen, kelle väljasirutatud paremasse kätte on kinnitatud Miina Hindi lühiromaan „Viimane inimene“. Tõlgendusvõimalustele avatud teos esitab muu hulgas ebamugava küsimuse, kas kunstnike valik seisneb üksnes toimetulekus, tunnustuses või eneseväljendusvabaduses?

Kadi Estlandi installatsioon „Valgete inimeste mass“ kõneleb kunstnike valikuvõimalustest.

2 × Kristin Orav

Näitusel „Rasked poeemid“ püstitatud küsimustes ja teemades on selgelt esil raskemeelsus, mis hingab ühes rütmis projektiruumi praeguse käekäigu ja ebaselgete väljavaadetega. Nimelt saabus paari kuu eest teade, et NNIil tuleb senistest ruumidest välja kolida. Seega tähistavad näitus „Rasked poeemid“ ja selle poolik arhiiv ühe tegutsemisperioodi lõppu. Kokkuvõttes on NNI ühiskonna valupunktide kriitilisele käsitlemisele keskendunud kunstiplatvorm olnud omalaadses kultuuritõlke mehhanismi rollis, mis on olnud võimalik ainult strateegilise asukoha tõttu. NNI tegevusega on selgitatud ja juurutatud kunstikaugemas publikus huvi nüüdisaegse kunsti vastu, nüüdiskunst on lülitatud Kopli sotsiaalse keskkonna keelde. Mis saab edasi, ei ole veel teada. Estland arvestab võimalusega, et kolimisega kaasnev kohavahetus võib kaasa tuua projektipinna formaadi- või identiteedimuutuse. Igal juhul tähistavad muutused, s.o projektiruumi ning selle planeeritud arhiivi ümberkujunemine, NNI edasise arengu loomulikku jätku ja uue tegutsemisperioodi algust. Jõudu selleks!