Õunalõhn ja lumi katustel

On imelik, et rahvas, kelle aastad on ainult üks suur muutumine, suvest sügisesse ja talve ja kevadesse, on nii hirmsasti muutumiste vastu.

Mudlum

Ei ole midagi keerulisemat kui kirjutada umbmäärastel ja pealtnäha lihtsatel teemadel. Mis teema see niisugune on, kirjutada aastast? Aastaid on ju igasuguseid.

Aasta päevik on teadagi kalender. Lapsepõlvest mäletan selgesti koolilapse kunstikalendrit, algas septembriga. Seal oli pilt Europest härja seljas ja siis see Jan Vermeer van Delfti sinise põlle ja kollase jakiga naine, kes kallab piima; ja Adolf Dietrichi jahikoer kõrrepõllul oli; ja siis justkui oleks olnud midagi, kus oli troika, lumi, hobused, midagi punast? Bolševikuga pilt oli, see, kus on hiiglasuur bolševik rahvasummas, ta hoiab käes punast lippu, ise vihase näoga. Praegu on mul seina peal üks loomaaia kalender, detsembrikuu kohal on üpris lustliku tüügassea pilt. Maal on kaks ajaraamatut, köögis on lammastega, tervelt kaheteist kuu jagu igavaid valgeid lambaid täiesti rohelise rohu taustal. Aga teine on hoopis eriline, see on käsitöö, külainimeste sünnipäevad kõik kirjas, üpris auväärsed numbrid.

Järgmise aasta kalender on muidugi täpipealt samasugune, punased päevad natuke nihkuvad, aga mingit suurt muutust oodata ei ole. Vastavalt maitsele võib valida pilte päevade juurde, järgmiseks aastaks siis ahvidega või paljaste neidudega või rukkilillede ja karikakardega. Kuidas just meeldib.

On üks segane aimdus, mille jälile ma tahaksin jõuda ja olen oma raamatutes vist ka üritanud, et mingis mõttes on olemas ainult üks asi ja siis selle koopiad. On näituseks üks päev ja siis selle jäljendid. (See oli vist „Tõsises inimeses“.) On arhetüüp ja kajad. On üksainus tõeline jõul ja siis selle varjud. On mingi tunne, kuidas kevad käib, ja siis sa otsid seda kevadet teistes kevadetes. Eks see ole vana Platoni jutt suuresti. On mingi üldinimlik püüe ainulisusele, ühele, puhtale ja rikkumatule. Justnagu kõik see räbu, mis koguneb alguse päevade peale, oleks lihtsalt praht, mille saab ära pühkida ja sealt alt ilmuvad välja selged ja erksad värvid, lõhnad ning tunded.

Eks ole ju aasta lõpp ja uue algus lihtsalt punkt muidu ühetaoliste päevade lõpmatus rivis, lisaks vajadus uue kalendri järele. Lõpuks on see kalender meil paremini meeles, kui päevad selles aastas! Ka pidulikud sündmused lähevad pikapeale omavahel sassi ja moodustavad mingi ühtlase, eristamatu joru. Nemadki on sarnased ja korduvad kõigi oma kapsaste, kartulisalati, šampanja ja ehitud kuusega.

Traditsioon ei ole väärtus iseenesest, kuid ta on tähistaja. Jõulud ja jaanipäev on paljude jaoks põhiliselt aastaaegade vaheldumise tähistajad, uus aasta ja sünnipäevad tähistavad aja möödumist ja inimest. Kõik üsna mõistlikud asjad, mille puhul pidu püsti panna.

Kombed muidugi ajapikku pisut muutuvad, enamasti ei tooda tänapäeval enam õlgi tuppa. Mina ei too enam kuuskegi, kuulid on kolimistega katki ja kadunuks jäänud ja uue aja kulinad mulle ei meeldi. Kole kallid on need ka. Juba 25 aastat järjest tuleb telkust jõulu puhul „Home Alone“. Aga minu „Hõbesõrakese“ multifilmi ei ole. Gurtšenkoga „Karnevaliöö“ on ka tänavu mõnest kanalist kindlasti vaadatav. Näärideks kraamitakse ikka välja vanad naljad Krjukovi ja Kibuspuuga, Kreisiraadio ja mis neil seal ERRi arhiivis veel väärt saateid on.

