Lõpptulemus, kus midagi näha ei jää

ERMi sisearhitektuuri detailid kaotavad nägemis­ulatusest kõik, mis segab ruumimõju esilepääsu.

PILLE LAUSMÄE

Väga suure osa sisseseadest moodustab taas see osa, mida tavakülastaja ei näe: spetsiaalselt ERMile projekteeritud hoidlate kapid-riiulid muuseumi alumisel korrusel.

Arp Karm / ERM

Uuest muuseumihoonest pidi arhitektuurivõistluse võitnud arhitektide (Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane) kontseptsiooni järgi ka sisearhitektuuriliselt saama selge vormi ja viimistlusega ülimalt minimalistlik hoone. Ei mingeid liialdusi detailides, pinnakatetes ega ka sisustuses. Tajutav pidi olema ruumi kõrgus ja avarus, võimendatud perspektiiv ja läbipaistvus. Sellest kujunes kogu projekti suurim ja põnevaim proovikivi. Aastatepikkuse töö eesmärk oli saavutada lõpptulemus, kus midagi näha ei jää.

ERMi sisearhitektuuri detailid teenivad kõik üht eesmärki: varjata ja kaotada nägemisulatusest kõik, mis segab ruumimõju esilepääsemist. See tähendab üldjuhul kõige peitmist, mis tagab selle suure hoone toimimise: ventilatsiooni- ja küttetorustik, valgustuse juhtmed ja akustikapaneelid. Välistatud olid kõikvõimalikud liistud nii põrandal kui ka ukseavades, tüüplahendustega restid ja plafoonid. Ometi tuli sellele kõigele tagada hooldusjuurdepääs.

Kõige keerulisemaks kujunes võrklae lahenduse väljatöötamine. Oma loomult langev materjal pidi olema jäik, järgima soovitud kaldenurka ning olema eemaldatav. Teiseks suuremaks väljakutseks said seina ja põranda liitekohad koridorides ja näitusesaalides. Seal pole kasutatud ühtegi traditsioonilist ja ehitajale lihtsat tüüplahendust, teisisõnu, ehitus- ja paigaldusvigu katvaid piirdeliiste.

Kogu hoone viimistlusmaterjalid võib üles lugeda ühe käe sõrmedel: betoon, klaas, dekoratiivkrohv, tammepuit, terasvõrk. Värvitoonide loetlemiseks piisab teise käe sõrmedest: hall, veel kord hall, sinine, valge ja must. Lihtsal naturaalsel ja minimalistlikul valikul on ikka üks ja seesama eesmärk – et ruum mõjuks. Selle teadmise valguses on ehk pisut arusaamatu teatraalne plastmassist püsinäituse kujundus, tekkinud on ruum ruumis ning arhitektide algupärane ettekujutus kaotanud oma tunnetuse ja mõju. Kahju.

Mööblit on uues muuseumihoones just nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kogu mööbel, v.a töötoolid, konverentsisaali toolid ja osa puhkenurkade toolidest, on valmistatud eritellimusena. Väga suure osa sisseseadest moodustab taas see osa, mida tavakülastaja ei näe: spetsiaalselt ERMile projekteeritud hoidlate kapid-riiulid muuseumi alumisel korrusel. Laboratooriumide, restaureerijate ja muu personali puhke- ja tööruumide mööbel on samuti kujundatud uut hoonet ja nüüdisaegseid vajadusi arvestades. Töötajate kontorimööbel on lihtne ja tüüpne, seda saab hõlpsalt, sõltumata ruumist ja töötajast, ümber paigutada ja kombineerida. Kabinettide mõlemad seinad on klaasist ja seega on välistatud mööbli ulatumine seinast seina.

Peasissepääsu fuajees võtab külas­tajad vastu suur tammepuidust halupink. See on mäng kahjuks ka juba meie küladest kaduma kippuva, kuid eesti maakodule nii omase puuriida ja ruumiinstallatsiooni piirimail. Peale massiivse pingi on kasutatud veel ka nahaga kaetud „rannakive“, et külastaja saaks istuda, jalgu puhata ja seda erakordset ruumi nautida.

Avaliku osa sisustus on tagasihoidlik, vormilt ja viimistluselt võimalikult lihtne. Mööbel ja valgustus lisavad avarasse ruumi ka uue rütmi. Seda on eriti tajuda kaupluses, kohvikus, restoranis ja raamatukogus. Tähelepanu ei ole pööratud mitte niivõrd igale mööbliesemele eraldi kuivõrd just liigendusele, mida tekitavad lauad, toolid ja õhulised rippuvad valgustid. Kindlasti lisavad külastajad kogu ruumile veel ka omakorda rütme ja värve.