Õnn ei asu ilusas majas

Ülar Mark: „Linna edukust ei määra muster, faktuur ega esteetika, vaid inimeste omavaheline läbikäimine.“

MERLE KARRO-KALBERG

Ülar Mark on arhitektuuri keskel olnud paarkümmend aastat ning ruumiloomise siinset kurssi seadnud arhitektide liidu esimehe, arhitektuurikekeskuse juhataja, õppejõu ja Narva linnaarhitektina, aga teinud ka bürootööd. Ta oli ka meeskonnas, kes viis 2006. aastal Eesti ekspositsiooni Veneetsia arhitektuuribiennaalile.¹ 2007. aastal nimetas Postimees ta kultuuriveduriks, eelmisel aastal andis president Ülar Margile Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Viimasel ajal töötab ta väikemaja Koda² kallal, mis on pälvinud auhindu ja meedia tähelepanu nii siin kui sealpool merd.

Kas arhitektuurist ja ruumist mõtlemine on kahekümne aasta jooksul muutunud? Mil määral käib arhitektuur muutustega kaasas, kuivõrd lohiseb muutuste sabas?

Mina arvasin ka kunagi, et arhitektuur lohiseb teiste kunstide sabas: projekteerimine vältab ju aastaid, ehitatakse veel omakorda aastaid, maja valmimine kestab terve igaviku. Ükskord aga ütles mulle Peeter Jalakas, et arhitektuur on värske asi, arhitektid saavad kogu aeg reageerida ühiskonnas toimuvale. Teatris mängitakse ju kogu aeg klassikat, pidevalt tuleb interpreteerida vana tükki, seda tuleb näidata värskena, aga arhitektid saavad iga kord teha uue asja. Kujutav kunst ja disain on siiski arhitektuuri luureagendid.

Arhitektuur oli 30–50 aastat tagasi suure meistri keskne: tema keelas, käskis, poos ja laskis ning pidas hoonet oma suureks kunstiteoseks. Nüüdseks on arhitektuur liikunud justkui kahte suunda. Ühelt poolt on tekkinud üleilmsed superstaarid oma meeskonnaga, keda eksponeeritakse ka Timesi esikaanel. Teiselt poolt luuakse aga laiemalt pinnalt, mis tähendab mitmetest ekspertides koosnevat meeskonda ning kaasamist.

Nii mõnigi kord on kuulda kurtmist, et arhitektuur pole enam nähtav, sest on minetanud oma seose ühiskonnaga ega suuda enam esilekerkivaid probleeme lahendada.

Need, kes nii ütlevad, pole kursis nüüdisarhitektuuri ampluaaga. Paljud sellised kriitikud vaatavad või lahkavad lõppobjekti protsessi ja tagamaadesse süvenemata. Arhitektuuri selline distantsilt arvustamine viib meid 50 aastat ajas tagasi. Toona võis kaardistada stiile ja taotlusi – arhitektuur oli elitaarne. Tänapäeval on nõudmised arhitektuurile hoopis teistsugused. Kui hinnatakse ainult vormi ja püütakse vahendada seda, mida arhitekt on mõelnud, siis see ei ava hoone olemust.

Maailm linnastub, iga päev asub linnadesse elama miljoneid inimesi. Juba praegu elab suurem osa planeedi inimesi linnades. Süsihappegaasi jalajäljest tekitavad majapidamised kolmandiku, teise kolmandiku annab transport.

Energiakriis ja liikuvuse kitsaskohad tuleb lahendada just linnades. Üks osa sellest on ka hea keskkond, sest talentide meelitamiseks on just see oluline. Mis on keskkonnaprobleemide lahendamise võtmeeriala? Kes kavandab võimalikult kestliku ja hea keskkonna, kannab hoolt selle eest, et linna logistika, planeering ja struktuur oleksid võimalikult head ning majapidamised energiatõhusad?

Praegu teevad meil seda ju paljuski insenerid: teedeinsenerid, taristuinsenerid, tehnoloogiainsenerid jne.

