Me peame kõnelema kultuurist

Kuidas ennetada külma kodusõda?

KADI MARIA VOOGLAID

Jaanuari lõpus toimus Saksamaal Koblenzis Euroopa Parlamendi Rahvaste ja Vabaduste Euroopa fraktsiooni tippkohtumine. Ehkki fraktsiooni kuuluvad saadikud euroskeptilistest parteidest üle kogu Euroopa, tuldi sinna kohale selleks, et vaadata-kuulata eeskätt Hollandi, Prantsusmaa ja Saksamaa parempopulistlike parteide liidreid. Eesmärgiks oli näidata sündmust märgilisena – see oli esimene ning võib-olla ka viimane kord, kui Euroopas (anti)kangelase staatusesse tõusnud Geert Wilders, Marine Le Pen ja Frauke Petry koos avalikkuse ette astusid näitamaks kogu maailmale, et neil on kindel plaan teha sel aastal ajalugu. Kõigis kolmes riigis toimuvad tänavu olulised valimised.

Wildersi juhitud Partij voor de Vrijheid (PVV) juhib arvamusküsitluste kohaselt kuu aja pärast aset leidva parlamendivalimise edetabelit. Mais toimuvad Prantsusmaal presidendi otsevalimised. Front Nationali (FN) juhi, Marine Le Peni võit on enam kui tõenäoline vähemalt esimeses voorus ning politoloogid on pärast eelmise aasta ebaõnnestunud ennustamisi tõrksad välistamast ka Le Peni lõplikku võitu. Septembris leiavad Saksamaa Liitvabariigis samuti aset parlamendivalimised. Eelmise aasta lõpus Berliinis toimunud terrorirünnaku järel tõusis Petry erakonna Alternative für Deutschland (AfD) toetus 15%-le, mis on märkimisväärne saavutus partei kohta, mis asutati kõigest kolm aastat tagasi. Kõigi kolme partei edu on iseloomulik viimastel aastatel poliitikas esile tõusnud populismilainele, mille ümberlükkamatuks tõestuseks on Donald Trumpi võit Ühendriikide presidendivalimistel. Olgugi et valdkonniti on nii Trumpi kui ka kõigi eelnimetatud parteide platvormide vahel suuri erinevusi, on neil laias laastus kaks sarnast joont – edu on neile kõigile taganud islamofoobse immigratsioonipoliitika propageerimine poliitkorrektsuse arvelt ning soov õõnestada Teise maailmasõja järgset maailmakorraldust, mille alustaladeks on riikideülesed institutsioonid Euroopa Liit, Rahvusvaheline Valuutafond ja NATO. Transatlantilise sümboolse ühisrinde võttis Koblenzis kokku Geert Wilders sõnadega: „Eile vaba Ameerika, täna Koblenz, homme uus Euroopa!“¹

On ringkondi, keda teeb praegune populismilaine rahutuks. Üha sagedamini võib aduda ka muidu tasakaalukate arvamusliidrite sõnavõttudes kehvasti peidet paanikat. Tõmmatakse paralleele sajanditaguse Euroopaga ja kardetakse ajaloo kordumist.² Minevikust õppimist ei maksa iial alahinnata, kuid sellegipoolest tuleb olla ettevaatlik populistide diskursiivse diskrimineerimisega.

Probleemiks pole populism, vaid poliitika

Populism on ja jääb poliitika asendamatuks osaks, täites opositsioonilise jõuna hädavajalikku funktsiooni. Ilmekaks näiteks on sõna „alternatiiv“ sage esinemine populistide kõnepruugis. Kuigi seda on edukalt ka manipuleerimise eesmärgil ära kasutatud, ei ole tegu üksnes demagoogiavõttega. See, et rahvahulgad alternatiivi ideele rajatud retoorikaga nii tugevalt suhestuvad, viitab ajaloo lõpu diskursuse puudulikule siseloogikale. Praegune möll on läinud lahti sel lihtsal põhjusel, et ajalugu otsustas jätkuda – hegemoonia ei ole inimloomuse poliitilise olemusega mitte kunagi lõplikult lepitatav.

