Peatus vaksalis, kuhu reisija enam ei satu

Uute raudteejaamade valmimist oodates võiks märgata ka ujedaid vanu vaksaleid, nende arhitektuuri ja kohavaimu.

JOHANNA RANNULA

Vanadest vaksalitest on kirjutatud lugusid ja lauldud laule. Tõnu Õnnepalu on Kaido Haageni raudteejaamade fotonäituse raames kirjutanud teeloleku majadest, neist peatus- ja kohtumispaikadest, mis tasahilju kaduvikku suiguvad. Paremini ei saaks vaksalitest kõneldagi. Kunagisse Venemaa provintsi peidetud õdusad XIX sajandi puitahjudega tüüpmajad, kus mõnigi rongist mahajäänu oma öö veetis, on praeguseks ruumi teinud minimalistlikele katusvarjudele uutel perroonidel ning ega hakka vaksali nimegi kandma suured uued jaamahooned. Need jutustavad juba oma lugusid, kuid päris kadunud pole ka nende eelkäijad. Raudrööbastel vuravate Elroni porganditega kulgeb sõit mõnusalt ning aknast vuhiseb peale mälestuste mööda ka vanu vaksalihooneid, mõnel seinad nii luitunuks pleekinud, et selle otstarvet ei oska enam aimatagi.

Käsitlen Balti raudtee jaamahoonete praegust seisundit ja pärandväärtusi ajal, mil tähelepanu pööratakse ennekõike selle ajahambast puretud liini nimekaimule Rail Balticule. Esiti ühendas meie vanim 1870. aastal käiku antud raudtee jäävaba ja Venemaale strateegiliselt olulist sadamalinna Paldiskit Peterburiga, kulgedes läbi Tallinna, Narva ja Gatšina. Kokku jäi raudruuna teele selle avamisaastal 21 jaama. Nüüdseks kõigub see arv 60 ringis, kuid enam pole rongireisi osaks jaamapuhvetid, ahjusoojad ooteruumid ega ka piletikassad metsade ja põldude vahel. Kui auruvedur peaaegu igas peatuses paarkümmend minutit kütust ja vett tankis, käis jaamapuhvetis ja perroonil vilgas elu. Diisel- ega elektriveduritel sellist peatust enam tarvis polnud. Jaamades sai tööd ka mõni tosin töömesilast, kuid nüüdseks on tehnika toel jaamad täisautomaatsed ja kaug­juhitavad. Tarvilik aparatuur, mis võinuks tsaariaegsed puithooned süüdata, kolis 1980. aastate silikaattellistest lisahoonesse. 1990. aastatel tegi raudtee nii siin kui ka sealpool riigipiiri läbi põhjaliku muutuse. Rahanappuse tõttu jäid niigi alakasutatud ja juba kulunud jaamahooned soiku just siis, kui pileteid hakati müüma rongides ja suuresti autodesse üle kolinud reisijatevedu püüti prioriteediks muutunud kaubaveo kõrval iga hinnaga elus hoida. Suures plaanis soodustas vaksalite hääbumist ka hoogustuv linnastumine ja autostumine.

XX sajandi saabumine

Nüüd saadavadki peatustes reisijaid teele tihtipeale tühjalt seisvad vaksalihooned. Balti raudteele on jäänud selliseid umbes tosinkond, kuna paljud on ka juba lammutatud. Viimastel aastakümnetel on Eestis hingusele läinud Tondi, Laagri ja Saue vaksalihoone. Venemaal jäid 2012. aastal raudtee renoveerimisele jalgu kaks viimast puitpitsidega ehitud vaksalit Vrudas ja Voiskovitõs. Siinpool piiri täidab veel mõni jaamahoone administratiivset funktsiooni, kuid reisijatel enam sinna asja pole. Idapool piiri saab aga veel päris mitmest jaamast sõidupileti soetada. Üle tosina jaamahoone on kasutusel hoopis teistsugusel otstarbel ning neist on saanud kohvik, sotsiaalkeskus või pood. Unustatud vaksalihooned võikski püsima jääda, kui neile uus kasutus leitaks, sest raudtee ei vaja neid enam kunagi. Vaksalihoonete uue eluvõimaluse määravad mitmed mõjurid, näiteks see, kas maja püsib veel püsti, kas lähikonnas on hoone kasutajaid, kas leidub investeerijaid ja kas sest hoonest üldse lugu peetakse.

