Barnaby ja Morse’iga välitöödel

Kriminull (motiiv, võimalus, relv) on kriitiku otsitud konks ja lavastaja harpuun Dostojevski püüdmiseks.

OTT KARULIN

Eesti Draamateatri „Vennad Karamazovid“, autor Fjodor Dostojevski, tõlkija Aita Kurfeldt, dramatiseerija, lavastaja ja valguskujundaja Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes, videokunstnik Tauno Makke ja muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Mait Malmsten, Hendrik Toompere jr, Mait Joorits, Pääru Oja, Jüri Tiidus, Lembit Ulfsak, Marta Laan, Merle Palmiste, Kersti Heinloo, Taavi Teplenkov, Sulev Teppart, Tõnu Kark ja Jüri Antsmaa. Esietendus 22. III Eesti Draamateatri suures saalis.

„Vendade Karamazovite“ etendusel tabab mind déjà-vu tunne – ja seda kõhedat kordumist ei kutsu sugugi esile (ainult) parfüümigalerii, mis just selles punasametises saalis nii koduselt mu haistmismeelt tantsitab –, sest laval on ilmselgelt Hendrik Toompere klassikalavastus. Tšehhov, Gorki või nüüd Dostojevski (Shakespeare’ist rääkimata) – Toompere viimase viisaastaku muusad – on küll sõnas ja teos (just eriti teos) laval, aga klassikatõlgendused pole need ometigi. Ei taha siiski jääda bassimeheks nende kriitikute bändis, mis noist lavastusist naiivse järjekindlusega „tõelist vene hinge“ otsib, sest mis pole eesmärk, ei peaks olema ka mõõdupuu.

Aga mis siis on see eesmärk? Eeskujulik lavastaja portfoolio, seda niikuinii, aga mis veel (ja enamat ju peab leiduma)? Ehk tõesti klassika ootamatu päevakajalisus … „Kes endale valetab, on ka esimene solvuma,“ ütleb püha mees Zossima. Nätaki, härrased „solvumiskulturnikud“ Ossinovski ja Ligi – eks ole? Smerdjakov jällegi arutab: „Kui sa langed musulmanide kätte vangi ja nad nõuavad sult piinarikka surma ähvardusel ristiusust taganemist ja islami usku pöördumist – siis on täiesti mõistlik usk maha salata.“ Suu suurustab „Je suis Charlie“, aga käega … Selge viide ju, kas pole? Anna aega atra seada, noomib raha- ja naistenäljas Dmitrit proua Hohlakova. „Selleks ajaks on praegu üles kerkinud naisküsimus juba küps, on esile astunud juba uus naine,“ lisab ta ja heidab mõttelise pilgu kellaseieritele, et ega viimased rohkem kui 14.36 näita. See on ju nii nüüd!

Ja ikkagi on mu mõõdupuu lavastusest võõrdunum kui eurodirektiiv põllumehe igapäevast, sest need mõtted küll saavad laval lausutud, aga vaid paukpadrunitena sõnade kuulirahes – või mis rahes, pigem mõõdukalt sündmustikku edasi kandvas voolus. Just! Sündmused, kriminull (motiiv, võimalus, relv) on mu otsitud konks ja lavastaja harpuun Dostojevski püüdmiseks.

See on vist juba selge, et „Vendade Karamazovite“ vaataja ei pea Jack Baueri kombel pidevalt ajaga võidu jooksma, sest viimast on laval võetud mõnuga. Seega tuleb pigem kasuks Tom Barnaby vankumatu ratsionaalsus. Too tegutseb Midsomeris, kus ilmselt enim mõrvu per capita maailmas. Eeskujuks võiks olla ka rahumeelne Endeavour Morse, kuigi pigem just inimpõlglik alkoholilemb Morse ja mitte raamatutark ning lootusrikas Endeavour. Miks ka mitte miss Marple.

Ohvrilooma äratundmiseks pole aga detektiivivõimeid vajagi – Mait Malmsten mängib kohe esimeses stseenis isa Fjodor Karamazovi ühtaegu armastusväärselt halenaljakaks ja vihastavalt hoolimatuks. Lausa nii, et edaspidi, süvenevas armuhulluses ja joobes, polegi justkui rolliga enam kuhugi edasi minna, kaob vaid armastusväärsus ning viha asendub ükskõiksusega.