Niisiis panustatakse igasugu tähtpäevade puhul justnimelt kordustele, et oleks nii nagu varem, nagu alati, kõikvõimalik nostalgiakraam tuuakse lagedale ja klopitakse tolmust puhtaks. Iga uue sünnipäeva, aastavahetuse või pööriöö puhul mälestatakse siis justkui neid eelmisi, juba kadunud päevi. Rohkem nagu matused mu meelest.

Kanakoivad sügavkülmikus

Uus aasta ei ole eelmisest pikem, valgem, rohkemate päevadega, suurema päikese ja punasema kuuga. Nagu ta ju peaks olema minusugusele Horisondi-põlvkonna lapsele, kes lõikas sellest ajakirjast välja sputnikute tabeleid ja luges vahvaid ennustusi, kuidas aastaks 2000 inimene on lennanud ilmaruumis ei tea kuhu ja maa kliimat osatakse ammugi juhtida. Kui vaja, särab päike, kui vaja, puhub tuul.

Midagi sellist meil aastal 2015 üldse ei ole. Selle asemel on mentaalseid suundumusi tagasi muinaslukku, nõidade, võlurite ja lohede juurde kuskil müütilisel maal. Vehivad seal raudrüüdes duellidel, selle asemel et taevalaevadega ringi sõita. Imelik, kas pole? Hiljuti vaatasin ühte kosmose-vesterni, on ikka žanrid olemas, nad vedasid seal oma laevaga lehmi.

Inimesed mu ümber, ma olen kuulnud, kasvatavad isegi potis kartuleid, elavad põhust majades ja muretsevad omale nuia.

Ma tahaksin siiski, et mul oleks võimalik vaadata taevasse mitte nagu musta kummuli kaussi, kuhu tähed on naelutatud, vaid vaadata lõpmatusse ja lõpmatutesse võimalustesse.

Raske on progressiusus kasvanud inimesel näha, kuidas XXI sajandil maailm langeb ususõdadesse. Olen isegi mõlgutanud mõtteid, et ükskord juba suudeti maakera tehnoloogilist käiku tänu usule tagasi pöörata, taandudes keskaega. Ja võib-olla andis see tagasipööramine meile armuaega. Võib-olla on tõesti mõistlik elada põhust majades ja muretseda nui.

Progressiidee valguses võiks korra vaadelda ka traditsioonilisi ühiskondi. Teadaolevalt elab tänaseni inimgruppe, kes pole kiviajast kaugemale jõudnud. Ma pole kursis, kuidas käsitlevad seda nähtust antropoloogid ja muud teadusemehed. Olen kohanud tavavestlustes enamasti ikka seisukohta, et nende areng on mingil põhjusel pidurdunud, enamasti isolatsiooni tõttu, mistõttu nad pole asunud tsivilisatsiooni ehitamise viljakale teele. Olen üritanud vastu vaielda, et minu meelest saaks seda vaadelda ka teisest aspektist – võimaliku ideaalse lõpp-punktina. Arengu põhjustab rahulolematus kehtivate tingimustega, kui rahulolematuseks põhjust ei ole, arengut ei teki. Kas võiks neid inimrühmi vaadelda kui täiusliku maailma ülesehitanuid, milles miski muutmist ei vaja?

Jah, süürlane tahaks jääda Süüriasse ja eestlane Eestisse, aga pole olemas sellist Süüriat ega sellist Eestit, kuhu saaks jääda. Ei ole sellist maailma, kus saaks jääda paigale ja selleks, kes sa olid.

Lobjaka sõnadega: „aur, mis Eestis läheb endaksjäämisele. me ei jää endaks mitte mingi raha eest. selles ongi asja ilu.“¹

Kõik, mis vajab säilitamist, on tegelikult juba sisemiselt surnud. Näiteks kanakoivad sügavkülmikus.