Arhitektuuripärandi väärtuse määravad riiklikud institutsioonid. Muinsuskaitseamet on raudteearhitektuuri uurinud mitmel korral. 2004. aastal viidi läbi inventuur, ning 2012. aastal pajatati raudteehoonetest XX sajandi arhitektuuri inventeerimise programmi raames. Selle uuringu järgi algas raudteearhitektuuris XX sajand juba 1870. aastal, mil avati Balti raudtee. Kaitse alla on võetud siiski väiksem osa väärtuslikust raudteearhitektuurist, lähiajal peaksid nimekirja lisanduma ka Tapa ja Narva vaksalihoone. Paljud teised, just väikekohtades suikuvad jaamahooned on siiski üsna nukras seisus, kuid teisele poole piiri jäänud raudteel pole arhitektuuripärandist alles sedagi. Eesti raudtee tahtis juba 1990. aastatel kasutult seisvat kinnisvara kohalikele omavalitsustele üle anda ja nii päästeti nii mõnigi jaamahoone lagunemisest. Venemaa raudteekompanii on aga kiivalt oma kinnisvarast kinni hoidnud. Hoonete strateegilise iseloomu tõttu pole ka muinsuskaitsjad saanud sellel väärtusel silma peal hoida, sest arhiivid on lukus ja pildistaminegi keelatud. Nii, saladuskatte all, on kergekäeliselt lammutatud ka viimased tsaariaegsed arhitektuuripärlid.

Arhitektuuripärandi defineerimine ja säilitamine on ennekõike riigi ja omaniku ülesanne, kusjuures otsustavaks võib saada otstarbekus. Vaksalihoone roll võib olla asulale ja elanikele oluline ka sümboolsetel põhjustel. Ühest küljest võib kohalik pärand olla nii reisimisvõimaluste loomise kui ka ettevõtluse ja töökohtade kasvulava, teisest küljest sõdade ja nendega kaasnenud kannatuste mälestusmärk. Tihtipeale on raudteejaam siiani asula visiitkaart ja maamärk, millega seostub mälestusi ja pajatusi. Prantsuse ajaloolase Pierre Nora vermitud mälupaiga termin viitab sümboolsetele kohtadele, aga ka vaimsele kultuuripärandile, mis on kollektiivse mälu kandja. Mälestusmärkide ja muuseumide kõrval räägivad lugusid ka jaamahooned. Vaksal ongi omamoodi mälupaik, mille väärtustamine ja säilitamine aitab hoida kohavaimu ja -identiteeti.

Kolm näidet

Keila meedia kajastas raudteejaama käekäiku kohusetundlikult tühjaksjäämisest ja põlemisest kuni restaureerimiskatsete ja oksjonimüügini välja. Lõpuks leitigi XIX sajandi arhitektuuri­pärandist lugupidav kohalik ärimees, kes taastas Keila räämas häbipleki esindusliku visiitkaardina. Veidi alla kümne aasta on jaamahoones tegutsenud kohvik Kegel, mis on mõistagi Keila linna elanikele üksnes heameelt valmistanud. Oodata on kogu jaamaümbruse heakorrastamist.

Sonda Ida-Virumaal on aga alevi mõõtu asula, mille stalinistlik jaamahoone seisab pärast postkontori väljakolimist perspektiivitult tühjana, tööliskasarmu selle kõrval võib aga tulevikus leida ehk hoopis vabaõhumuuseumist. Kuigi Sondale on raudtee toonud nii head kui halba (puidutööstus ja materjali laialivedamine raudteed pidi andis leiba, sõjaväerongi pommitamine hävitas aga pool asulat), pole väikekohas vaksalihoone korrastamiseks vahendeid. Halvimal juhul ootab sedagi lammutamine, toosama saatus, millega pidi leppima puitpitsiga vaksalihoone Venemaa väikekülas Vrudas. On ju väikekülades suuremaidki muresid, kui seda on tühi maja raudtee kõrval, olgu sel arhitektuuriväärtust kui palju tahes.

Väikekohtade vaksalid kätkevad ajaloo saladuslikku aurat ja hõngu, mida jaamahoone saab edasi kanda ka uue otstarbe leidnuna. Suurte ja uhkete raudteejaamade valmimist oodates võiks raudteeruunaga sõitja märgata ka ujedaid vanu vaksaleid, nende arhitektuuri ja kohavaimu. Vaevalt et uued moodsad jaamahooned, millel provintsi asja pole, samu väärtusi kannavad.

Artikli aluseks on sel kevadel EKA urbanistika erialal kaitstud magistritööle „Balti raudtee vaksalihooned, häving ja/või taaskasutus“.