No ei tee. Võib-olla siiski planeeringuid teevad – ja see on probleem, kuna just seetõttu vaadatakse linna kitsalt. See peaks olema arhitekti ja ruumikunsti õppinud planeerija tööpõld. Tõsi, mingitel segastel asjaoludel, näiteks korrumpeerunud linnavalitsuse ja autoliikluse ületähtsustamise tõttu, on see aeg-ajalt arhitekti laualt mujale liikunud. Kuid just mitmekülgset keskkonda looma arhitekte koolis ju õpetataksegi. Teist sellist eriala ei ole. Ühiskond ja riik võiksid panustada ruumi loomisesse veel rohkem, alates gümnaasiumist, et just Eestis tekiks maailma parim elukeskkond.

Eelmisel nädalal ilmus Sirbis inter­vjuu Indrek Rünklaga, kes ütles, et kuna loolaste tekstid ja mõtisklused enam arhitekti lauale ei jõua – teadlased panustavad teadusartiklite loomisse –, siis on arhitektuurist kadumas esteetilised kategooriad. Ütlesid isegi, et arhitektuuri peaks hindama hoopis teistel alustel. Mil määral on esteetika arhitektuuris praegu üldse oluline?

Ma toon siinkohal võrdluse moetrendidega. Kunagi olid moekaanonid väga kindlalt paigas ka piirkonniti: kuidas peab riietuma härrasmees, preili ja proua. Praegu on küsimus rohkem subkultuurides, mitte piirkondades või esteetikas. Nüüd on kõigil oma: mõni lähtub ajaloolisest stiilist, teine teeb plastikust ja pimedas helendavaid pükse, kolmas kangajääkidest, neljas saab inspiratsiooni tänavakultuurist. Nii on ka arhitektuuris tekkinud stiilide ja subkultuuride segu ja paljusus. Romaani, gooti ja funktsionalistlik arhitektuur eristuvad muidugi väga selgelt, kuid praegu ei saa arhitektuuri niimoodi üheselt mõistetava stiili alla seada. Üks asi on taaskasutatud materjalidest arhitektuur, teine asi fiiberkiust päikesepaneelidega plussenergia plastikmaja. Neil on täiesti erinev esteetika, neid ei saa võrrelda. Vaid välisilme alusel võib anda pealiskaudse ja pahatihti ka vale hinnangu. Mulle tundub, et väärtused on loksumas paremasse suunda. Kui mul on valida, kas surra koos järeltulevate põlvedega kiiresti ja esteetiliselt või olla tasakaalus keskkonnaga ja kavandada sellest lähtudes oma ümbrus, siis valin igal juhul viimase, mitte esteedina uljalt kaljult allasõitmise, lapsed tagaistmel. Siiski tuleb märkida, et elame ajastul, mil toode peab hästi disainitud olema niikuinii. Kõik muu on diskuteeritav, lihtsalt tarbija on kvaliteediga harjunud.

2007. aastal pälvisid sa Postimehe tunnustuse kultuurivedurina. Selle austava nimetuse saamise puhul antud intervjuus ütled, et Eesti arhitektuuripoliitika kõige põletavam küsimus on oligarhilisest valitsemisstiilist loobumine. Kui nii läheks, paneb see sinu meelest võistlema ideed ja kvaliteedi, mitte kokkulepped, mis on teada vähestele. On see ka praegu põletav probleem või on midagi muutunud?