Kehtiva liberaalse hegemoonia vastaste seas võib eristada parem- ja vasakpopuliste.³ Vasakpopulistid vastandavad rahva ja korrumpeerunud eliidi. Nende poliitilises retoorikas domineerivad peaasjalikult majanduslikud argumendid, mis ammutavad emotsionaalset laskemoona eeskätt neoliberaalsest korrast võrsunud ebavõrdsusele osutamisest. Parempopulistid lisavad eliidi ja rahva vastandamise valemisse kolmanda teguri – võõrad. Nad väidavad, et liberaalne eliit teenib rahva tahte kiuste või rahva arvelt kellegi kolmanda, valija identiteeditaju kontekstis võõra kontingendi huve, olgu selleks seksuaalvähemused, pagulased, moslemid või keegi neljas. Traditsiooniliselt ongi populistid end paremini teostanud opositsioonis olles. Valitsusse pääsenuna jääb neil aga sageli vajaka realistlikest lahendustest. Samuti on populistidele tihti pahaks pandud faktide moonutamist, ent sellest kõigest hoolimata on probleemid, millele nad osutavad, mitte üksnes tegelikud, vaid ka olulised.

Süvenev majanduslik ebaõiglus, globaliseerumisega kaasnev sotsio­poliitiline ebastabiilsus ning turvatunde kadumine kultuurilt võõraga silmitsi seistes on kõik legitiimsed mured, mida paljud tunnetavad teravalt. Pole ime, et „patriotismi, suveräänsuse ja identiteedi“⁴ mõistetele tuginevad poliitilised jõud populaarseks on osutunud. Küll aga näib selle loosungi toetajatele mõistatuslik olevat, miks vähemalt sama suured rahvahulgad nende igati väärikate mõistete esiletõusu poliitilises kõnepruugis nii õõvastavaks peavad. Lubage seletada.

Ühe unarusse jäänud liberalismi lugu

Liberalism on üks neist mõisteist, mille tähendusel on hulk nüansse olenevalt sellest, kas parasjagu kõneldakse majandusest, inimõigustest või rahvusvahelistest suhetest. Populistide poliitiline sihik on suunatud enamasti kas esimesele või teisele. Paraku tehakse seda tavaliselt tolle kolmanda, võib-olla et kõige olulisema liberalismi arvelt. Rahvusvaheliste suhete teoorias mängib liberalism tähtsat rolli reaalpoliitilise paradigma kontrapunktina, asetades rahvusvahelises suhtluses riiklike huvide kõrval vähemalt sama olulisele kohale riikideülese koostöö.

Kui reaalpoliitika põhineb olelusvõitlusel, milles maailm on taandatud malelauaks, siis liberaalne rahvusvaheline poliitika põhineb ühistel väärtustel, millest ülim on rahu. Parempopulistide isolatsionistlik hoiak, mida iseloomustavad sõnavõtud piiride sulgemisest ja riigi huvide iga hinna eest prioriseerimisest, märgib selgelt reaalpoliitika naasmist maailmaareenile. Õigust edendada ühe riigi huve teiste rahvaste arvelt põhjendatakse suveräänsuse põhimõtte tagasi võitmisega, mille globalistid olevat vandeseltslaslikult kaaperdanud millalgi kaheksakümnendate kandis. Paraku kiputakse unustama, et suveräänsus ei tähenda üksnes õigusi, vaid eeldab ka teatud kohustuste täitmist teiste suveräänsete rahvaste ees, sealhulgas rahvusvaheliste lepete järgimist.

