Kultuur 2020 – Regionaalsete investeeringutoetuste programmi mõju avalikule ruumile

RISTO KOZER

Eesti regionaalne areng on vaieldamatult üks oluline riigi prioriteet, kuhu tuleb demograafia, iibe, majanduse ja strateegilise julgeoleku kõrval märkimisväärselt panustada. Küsimus on selles, kuidas panustada ning millist strateegiat kasutada. Kui räägime linnade, valdade ja külade planeerimisest ning nende ruumilisest kujundamisest, siis kas vaatleme neid asustusüksusi ühtmoodi? Kui planeerime linna, kas lähtume siis ainult hoonete mahust, valgustusest ja autoteedest või on veel midagi, millele tasub tähelepanu pöörata?

Võtan vaatluse alla regionaalsete investeeringutoetuste programmi (RIP), kust kohalikud omavalitsused (v.a Tallinn), mittetulundusühingud, sihtasutused ja riigiasutused Eesti ruumiliseks arendamiseks tuge saavad küsida. Kuna maapiirkonnas on palju kasutuseta seisvaid hooneid, siis peaks RIP ergutama neid kasutusele võtma, et luua võimalused tegeleda sellega, millest piirkonnas enim puudust tuntakse, ning arendada elukeskkonda.

Iseenesest pole programmi eesmärgil viga midagi, kuid siinkohal tuleb silmas pidada regionaalse arengu terviklikkust: oluline on nii sise- kui ka välisruum. Paraku keskendutakse programmis peamiselt hoonete renoveerimisele ning kõik muud regionaalset arengut mõjutavad tegurid on programmi prioriteetide hulgast välja jäänud. Kui vaadata, milliseid projekte on enim toetatud, jäävad valdavalt silma fassaadi-, siseruumi-, katuse- ja ventilatsioonitööde projektid. Seejuures on programmi eesmärgis kirjas, et toetatakse kvaliteetse elukeskkonna loomist. Tekib küsimus, kas mänguväljakud, spordiväljakud, rulaplatsid ja teised avalikud alad polegi Eesti regionaalse arengu oluline osa? Toetatud ja elluviidud projektide puhul joonistub selgelt välja, et avalik ruum ei ole regionaalne prioriteet. Taotluste hulgast leiab avaliku ruumiga seotud projekte, kuid neid paraku toetatud pole.

Siiski võib sellest projektide heinakuhjast leida ka nõelalaadseid erandeid. 2013. aastal toetati Pärnu Munamäe rulapargi ehitust, mille raames rekonstrueeriti vineerist rulapark. Kuid tegemist pole pelgalt rulapargi, vaid tänavaspordi harusid ühendava väljakuga, kus loomingulist sporti saavad harrastada igas vanuseastmes huvilised. See on noortele oluline kohtumispaik. Helsingi maastikuarhitekt Janne Saario on välja otsinud statistika, mis väidab, et Helsingi avalikus linnaruumis veedetakse kõige rohkem aega rulaparkides. Sinna kogunetakse piknikule, sportima ja mängima ning see teeb rulapargist regionaalse tähtsusega koha.

Eestis kasvab ja areneb tänavasport jõudsalt. Eespool mainitud Pärnu rulapargi ehitamise projekti algatas ja viis ellu mittetulundusühing Eesti Tänavaspordi Liit. Suuremad tänavaspordi harrastajate kogumid asuvad Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus ja Viljandis. Siiski leidub harrastajaid ka väiksemates linnades ja külades. Tallinnas korraldatakse Euroopa suurimat tänavaspordi (rulatamine, bmx) sündmust Simple Session, mis sai möödunud aastal 15aastaseks.

Tänavasportlased on sunnitud talvel miinuskraadidega sõitma lahtistes autoparklates, hüljatud garaažides, laulukaare all või Vabaduse väljakul. See näitab ilmekalt avaliku sektori suhtumist tänavasporti. Asulatesse oleks hädasti vaja luua kohaspetsiifilisi maastikku sobivaid tänavaspordikohti.

Olulist rolli mängib selle programmi elluviimisel loomulikult ka hindamiskomisjon. See, et on kümme liiget, on sümpaatne, kuid nad kõik on ministeeriumide või kohalike omavalitsuste esindajad. Hindamiskomisjoni ühel liikmel on ruumivaldkonna, täpsemalt linnauurija taust, teised on õppinud majandust, rahandust, ettevõtlust, haldusjuhtimist jne.

Mida regionaalsete investeeringutoetuste programmiga tegelikult toetama peaks?

Indrek Allmann, arhitektide liidu president: Küsimus on sama filosoofiline nagu see, mis käib muna ja kana kohta: kumb on enne, kas edukas kohalik majandus või kvaliteetne elukeskkond? Selle toetusprogrammi sissejuhatusest jääb mulje, et tegu on keskkonnainvesteeringute keskuse maastikupilti kahjustavate hoonete lammutamise ehk nn tondilossiprogrammi järjega. Seekord otsitakse hüljatud hoonetele uut hingamist ja toetatakse vaid ehitamist.

Taotlusi hindama kutsutud peamiselt ministeeriumide esindajatest koosneva komisjoni järgi võib väita, et kindlasti jaotatakse raha poliitiliselt korrektselt, aga seda, millise väärtuse loob uus hoone, ei hinda keegi. Kas see on siis ebaoluline? Ehk tuleks kaaluda esitatud ideid ja vaadata inimesi projektide taga ning anda see 32 000 eurot kellelegi, kel on visioon, kuidas valla elu edendada. Kui siiski ei otsustata toetada isikut, vaid struktuuri, mille ainus väljund on ehitamine, tuleb hindamiskomisjoni koosseis põhjalikult ümber vaadata. Kaasama peab urbaniste, arhitekte, sisearhitekte ja teisi spetsialiste, kes suudavad hinnata pakutud ehituse sisulist kvaliteeti ja kestlikkust, sest kvaliteeti loova avaliku tegevusruumi piirideks ei ole pelgalt neli seina ja katus.