Palju on muutunud, olukord on väga palju parem. Kõik süsteemis olijad teadsid, et meil on selline probleem. Praeguseks on paljud kohtupinki jõudnud, osa teatavasti ka süüdi mõistetud. See oli aeg, mil meie riigi ühine huvi, avalik ruum, arvestati jõuliselt ja karistamatult ümber kellegi kasumiks ning raha jaotati omavahel ära. Piduliste rämps tänavatel ei paistnud avalikult välja. Väga raske oli tol ajal korraldada näiteks avatud arhitektuurivõistlust, sest keegi oli kellegagi juba midagi kokku leppinud. Näiteks sadam ei olnud nõus arhitektidega üheski vormis koostööd tegema. Siis ma ei saanud aru, miks. Toimunud on väga suur hüpe ja seda peegeldab kas või avatud arhitektuurivõistluste rohkus. Kaasamiskultuur on arenenud nii heas kui ka halvas mõttes: korralikus totalitaarses riigis poleks üksikisik suutnud EKA maja vastu seista. „EV 100“ ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ raames korraldatud linnaväljakute võistlused ei oleks 10 aastat tagasi saanud toimuda, sest riik arvas, et on tark küll ja teab ise, mille peale raha kulutada. Praegu on kinnisvaraarendajad targemaks saanud: on mõistetud, et võistluse kaudu saab parema tulemuse ja ka kinnisvara väärtus on suurem. Linnavalitsustel on lootust, kusjuures mitte ainult Tallinnas, vaid ka mujal. Lastehaigused on läbi põetud.

Eesti ongi siis juba see igav Põhjamaa, mida mõne aasta eest taga igatseti?

Oleme peaaegu kohal, aga saba ja sarvi veel pole.

Kuivõrd on omavalitsuste pädevus ruumi üle otsustamaks selle ajaga kasvanud?

See pole väga muutunud ja on siiani viletsas seisus. Omavalitsustele on antud ehitamises ja planeerimises kaalutlusõigus. Suuremates linnades on inimesed, kes oskavad neid otsuseid teha, küll olemas, kuid Eestis on omavalitsusi palju ja rohkem kui poolel neist seda kompetentsi pole.

Mil määral muudab seda olukorda haldusreform?

See ei päästa eriti midagi. Kas omavalitsuses on vastav spetsialist või ei, on suuresti mõttemaailma küsimus. Isegi Vihula vald, kus asub Lahemaa rahvuspark paljude mõisate ja taluarhitektuuri miljööaladega, ei suuda arhitekti palgata. Asi pole ka ainult spetsialisti palkamises, millegi toimumiseks ja arenguks on vaja diskussiooni – kompetentsi ja järjepidevuse tagab paljude inimeste kooslus. Ma olen kogu aeg arvanud, et ehituse ja arhitektuuri valdkond tuleb viia jõuliselt maakonna tasandile, kus saaks kujuneda väike kompetentsi pesa. Väikeses vallas ei teki vajalikku sünergiat.

Koalitsioonileppega on nüüd ju ette nähtud ruumiekspertide nõukogu loomine. Selgunud on ka, et riigikantselei alluvusse luuakse vastav rakkerühm, mis hakkab selle eesmärgi nimel tööle. Millega see nõukogu tegelema peaks?

Näiteks omavalitsuste võimekusega, kuidas seda tõsta, ja mitte ainult linnas, vaid ka mujal. Riigil on palju ettevõtmisi, mis seda mõjutavad, näiteks Tallinna sadam, Eesti Energia, lennujaam, ja suured arendusprojektid – Rail Baltic, ooperimaja, linnahalli renoveeriminegi on koalitsioonileppes sees. Need on olulised strateegilised ettevõtmised, millel on ruumile väga suur mõju. See nõukogu peaks mõtlema ka selle peale, kuidas riik saab arendajatele eeskujuks olla ruumistruktuuri, ehituse ja planeerimise parema kvaliteedi tagamisel. See kompetentsikeskus peaks kandma hoolt selle eest, et meil oleks abivajajatele jagada häid näiteid, andma nõu, kuidas jõuda parima lahenduseni, töötama välja innovaatilisi linnavisioone.

Me võiksime eeskujuks võtta Taani. Kopenhaagen on linn, kust ka väikeste lastega pered ei taha välja kolida. Kui harjumuspärane käitumismuster on selline, et laste pärast ostetakse maja linna serva, siis Taani pealinn on üks esimesi maailmas, kus linna jäävate noorte perede arv ületab linnaserva kolijate oma. Kopenhaagen on nii hästi disainitud, et lastega noored ei raatsi sealt ära minna.