Näiteks Trumpi moto „America first!“ tähendab kliimaleppest taganemist ning hiljuti kirjutasid lehed sellest, kuidas Saksamaa liidukantsler pidi vastsele presidendile Genfi konventsiooni sisu üle seletama. Lisaks rahvusvahelisele õigusele tugineb liberaalne maailmakord rahvusvahelistes suhetes riigiülestele institutsioonidele, mille ülesandeks on rahu ja stabiilsuse tagamiseks strateegilise tegevuse järjepidev ja kokkuleppeline ehk rutiinne (ja seega paratamatult tehnokraatlik) käigus hoidmine. Üheks selliseks institutsiooniks on ka Euroopa Liit, mille lammutamine on praegu parempopulistide peamine ambitsioon.

Patriotism, suveräänsus ja identiteet on üllad ilmingud üksnes seni, kuni need püsivad ühildatavana universaalse inimlikkuse ideega. Parempopulistide retoorika on aga loonud nende kahe pooluse vahele ideoloogilise veelahkme ning just sel põhjusel ei ole paljud nõus sellele puhta südametunnistusega alla kirjutama. Ehkki Eestit kõnealused valimised klassikalises mõttes vahetult ei puuduta, on Euroopa küsimus ka siin kujunenud ühiskondlikus arutelus tooni andvaks allhoovuseks. On neid, kes kurdavad, et tänapäeval pole võimalik enam patriotismi välja näidata, sest vastasel juhul sõimatakse kohe natsiks. Kui aga liikuda konservatiivsetes ringkondades, siis on samamoodi põlu alla sattunud igasugune Euroopa-meelsuse väljendamine, justkui see oleks kuidagi olemuslikus vastuolus suveräänsuse püha ideega.

President Lennart Meri viimast und häirib viimasel ajal üha tihedam tarvidus end hauas ringi keerata – temale olid patriotism, suveräänsus, identiteet ja universaalne inimlikkus, mille poliitiliseks väljenduseks on rahvusvaheliste institutsioonide toel inimkonna teenimine tervikuna, iseenesestmõistetavalt lahutamatud. Loomulikult ei ole üdini liberaalset, see tähendab, ratsionaalselt rahu armastavat maailmakorda kunagi olnud ega saagi olema. Iga liberaalse institutsiooni, sh Euroopa Liidu sünniloo juures on mängus enam või vähem varjatud reaalpoliitilised kaalutlused ning eranditult on iga sellise institutsiooni arengulugu kõigi heade kavatsuste kiuste läbi põimunud nii mõnegi halva otsusega. Nii nagu hegemoonia pole kooskõlas inimloomuse poliitilise olemusega, nõnda jääb ka konfliktide kirurgiline kõrvaldamine kõigist elulistest olukordadest väljapoole inimvõimete piire. See aga ei tähenda, et kõik ongi täpselt nii, nagu peab. Protsessid, mille tunnistajaks praegu oleme, ei ole üksnes ajaloolise paratamatuse koondpilt. Kõige hullemat on veel võimalik ära hoida.

Kuidas vältida külma kodusõda

Võrreldes USAga ei saa tänavused valimistulemused tegelikku poliitika­kujundust Euroopas lähemas tulevikus kindlasti nii dramaatiliselt mõjutada, kui seda oli riigiteenistuse kogemuseta reality show staari, kinnisvaraärimehe ja meediamoguli Donald Trumpi valimine Ühendriikide presidendiks. Nimelt on enamikus Euroopa riikides, sh Hollandis ja Saksamaal, levinud koalitsioonivalitsused, mis tähendab, et ka märkimisväärse edu korral peavad nii PVV kui ka AfD arvestama kompromissidega, kui soovivad osaleda valitsuse töös. Suurimaid muutusi tooks küll endaga kaasa FNi võit poolpresidentaalse süsteemiga Prantsusmaal, kuid sellegipoolest on eurooplastel veel võimalik astuda samme, et vältida eelseisvate kampaaniate ajal ühiskonna sidususe halvavat kahjustamist, kui vaid suudetakse õigel ajal õppida inglaste ja ameeriklaste tehtud vigadest ning hoida valitsevate meeleolude kiuste kõrgel tsiviliseeritud poliitilise kultuuri lippu.