Seevastu vennakeste-kahtlusaluste avanemine võtab üksjagu aega ja mõne motiiv ei jõuagi saali. Aljoša (Pääru Oja) on muidugi puhas poiss – ikkagi usumees, karske nii liigutustes kui ka eluviisides. Kohe sellisel määral, et Fjodor Karamazovi veiderdamine vanake Zossima ees paneb tal lõualuud värisema – ja see paistab ilmselt rõdudelegi (parterisse liigagi hästi). Aljoša relapse pahelisse tavaellu, kust ei puudu vorst, viin ega isegi naine süles, tabab aga teda (ja mõista püüdvat publikut) ootamatult, põhjendamatultki. Eks see levinud krimkavõte ole: näita, et mitmel tegelasel on motiiv roima sooritada ja sega vett kõrvallugudega, mis on mõrva uurimise kontekstis tegelikult ebaolulised.

Dmitri (Hendrik Toompere noorem) on aga selgelt oluline – tema on sündmuste päästik (Dmitri vaidlus isaga raha üle selle perekonna Zossima juurde toobki) ja püssirohi. Toompere noorema mängus on uljast armuängi ja lapsikut jonnimist kamaluga. Etenduste edenedes saab ehk ka tekst nii omaseks, et enamik energiast laval selle meenutamisele ei kulu ja jääb rohkem aega rollijoonise kallal nokitseda, sest ülekuulamisstseeni mõrkjalt lõbus ja samal ajal mehiselt saatust aktsepteeriv Dmitri on Toompere noorema rollipaletil värske toon.

Viimast võib väita ka Jüri Tiiduse kohta, kelle Smerdjakovi – vennakestest see sohilaps – kalkuleeritud narrimäng ei aja juhet kokku ainuüksi vend Ivanil, vaid viib ka vaataja kahtlustuste, kaasatundmise ja süüdistuste käänulisele teele. Just sellisel teel tahabki iga kriminullihuviline lahenduse suunas rännata. Relativist Ivan (Mait Joorist) vist krimkadest eriliselt lugu ei pea, sest tema motiivide sasipundar jääbki näitlejal lahti mängimata – justkui õnnetu armastaja, aga väidetavalt teadlik oma positsioonist, pealtnäha eemalehoidev, aga sõnas emotsionaalsem vend Dmitristki. Tõde isatapu kohta peaks selguma just kahest Ivani ja Smerdjakovi vestlusest, kuid Tiiduse ja Jooritsa mäng ei haaku ning halle ajurakukesi inspireeriva mõistukõnena plaanitud dialoog kõmab tühjalt. Seda enam, et lavastuses suurelt motiiviks mängitud Grušenka (Kersti Heinloo) ei kuulu kummagi poisikese huvivälja.

Heinloo saab Grušenkat mängides letti lüüa oma äärmused: tütarlapseliku peene- ja kõrgehäälse ohvritalle ning ülekohtuselt enesekindla mahlase tämbriga femme fatale’i. Tema mängu kannapööretest ei väsi, sest valitud võtted toimivad: petta saab nii Katerina Ivanovna (Marta Laan) laval kui ka publik saalis. Ja oi kui magusad on need harvad hetked, mil veel teatris petta saab! Kahjuks surub Toompere instseneering Grušenka kristallgloobuse passiivsesse rolli, keskendudes karika pärast võitlevatele meestele ja võttes nii Heinloolt võimaluse lisada Grušenka pealispindsele flirdile sügavamaid, naise tegutsemismotiive avavaid noote. Kõrvallugu poola ohvitseriga (Tõnu Kark) mõjub seetõttu lavastuses üleliigsena, sest viimane lahkub lavalt sama üheplaanilise ja taustaloota tüübina, kui ta sinna astus. Nalja muidugi saab, kui vaataja huumoriandur punases olles häiret ei anna.

Barnaby ilmselt ka ei naeraks, Morse kindlasti mitte, sest nad on piisavalt kogenud, et mõrvauurimisel on oluline terad sõkaldest eraldada. Fjodor Karamazovi mõrvaloo lahendamine Eesti Draamateatris võib aga jääda neilgi tulemuseta, sest instseneering pole kahjuks piisavalt julgelt, heas mõttes ülbelt, romaani kriminulliks ümber kirjutanud. Võinuks – või oli ikkagi mu valitud mõõdupuu vale … Ah! Mis lubatud lavastajale, olgu lubatud ka kriitikule.