Lohakil jalgteest tsiviliseeritud jalutuskohaks

Narva kaldapromenaad

AGO GAŠKOV

Autorid Tõnu Laanemäe, Paik Arhitektid. Ehitaja RTS Infraehitus. Promenaad avati 2014. a.

Lõviskulptuuride autorid Aivar Simson, Paul Mänd ja Andres Mänd. Lõvipraidiga Rootsi terrass avati 2015. a.

Narva promenaad on valmis. Üheksa aastat tagasi tekkinud idee korrastada Eesti uhkeima jõe vasakkallas on realiseerunud. Kilomeetripikkusele lõigule Narva sadama ja piirisilla vahel on mahtunud kaheksaliikmelise lõvipraidiga Rootsi terrass ja paar kontserdipaika. Ruumi on nii jalutajatele, mängivatele lastele kui ka kalameestele. Kalamehi õngitseb Narva jõe kaldal samamoodi nagu Emajõe ääreski. Promenaadi põhjapoolses otsas on Ro-Ro klubi, teises – peatselt valmiv rannahoone. Arhitekt Tõnu Laane­mäe projekteeritud promenaad seob XVII sajandi lõpus rajatud võimsad bastionid ja jõe. Mingi aimatav ühendus tekib ka jõe vastaskaldal Jaanilinnas oleva lühikese, vaid 120 meetrit pika promenaadiga, mis avati umbes aasta tagasi.

Lõvid

Lõvi on üks Narva sümboleid. Lõvikuju on 1700. aastal peetud lahingu mälestusmärk, mis avati 1936. aastal ning taasavati rootslastele võiduka lahingu 300. aastapäeval 2000. aasta hilissügisel. Sellest ka idee Rootsi terrassist ja lõvikujudest.

Narva on linn, kus ühegi uue asja tegemine ei käi kergelt. Piirilinn on oma arengus takerdunud. „Promenaadi viimane osa, Rootsi terrassi lõvid, tõi samuti kaasa solvumisi, arusaamatusi ja vastuolusid,“ meenutab linna peaarhitekt Peeter Tambu. Probleem oli selles, et esialgu kavandati moodsale promenaadile ka väga moodsad abstraktsed lõvikujud. Narva poliitikutele need aga ei sobinud. „Täna on kõigile asjaosalistele tähtis ainult see, et kujud on nüüd paigas,“ sõnas Tambu.

Linna peaarhitekti sõnul on Narva alati olnud väike provintsilinn, sellest ka konflikt moodsa arhitektuuri ja kommunaalpoliitikute mõtteviisi vahel.

Lõvikujud on vandaalikindlast betoonist ja kaetud grafitivastase viimistlusmaterjaliga. „Kui neile soditakse, siis saab need ka kergesti puhtaks,“ märkis üks skulptuuride autoritest Andres Mänd. Lõvid on ühtaegu nii skulptuurid kui ka laste mänguväljaku elemendid. Rootsi terrass ongi mõeldud laste mänguväljakuks. Selle idee õnnestumist näitas juba esimene pooltund pärast kujude avamist – lapsed ronisid lõvide otsa esimesel võimalusel.

Täiskasvanutele on uudne, et lõpuks on ka Narva jõe äärde paigutatud pingid. „Kui varem oli kaldapealne lihtsalt läbijalutamise koht, siis nüüd on põhjust sinna ka mõneks ajaks pidama jääda, kas või viina võtta või heita igatsev pilk Venemaa poole,“ ironiseerib Tambu. Samuti on promenaadil koht suvekohvikule ja tänavu ongi ajutine kohvik avatud. „Narvalastele see eriti ei meeldi, sest pidi kole olema,“ sõnas Tambu. Aga promenaadil on nüüd ka tualetid, videovalve ja korralikud piirded. Selle üle, et promenaadil on väikeste vabaõhukontsertide kohad, on Tambul väga hea meel. „Linna päevade ajal oli Päikeseterrassil džässkontsert ja see sobis sinna suurepäraselt. Seni oli ainus koht linnas, mis sobis vabaõhukontsertideks, linnuse läänehoov ja see väike kontsert oleks seal väga õnnetu olnud,“ ütles Tambu. Teine kontserdipaik on väike Dahlbergi lava.