Tuleme tagasi Tallinna juurde, kus praegu käivad mahukad arendustööd: ehitatakse Admiraliteedi basseini ümbrusse, Rotermanni kvartalit täiendatakse uute hoonetega, kavandatakse Reidi teed, uut peatänavat, tahetakse korrastada linnahall ning mereäär, käivad sadamaala ja Kalaranna arhitektuurivõistlus. Mida peaksime ootama, mida hoopiski kartma?

Me räägime praegu 70 aasta perspektiivist – milline on Tallinn 70 aasta pärast? Praeguses avatuse ja kaasamise õhkkonnas võib oodata pigem positiivset tulemust, kuid kas see nii ka läheb, on iseasi. Kui võrrelda praegu kerkivaid uusi hooneid Helsingi ja Saksamaa uusarendusega, siis mulle tundub, et oleme heas seisus – eks paremini saa alati. Tuleviku linnapildi loomiseks peame taas pilgu pöörama juba ennist mainitud Kopenhaageni ja Amsterdami poole. 1960. ja 1970. aastatel poleks keegi uskunud, et minnakse jalgratta juurde tagasi, sest siis oli see vaeste ja maakate liikumisvahend. Nüüd on juba vastupidi: see pisut ohmum tüüp sõidab autoga, intelligentsem jalgrattaga, kusjuures viimane kasutab linna hoopis teistmoodi. Ainult autoga sõitjatel on jalgratturiga võrreldes justkui vaimne puue: räägid neile, kuidas võiks olla ja nad ei saa aru, sest nad pole linnas kunagi teistmoodi liigelnud. Kui mõelda, et tulevikulinn võiks sobida kõigile, siis on meil veel pikk tee minna. Linna edukus pole muster, faktuur ega esteetika, selle määrab siiski inimeste omavaheline läbikäimine. Kui linn on kogu ühiskonna foorum, kuhu kõik ära mahuvad, siis on ta edukas ning pole oluline ka maja värv või materjal. Õnn ei asu ilusas majas, vaid peitub omavahelises läbikäimises, paljususes – see peab olema arhitektuuri ja linnaplaneerimise eesmärk. Sellepärast usun ma, et arhitektid peavad olema osa suuremast meeskonnast.

Arvatakse, et ilma juhita sõitvad autod võivad muuta linna samapalju kui hobukaarikutelt autodele üleminek. Võib minna nii, et see käik päästab meid saastast ja heitgaasidest, aga võib ka minna vastupidi. Kui arvutitest sai laiatarbekaup, siis ennustati, et see toob kaasa paberi kokkuhoiu. Tegelikult tuli arvuti kõrvale printer ja paberi väljatrükkimine sai hoopiski hoogu juurde. Interneti tulekuga ennustati, et inimesed jäävad paiksemaks, aga on läinud vastupidi. Ei saa ju välistada, et isesõitvate autode tõttu hakkavad inimesed praegusest palju rohkem individuaalselt liikuma. Huvitav paradoks on muidugi seegi, et mida rohkem inimesed liiguvad, seda rikkam on ühiskond – vahetatakse kaupu ja ideid.

Oled praegu väikemajaga Koda rambivalguses. See on plussenergiamaja: ta toodab ise rohkem energiat, kui ära kulutab. Ilma tehnoloogiata Koda ilmselt olemas ei oleks. Kuivõrd on muutnud tehnoloogia areng ruumi meie ümber?

Me ei saa maja kavandades enam kuidagi tehnoloogiast mööda, sest hooned peavad olema energiatõhusad: haldus- ja küttekuludelt tuleb kokku hoida, süsihappegaasi jalajälge vähendada. See on üleilmne küsimus. Energiatõhus maja peab olema õhutihe. Vaatamata sellele, et nii mõnedki soovivad edasi talitada vanaviisi, on see 2020. aastast Euroopa Liidus keelatud. Võib ju mõelda, et liit tembutab jälle, kuid tegelikult on see maakera ellujäämise küsimus.