Ei ole mõtet tahta põlistada maailma, millest sa näed, et ta on muutumas halvaks.

Slavoj Žižek on öelnud, et konservatiivide tahtmine, et kõik jääks nii, nagu oli, on iseenesest mõistlik ja progressiivne vastuhoiak sellele, et kapital iga kahekümne aasta tagant sind kõigega ümber harjuma sunnib.² Walter Benjamin leidis üsna samas vaimus, et kui ajalugu on rong, siis peaksime meie praegu olema need, kes sellele hädapidurit tõmbavad.³

Kerge on progressi uskuda, kui see sinu eluea jooksul õlilambist eskalaatorini jõuab. See on keerukam, kui oled juba tehnoloogia keskele sündinud. Iga uus tehnoloogia ei tekita mitte ainult lahendusi, vaid ka probleeme. Vajab harjumist. Me ei usu tulevikku, sest on raske uskuda, et me inimkonnana oleme head, või et me oleme targad. Midagi head meis on, ja midagi tarka, aga veel pole välja mõeldud, kuidas seda võidule viia.

Valguskiirmeedia

Mis on tegelikult aasta? See on see aeg, kui maa, mille peal me elame, teeb ühe tiiru ümber Päikese, mis annab meile elu. Aasta ei ole mingi maine asi, see on läbinisti taevane, taevalik, kosmogooniline üksus. Taevas on tähed! Kujuta korraks ette, et see aasta on hoopis valgusaasta. Näiteks et Postimehe artiklid jõuavad sinuni valgusaasta pärast. Juhul kui oled mõne teise tähesüsteemi elanik, ja lähim täht on mu mäletamist mööda Alpha Centauri, 4,2 valgusaasta möödudes. Kas on siis mõtet närvi minna mingite lolluste peale? Kui tahad kommenteerida artiklit „Soome mattub pagulaskeskuste alla“, jõuab ka su sõnum kohale alles valgusaastate pärast ja kes teab, mis vahepeal juhtunud on. Tasub võtta linnu-, tähe- või pilvepiiriperspektiiv (sub specie aeternitatis) praeguste asjade vaatlemiseks. Päeva­kajalisus on halvav. Justkui oleksid puhta pime, kuuled ainult seda kellukest või kuljust, millega su nina ees vehitakse ja nagu näljane koer keerad oma koonu selle järele.

Paljud mu tuttavad on Eesti riigi tegelikust avaldumiskohast, Facebooki-kogukonnast, ära kolinud. Ma mökutasin veel isegi kaua, aga lõpuks sai minulgi mõõt täis. Ei mingit kohta kassi- või aiapiltidele enam. Ainult üks kraaklemine.

Kena idee, et kõik on kõigiga sõbrad ja pool maailma omavahel imetabaselt ühendatud, ei kanna kohe mitte kuidagi. Facebookis sa oma tõde teistele selgeks ei tee, korjad ainult vaenlasi, süütunnet ja halba tuju. Asjalikum ja arukam osa rahvast kaob või püsib vait, jälgides mornilt, kuidas visamad jõurajad panne kokku taovad.

Netisuhtlus muudab inimese poliitilised positsioonid jäigemaks ja leppimatumaks. Avalikus poliitilises foorumis on igaüks nagu oma väikese partei juht. Seal on võimalik midagi rääkida ainult neile, kellele sa juba oled autoriteet, ehk siis seletada olukorda oma jüngritele. Vastastele enamjaolt mitte. Kompromissidele minnakse salaja. Eraviisiliselt tahab inimene tunduda arusaaja, avalikult põhimõttekindel.