USA kaheparteisüsteem koosmõjus first-past-the-post presidentaalse valimiskorraga on viinud selleni, et praegu USAs toimuvat võib ilma naljata nimetada külmaks kodusõjaks. Rahvas on enneolematult koleda valimiskampaania käigus hüperpolariseerunud ning olukorras, kus üksteisemõistmine on muutunud pea võimatuks, kasutatakse kõiki vahendeid peale otsese sõjalise sekkumise, et vastaspoole elu põrguks teha. Kui ideoloogiline kaevikusõda on juba hakanud lõhkuma perekondi, ei päästa kujunenud olukorda ka ühise välisvaenlase leiutamine. Euroopa riikide mitmeparteisüsteemid aitavad selliste mõõtmetega groteski tekkimist leevendada, kuid ka siinpool lompi on tajuda poliitilise kõnepruugi allakäiku, mida iseloomustavad sagenevad isiklikud solvangud, strateegilise äärmuslikkuse eelistamine argumenteeritud arutelule ning vähemusgruppide, esmajoones kohalike moslemite sihipärane verbaalne marginaliseerimine.

Näiteks on Hollandis Wildersi PVV-le põhilist konkurentsi pakkuva erakonna, VVD (Volkspartij voor Vrijheid en Democratie) juht ning praegune peaminister Mark Rutte hakanud kasutama Wildersi polariseerivat retoorikat, mõistnud, et rivaali matkimine on küllap tema ainus võimalus need valimised võita. Pori loopimine poliitikas pole midagi uut. 1800. aasta presidendivalimiste käigus tembeldas Thomas Jefferson konkurendi hermafrodiidiks ning John Adams kaotas valimised. Ent kakssada aastat tagasi ei olnud veel ühismeediat. Tänapäeval on poliitilise kultuuri mõju ühiskonna sidususele, vastastikusele usaldusele ning suhtluskultuurile märksa vahetum, kuna erisuguste meedia ja suhtluskanalite vahendusel on valdav osa rahvastikust tahes-tahtmata poliitilisse madinasse kaasatud. Seda enam peab kõnelema poliitilise kultuuri tähendusest ja rollist laiemas kultuurikontekstis. Sellele õigel ajal piisavalt tähelepanu pööramata riskime ühiskonnana ei millegi vähema kui inimlikkuse kaotamisega. Praktikas tähendab see kultuurilist pädevust hallata keerulisi probleeme ning tulla toime konfliktidega.

Tõsiasi on see, et piiride sulgemine pagulaskriisi ei lahenda. Globaalne rahvasteränne pole veel täit hoogugi sisse saanud – kliimamuutuste tagajärjel on järgmise paarikümne aasta jooksul sunnitud oma kodudest lahkuma veel sajad miljonid inimesed. Võib vaid ette kujutada, milliseks kujuneb sellises olukorras ülemaailmne julgeolek, kui iga riik seisab üksnes oma huvide eest. Samuti ei ole võimalik kui tahes agressiivse kaubandussõjaga võidelda Moore’i seaduse vastu või pälvida Euroopa Liidu lammutamisega idanaabri isetu tänu. Keeruliste probleemide eduka lahendamise eelduseks on kindel usk koostöö võimalikkusesse. See usk on hirmuäratava kiirusega hakanud kahanema. Selleks et pidurdada poliitikaga paratamatult kaasneva polariseerumise mõju kultuurile, võib igaüks meist alustada elementaarsest viisakusest. Tasub meeles pidada, et ehkki me pole kohustatud tundma kellegi vastu sümpaatiat, ei tee kahju aeg-ajalt katsetada empaatiat.

1 Kate Brady, Leading European right-wing populists attend Koblenz meeting. – Deutsche Welle 21. I 2017.

2 Andrei Hvostov, Üleilmne trend: 1930. aastad tulevad tagasi. – Eesti Ekspress 16. XI 2016.

3 Thomas Greven, The Rise of Right-wing Populism in Europe and the United States. A Comparative Perspective. – Friedrich Ebert Stiftung, nr 5, 2016.

4 Vt Kate Brady.