Nii mõnigi kord kuulen tõsiseid diskussioone, kas tehisintellekti peab lubama või mitte. Mina kuulun nende hulka, kes usub, et tehisintellekt tuleb nii või teisiti, meeldib see meile või mitte. Me peame õppima sellega lihtsalt võimalikult hästi hakkama saama. Sama lugu on maja automaatikaga ja tehnoloogiaga. See võib meile meeldida või mitte, kuid see tuleb, vanaviisi ei saa enam maju projekteerida ja ehitada.

Mind liigutas ja ka ehmatas see, kui Elon Musk, Bill Gates ja Stephen Hawking tegid fondi tehisintellekti ohtude uurimiseks ja tõid seejuures ühe lihtsa näite: kui majal on ventilatsiooniseade, siis võib arvuti ühel hetkel otsustada, et sa segad maja tööd, ja lülitada süsihappegaasi anduri niimoodi välja, et sa sured öösel hapnikupuudusesse. Ei midagi pahatahtlikku! Kasutaja on ise niimoodi programmeerinud ning maja aju saab aru, et inimene ohustab maja toimimist. Seda võis näha juba 1968. aasta Stanley Kubricku filmis „2001. Kosmose­odüsseia“.

Me püstitasime Koda välja töötades küsimuse, miks pole maja sama lihtne teha nagu autot. Autos on ju tohutult tehnoloogiat sees. Tehnoloogia areng on viinud selleni, et auto pargib ennast ise, LED-lampe on seal rohkem kui sada (need valgustavad käetuge, piduri­pedaali), autod hoiavad ise eelmise ja järgmise sõidukiga pikivahet, loevad liiklusmärke ja annavad teada, kui sõidad liiga kiiresti.

Miks pole maja sellist arengut läbi teinud? Sellepärast, et puudub seeriatootmine ning iga järgmine hoone pole eelmise parandatud versioon. Seda me püüamegi parandada, tahame, et iga järgmine Koda oleks tehniliselt ja disainilt parem kui eelmine. See tähendab seda, et kõik toimingud on selles majas koondatud kesksesse ajju: pesumasin, valgustid, ventilatsioon, WCs vesi, CO2^–, niiskus-, temperatuurimõõdikud jne. Hoone tarkvaraline kvaliteet sõltub programmeerimisest. Servapidi ulatub see tehisintellekti valda, sest maja on võimeline reeglite põhjal õppima ja ennast vastavalt kohandama. Ta tunneb ära käitumismustrid: kui oled harjunud alati kindla kombinatsiooni tulesid põlema panema, siis paneb ta ise ühe tule sisselülitamisel automaatselt teised põlema. Kui lähed ühest kindlast liikumisandurist öösel mööda ja paned alati tuled põlema, siis õpib maja seda ise tegema. Neid asju saab muidugi miljonit moodi teha, aga keeruline on hästi teha, sest puudub kogemus.

Koda sai alguse küsimusest, kui väike võib üks elamisühik olla, nii et seal oleks mõnus olla, et poleks konteineris elamise tunnet. Napp elamispind on ellujäämise küsimus. Ilmselgelt ei saa me enam nii suurelt ja laialt elada kui varem ja ega inimesed tahagi. Praegu on kasvamas terve põlvkond inimesi, kellele polegi suurus ja omamine olulised. Elukoha kvaliteet seisneb muus. Meeles tuleb pidada ka seda, et abiellutakse hiljem, lahutatakse rohkem, lapsi saadakse hiljem ja vähem, elatakse kauem ning keskealiste ja vanade üksikute inimeste arv kasvab järsult. Nii et tegelikult suureneb ka vajadus väikeste ja kompaktsete elamisvõimaluste järele.