Kõik peavad kuskil kaevikutes positsioonisõda, sammal suunurgast rippumas. Päevalehtede toimetused on nagu ümberpiiratud kindlused, igalt poolt neid tümitatakse, aga nemad ajavad ikka oma püha hüsteeriaüritust edasi. Kõik kardavad kaotada tööd, paika päikese all, poliitikudki ei püsi võimul mitte võimuarmastusest, vaid kuidagi kramplikult, tardunult, justkui mingis stuuporis istuvad nad oma pukkidel ja püüavad hoida status quo’d. Mis siis imestada, et maailm kreeni läheb, kui kujutada ette, et mitte ainult meil Eestis, vaid üleüldiselt ja laialdaselt on Euroopas pukis üsna samasugused, natuke rumalad, teovõimetud politikaanid. Inkubaatoripoliitikud, samamoodi nagu NLKPs või Hiina KPs. Praktiliselt süsteemivälise elukogemuseta. Ainult normaalse olukorra haldus on neile jõukohane, eriolukorrad ja otsuste langetamine mitte eriti. Nad ei saa maailmast aru, aga nad ei tohi seda iseendalegi tunnistada.

Ajakirjanik on tänapäeval igaüks. Kõik need lõputud arvamused, väitlused, seisukohavõtud, olgu tava- või sotsiaalmeedias. Väga tüütu ja jube väsitav. Sellepärast ei arva ma midagi head ka enda tegevusest siin sõnu ritta ladudes. Kas on kellelgi vaja seda lugeda?

Järjest enam kuulen ühe või teise käest, et „mulle tundub, et ei tahagi enam midagi teha“. Vahepeal, kui asjad olid veidi lootustandvamad, kui oli väike hingetõmbepaus enne homoseksi, Jürgen Ligit, koolitulistamist, kanepit, pagulasi, Savisaart – ei tulegi kohe kõik teemad meelde, millega siinmail rahvast üles keeratakse –, mõtlesin sellest, kuidas inimesed pooli valivad.

Valiku taga on eelkõige hõimu- ja grupikuuluvus, lähedased sidemed inimeste vahel, ja selles pole midagi halba, ikka hoiad nende poole, keda armastad. Varem lihtsalt ei löönud inimeste vahele kiilu see, kui nad ühest või teisest asjast eri moodi aru said.

Pole sellist inimest, kelle sõna maksaks, kes oleks tark, halli habemega ja autoriteetne. Ükskõik millised kuldsuud ka sõna ei võtaks, nende sõna ei maksa! Autoriteedi usaldamine ei ole autoritaarsus. Inimestel pole praegu mingisugust võimu, väikeste riikide valitsusi saavad suuremad iga kell paika panna ja suurte riikide valitsustel läheb võimu säilitamisele nii palju jõudu, et suuremateks muutusteks seda üle ei jää. Nad peavad kontrollima moraalitut meediat, poliitilisi vastaseid, teisi riike. Maailma põhivõimuri USA kaitse-eelarve moodustab pool kogu maailma sõjakulutustest ja ta ei suuda ometi kümne aasta jooksul võita kahte väikest kõrbesõda. Maailm mõjub igas suunas ja igaühele ebausaldusväärselt. See on neurootiline maailm. Võim on säherduses kaunis balansis, et iga suurem muutus ähvardab ta uperkuuti keerata ja seega saavad asjad suures jaos üsna omasoodu minna. Soodus suund see ei ole.

Kirjutamine põlistab

Üks viimaseid pelgupaiku Fesaris oli mulle selline aiahuviliste grupp, kus keset kõige suuremat homokisa nemad rääkisid ikka oma sitikatest ja satikatest, kes nende kaalikaid järavad, kuidas mutte ja mügrisid püüda, millal külvata, millal lõigata. Muidugi olid ka seal omad leerid. Pruugib vaid ühel lisada pilt küsimusega „Ei tea, mis sitikas see võiks olla?“, kui on kohe platsis kahte sorti tüübid:

„Mina laseksin kohe kõik Fastacuga üle,“ ütleb üks.

„Mina oma aias midagi ei mürgita, kas te tahate oma lastele mürki sisse sööta? Mürk püsib mullas aastakümneid!“ tulistab teine vastu.