Andres Mänd kiidab samalaadseid objekte projekteerinud kolleege. Tema hinnangul on väga hea, et promenaad on Võrus, Jõhvis ja nüüd ka Narvas. „Ammu oli aeg majade ehitamise kõrval ka selliste objektidega tegelema hakata,“ ütles ta. Mänd arvab, et varsti on ka teisel pool jõge korralik promenaad. Tegelikult on Narva jõe paremkallas soine ja sinna on väga keeruline midagi ehitada. Siiski arvab Mänd, et hoolimata riigipiirist tekib kahe linna vahele ühine kultuuriruum. „Ka Hermanni ja Jaanilinna kindlus on eri riikides, aga moodustavad ühtse terviku,“ ütles ta.

Promenaad avab linlastele piirijõe kalda

Peeter Tambu ei nõustu väitega, et selle rajatise eesmärk on jõgi inimestele avada. „Promenaadi eesmärk ei ole piirijõgi. Selle eesmärk on anda võimalus tsiviliseeritud moel jõekaldal jalutada. See kallas on kogu Nõukogude aja olnud linnarahva seas populaarne, vaatamata sellele, kui räämas see oli. Joaorg, sadam ja jõe kallas on kogu aeg kasutuses olnud. Siiani tähendas see aga ainult lagunenud asfaltteed jõe ääres,“ ütles Tambu. Turistide huvi promenaadi vastu Tambu ei eelda. Turiste käib linnas vähe, ja needki, kes käivad, on läbisõidul Peterburist Tallinna või Tallinnast Peterburi. „Selliseid turiste, kelle sihtpunkt ongi Narva ja kes tulevad siia linna paariks päevaks, on väga vähe. Nemad on alati jõe äärde roninud ja nemad ei ole sihtgrupp, kelle pärast oleks mõttekas nii kallist objekti rajada,“ on peaarhitekt pessimistlik.

Ometi on promenaadi ehitamise käigus kindlustatud ka bastione ja Narva on saanud euroopaliku vaba aja veetmise koha, tõdeb Tambu. See on eelkõige infrastruktuuri objekt. Kellele meeldib, kellele mitte, on peaarhitekti sõnul maitseküsimus. Esialgu oli mõeldud kujundada ajaloolise ilmega promenaad, aga see oleks olnud linna ajaloo seisukohast vale. „Sel kohal pole kunagi promenaadi olnud. Linna promenaad oli bastioni peal ja sedagi alles XIX sajandi lõpust alates,“ selgitas Tambu. Pimeaia park on praeguseks samuti suures osas korda tehtud.

Arhitekt Tõnu Laanemäele oli tegemist esimese maastikuarhitektuuri projektiga. Promenaadi projekteerimisel mõjutasid teda nii Narva ajalugu, piiri lähedus kui ka kiire vooluga jõgi. „Mõjutas ka see vastandumine, mis jõe kahe kalda suhtlemist iseloomustab,“ tunnistas ta. Vaja oli kujundada jõe äärde tänapäevane arhitektuuriobjekt. Tulemust mõjutas nii bastionide nurgelisus kui ka vabalt kulgev veepiir. Narva jõgi on kiire vooluga ja kevadine jää võib kaldarajatisi lõhkuda. Seetõttu ei ole võimalik midagi ulmelist ehitada, tuleb vaid piirduda praktilise kalda kindlustamisega. Kohad, kus jõgi on sügav, on kindlustatud betoonpiiretega. Mujal on kallas piiratud maakividega. Seal saab kalastada ja ka päris vee äärde minna. „Betoonpiirded jälgivad bastionide geomeetriat, ulatuvad jõe kohale ja võimaldavad vaateid ka piki jõge,“ selgitas Laanemäe. Mõte oli mitte tekitada tavalist kallasrada, vaid rikastada seda platvormilaadsete tasapindadega.

Jõeäärse promenaadi projekteerimist ei takistanud muinsuskaitsepiirangud, sestap oli võimalik ehitada ka tänapäevane valgustus. See on efektne, ehkki mitte eridisain. Kombineeritud on süvistatud valgustid bastionimüüride ja nõlvade valgustamiseks ning jõeäärsed „tikud“. „Neid kutsutakse vist pollariteks. Oluline oli, et valgustid ei varjutaks ajaloolisi objekte,“ selgitas Laanemäe.

Promenaad seob bastionid jõe, Joaoru ja linnuse sadamaga. Joaorust ongi võimalik otse sadamasse saada ainult mööda promenaadi. Narva on saanud asjaliku objekti, mis ei lõhu linnaruumi, vaid seob seda. Kui lähiajal valmib Joaoru rannahoone ning mõne aasta pärast saab külastamiskõlblikuks Narva jõe kanjon, mis moodustab väga uhke geoloogilise vaatamisväärsuse, on piirilinna ilme senisest palju euroopalikumaks muutunud.