Koda on lihtne transportida ja üles panna. Me otsime arenduse ootel krunte, kus praegu pole midagi. Selle asemel et sinna ajutine parkla teha, võiks seal olla ju kümneid või sadu elamisühikuid. Kui krunti arendama hakatakse ja sinna tuleb suurem ja püsiv maja, siis viiakse need teise kohta. Me n-ö häkime ruumi, tekitame üleminekustaadiumis linna vahealale kvaliteedi. Ühesõnaga, tahame muuta ehitamist, linnaplaneerimist ja eluviisi. Euroopas ja USAs on praegu kuni 30ruutmeetriste väikemajade buum ja sellega kaasneb ka tohutu surve arendada tehnoloogiat.

Plaanisite Kodade küla püstitada EKA vanale krundile Tartu maantee alguses. Mis sellest plaanist on saanud?

Meil on tegelikult Tallinnas pildil viis-kuus sellist krunti ja parkimismaja katust, kuhu tahaksime sellise väikese ajutise oma hoovi ja kogukonnaga küla tekitada. Selleks on vaja vähemalt 20 elamisühikut, alla selle ei mängi välja. Kuid kõik see on alles idee tasandil: räägime maaomanikega läbi, ootame kooskõlastusi ja kokkuleppeid. Püüame tühje krunte ja majakatuseid leida ka Londonis ja Madalmaades.

Millised on peamised takistused sellise idee elluviimisel?

Neid on väga palju, aga ajutiste lahenduste lihtsustamisega tegeletakse aktiivselt. Rootsis on näiteks seadus, mille järgi on kuni 25ruutmeetrise hoone püstitamise lihtne ja bürokraatia­vaba. Inglismaal käib selline väikemaja haagissuvilate seaduse alla. Hollandis võib ehitis olla ajutine 15 aastat ja seejärel saab seda staatust pikendada veel 15 aastaks. Kõigis riikides liigutakse selles suunas, et seadusi väikeste ja ajutiste ehitiste koha pealt veelgi enam lõdvendada. Vahevõimalustes, linnaruumi vahekasutuses, nähakse väga suurt ja linnaruumi värskendavat ressurssi.

Me pole Eestis veel mõtteviisiga sinnamaani jõudnud. Kesklinna krundi omanik tahab arendada kiiret kasumlikku projekti või jääb ootama paremaid aegu, mistõttu võetakse suurem osa tühje krunte kasutusele parklana.

See on natuke põlvkonna ja mõtlemise küsimus. Me oleme harjunud, et maja ja elamispind on väga püsivad. Kui korterit või maja ostma hakatakse, siis kaalutakse, et lapsed ära mahuksid, et oleks, mida lastele ja lastelastele pärandada. Uus põlvkond elab teistmoodi: neli kuud siin, pool aastat Berliinis, sealt edasi Aasiasse, Ameerikasse, siis tööle jne. Programmeerijate kohta öeldakse sageli, et nad võivad töötada kus tahes, ja kui see on nii, siis saab elukohavalikul oluliseks just keskkond, et see asuks elu tuiksoonel, et ümbruskond oleks mõnus. Enam ei taheta, et kinnisvara probleeme tekitab: ostad, registreerid, maksad maamaksu jne. Tahetakse elada muretult oma kodus, mis oleks nagu hotell.

Kas see tähendab, et riik peaks üürikorteritele ja ajutistele elamispindadele rohkem rõhku panema?

Üüriturg on meil vilets muidugi. Kõigepealt peaks siiski seadused korda tegema. Üüritakse mustalt. See, kes tahab väljaüürimise kui äriplaaniga turule tulla, ei suuda selle musta turuga konkureerida. Ausalt toimetades ellujäämiseks peab ta kaks korda suuremat renti küsima. Vaid siis, kui kõik maksavad võrdselt makse, on võimalik ka väljaüürimisega ausat äri teha. Heas asukohas üürikorter on liikuva eluviisiga noortele võtmeküsimus. Kas või selleks, et sünniks otsus Eestis elada ja tööd teha.