Sedaviisi võivad nad seal materdada kaua. Nii iga samasuguse postituse all. Aga muidu on nad kaunis tsiviliseeritud inimesed muu maailmaga võrreldes.

Aiapidajate aasta on selleks korraks läbi saanud. Uuel kevadel jälle uued seemned mulda. On ju õieti imelik, et rahvas, kelle aastad on ainult üks suur muutumine, suvest sügisesse ja talve ja kevadesse, nii hirmsasti muutumiste vastu on. Peaks ju olema harjunud, et vahel on 30 kraadi kuuma, aga vahel jällegi pakast. Et vahel on koiduni valge ja vahel päevad mustad kui öö. Et vahel sajab kuu aega jutti, siis aga kuivab maa lõhki ja ei tule tilkagi.

Ainuüksi kasvav korralagedus

Meie linnades täis klassivõitlust

Sundis mõningaid meist neil aastail

Kõnelema mitte enam sadamalinnadest, lumest katustel, naistest

Valminud õunte lõhnast keldris, liha rõõmudest

Kõigest sellest, mis inimese inimeseks teeb ja inimlikuks

Vaid kõnelema veel ainult korralagedusest

Muutuma seega ühekülgseks, kuivaks, takerdunuks

Poliitika afääridesse ja dialektilise majandusteaduse

Kuiva, „vääritusse“ sõnastikku.

Ajal, kus olid nii kohutavalt tihedasti kokku põimunud

Lumelaviinid (ja need ei ole ju üksnes külmad, me teame)

Ekspluateerimine, ahvatletud liha ja klassikohus

Ei tahtnud me õigustada nii mitmekülgset maailma, tunda

Lõbu niisuguse verise elu vastuoludest.

Te mõistate mind.⁴

Muidugi on sellises õhkkonnas kaunis keeruline leida mingit kohta kirjandusele.

Mis mõtet on kirjutada raamatuid maailmalõpu meeleolus? Kui õunalõhn ja lumi katustel ei huvita kedagi?

Ometi on just üleskirjutamine, ülesmärkimine ainus viis aeglaselt allavoolu minevate asjade põlistamiseks ning kinnitamiseks tänasesse ja homsesse päeva. Ma saan seda, mida on kirjutatud, lugeda ka kunagi tulevikus, loodetavasti. Ja saavad järgmised inimesed.

Olen sel aastal mäetäie kirjandust läbi tudeerinud ning paljude asjade kohta üht-teist kirja pannud, ei tihka neid ise arvustusteks nimetada. Millegipärast tundus see entusiastlikult alanud tegevus lõpuks läbini mõttetu. Kiiresti käib kriitiku läbipõlemine, nüüd olen targem, sest olen ise proovinud. Tänamatu töö, õhtul voodis mõtled ainult kirjandusest, mõtled lausetega, selliste lausetega, mida saaks hommikul kirja panna, aga hommikuks on nad kõik kuhugi kadunud.

Pea muutus imelikuks kaadervärgiks, kus jooksis ringiratast sama programm „Eesti kirjandus“. Kirjanikud loksusid üksteise vastu ja tekkis hõõrdumisi. Miski krigises ja kriiksus ja masin jooksis kokku.

„Ei kirjuta enam ühtegi rida,“ mõtlesin kurjalt. Väga suur vastikus valdas mind kirjasõna vastu. Igat kaantevahet uurisin kuidagi rõõmutult, ebaloomulikult, mitte nii nagu kunagi, kus lugemine ja lugemisest kirjutamine oli mõnus ja vajalik. Ei, mitte miski ei ole enam õigesti. Võtsin kontrolliks kätte „Meistri ja Margarita“. Kas see ka enam ei meeldi, kas see ka pole õigesti? Ja oligi nii. Lugesin kaks esimest peatükki ja nentisin pettunult – on logisevaid lauseid, igavaid lõike, puudujääke teostuses. Asi on halb. Kuidas katkine pea jälle terveks saada? Ma olen kirjandusele liiga lähedal! Ma olen selle sees! Vaja on saada välja, ohutusse kaugusesse.

Võimaluse eemale minna andis – üllatus, üllatus – kirjanduskriitika kogumike lugemine. Arvasin, et sellist asja ma küll kunagi ei tee. Nüüd mõtlen teatava kahetsuse ja isuga nende raamatute peale, mis maale ära on viidud, igasugused monograafiad ja paksud igava väljanägemisega kirjandusteaduse raamatud. Need on huvitavamad kui kirjandus ise!

„Peab sul ikka igav elu olema,“ arvatakse sellise väite peale. Ja küllap ongi. Inimene, kes täie veendumusega ütleb, et kirjandusteadus on huvitav, on päris kindlasti vanaks saanud. Sest kunagi ma isegi õppisin Toomas Liivi käe all eesti kirjandust nii ühe semestri jagu. Üldse ei huvitanud. Midagi ei mäleta ka. Aga nüüd olen üsna järjepannu kolm paksu raamatuklotsi rindu tõmmanud. Ja tulemus?

Ma saan märksa paremini aru kirjandusest ja selle ümber toimuvate nähtuste segasest pöörisest! See tundub enam mitte hirmus, vaid pigem naljakas. Põnev nagu kriminull. Läbiv on muidugi punaste ja valgete võitlus nagu Rooside sõjas.

Oh neid käsitlusi kord ühtede poolt, siis vastu! Neid koolkondi ja väikesi vihasid ja kaanoneid erinevaid! Seda igavest küsimust – kellele, milleks? Kas seda saab müüa mujale, riigist välja? Väikese rahva väikene keel ja selle hirmud, hirm kui eestluse alustala. Rahvas ja tema kirjandus on üks, nad on igaveses vastasmõjus, loovad teineteist. Raamatute ümber tantsivad kriitikute kihulasparved. Kuskil vettinud kivi all magavad aga pikka ja sügavat und tõelised suured kalad, nad teevad vahel laisalt silmad lahti, uurivad, mis toimub, kirjutavad ühe pika ja tähtsa artikli ning tukuvad edasi. Neil on aega, sest nad mõtlevad, mitte sellest, kes on sellel nädalal top 1, vaid sellest, kuidas liigutada neid numbritega klotse selles väikeses plastmasskarbis, kus alati on üks ruut nihutamisruumiks tühi. Teate seda mängu? Paneme sinna numbrite asemele kirjanike nimed, teeme pusle suuremaks, nii et Faehlmann ka ära mahuks, ja kõik vähemad suurused, unustatud ja ununevad luuletajad, novellistid, romaanikirjanikud, ning katsume lükata klotse nii, et A. H. Tammsaare tuleb esimeseks. Lugesin, et ühes kirjandusloo raamatus olevat Luts välja jäetud. Unustati või läks meelega meelest.

Mis on ajaloo valguses ühe nädala kuulsus või au? Mitte tühjagi. Põlvkonnad vahetuvad, kümnendid tulevad ja lähevad, rahvad ja riigid tekivad ja kaovad, aga ometi on kõik alles. Ka minevik, ka kadunu. On rahulikum ja kindlam olla. Katustelt variseb vaikselt lund. Kevadki pole kaugel.

Midagi uut järgmisel aastal kindlasti tuleb. Ega headuse jõud ei maga, nad koguvad jõudu ja murravad läbi.

1 Twitteri-postitus 1. X 2015. https://twitter.com/lobjakas/status/649838207148924928

2 Slavoj Žižek, Less than Nothing. Hegel and the Shadow of Dialectical Materialism. Verso, 2012. Vt peatükk „Fichte’s Choice“, lk 258–259 (e-versioonis).

3 Walter Benjamin, Gesammelte Schriften, I. Abhandlungen. 3. kd. Suhrkamp, 1991, lk 1232.

4 Bertolt Brecht, Luulet. Koostanud Märt Väljataga. Tõlkinud Märt Väljataga jt (tsiteeritud luuletus: August Sang). Vagabund, 2007, lk 165.