Kui mõelda selle peale, et uus USA president on kliimasoojenemise ja keskkonnaprobleemid kahtluse alla seadnud, siis kas energiasäästlikkus on pikas plaanis enam üldse müügiargument?

Energiasäästlikkus on kahjuks siiani olnud friikide pärusmaa. Meil käis külas USA Airbnb arendusosakonna arhitekt ja oli väga üllatunud, kui kuulis, et aastaks 2022 peavad Euroopas ehitatavad majad olema liginullenergiamajad. Ta avaldas arvamust, et USAs selline asi kindlasti läbi ei läheks, seal on mõtlemine teine. Eks Koda on nii meile kui ka väikemajast huvitatule põhjalik koolitusprojekt.

Minu eluks antud ajaga on magevee selgroogsetest kadunud 80%, kogu maailma selgroogsetest on välja surnud 70%. See on süsihappegaasi hulga suurenemise ja saastatuse tulemus. Aastaks 2050 on ookeanides rohkem plastikut kui kala, needki, mis alles, on mürgitatud. Selliseid asju lugedes mõtlen oma lapselapse peale ja kujutan ette, kuidas ta oma ema käest küsib: „Kui 1970. aastal oli veel kõik olemas ja aastaks 2030 oli kõik läinud, siis mis juhtus? Sa olid ju sel ajal noor, vanaisa Ülar ju elas veel. Miks te nii tegite, miks vanaisa põlvkond midagi ette ei võtnud?“ Kui ma asju sellise nurga alt vaatan, siis tundub mulle, et vahet pole, kas meie Kodadele on turgu või mitte, kuid ma tahan midagi ette võtta, et nii ei juhtuks. Selline mõtteviis annab lisajõudu: isegi siis, kui see on keeruline ja raske, olen ma vähemalt proovinud.

Kui palju mõjutab rahvusvaheline kajastus maja Koda müüki?

Nendel asjadel pole otsest seost. Meil on küll tuhandeid kontakte, kuid see on pealispind. Otsus osta sünnib paljude kokkulangemiste koosmõjul. Praegune rahvusvaheline kajastus on tegelikult puhas meediaspinn, teksti ja visuaali sobiv kokkulangemine. Minu töökaaslane saatis mõni aeg tagasi maailma suuremasse disainiportaali Dezeen maja Koda pildid. Toimetaja saatis need tagasi ja ütles, et kõiki maju ei suuda nad ju vaatamiseks üles panna. Kolme kuu pärast esitasin meie maja kandideerima maailma arhitektuurifestivali preemiale. Tahtsime saada professionaalset tagasisidet. Koda jõudis finaali ja sealt korjasid portaalide peatoimetajad meid üles. Edasi levis Koda kui kulutuli: arhitektuuriala veebilehtedele, sealt kollastesse väljaannetesse üle ilma, sealhulgas Daily Maili, The Suni, Iltalehtisse, siis juba inseneriteaduste valdkonda, kuni lõpuks arvas Business Insider selle 2016. aasta kümne kõige innovatiivsema kodu hulka. Selle maja kohta kirjutatud artikkel jõudis Dezeeni kümne loetuma hulka. Nii et ma soovitan arhitektidel tagasilööke ja äraütlemist mitte liiga tõsiselt võtta, peaasi kui ise usud, et head asja teed.

1 Meeskonda kuulusid Ülar Mark, Indrek Tiigi, Kaja Pae, Yoko Alender, Raul Kalvo, Rein Ahas, Anto Aasa, Siiri Silm, Margus Tiru ja Erki Saluveer, arhitektuuribüroo Urban Mark, Tartu ülikooli geograafia instituut ja arendusettevõte Positium.

2 Maja Koda autorid on Taavi Jakobson, Ülar Mark, Hannes Tamjärv, Kalev Ramjalg ja Marek Strandberg. Hoone arhitekt on Ülar Mark, sisearhitektid Kariina Kristiina Kaufmann, Kadri Tonto, Hannes Praks ning konstruktor Egon Kivi.