Tiheasum vajab ruumimudelit

Maakonnaplaneeringute uuringus antakse soovitusi tiheasumite ja hajaasustuse käsitlemiseks.

VERONIKA VALK

Arhitektid Toomas Paaver ja Renee Puusepp andsid sel suvel siseministeeriumile üle uuringu, mille üldisem eesmärk on vaadelda Eesti asustuse suunamise võimalusi maakonnaplaneeringus, seda eeskätt linnaruumi kompaktsuse tõstmise ja hajaasustuse säilitamise kaudu.¹ Maakonnaplaneeringuga selle laiemas tähenduses pannakse paika maakonna ruumilised suundumused ja põhimõtted, nii et riiklikud ja kohalikud huvid on tasakaalus. „Seni on ülesanne maakonnaplaneeringutes lahendatud empiiriliselt ja ebamäärase väljundiga. On vaja süsteemset käsitlust ning maakonniti ühtset lähenemisviisi, kus võetakse aluseks üldised ruumilised huvid ja millel on ka motiveeritud praktiline väljund,” ütlevad Paaver ja Puusepp sisse­juhatuseks.

Autorid rõhutavad, et asumite kompaktsuse tõstmisel, asulate tihendamisel, tuleb silmas pidada Eestile omast asulate ja asumite tihedust. „Kompaktsuse mõistet selgitab OECD aruanne,² mille alusel saab kompaktset asustust tõlgendada: 1) üksteise lähedal paiknevate hoonekobaratena, 2) linnatranspordiga püsivalt ühendatud piirkondadena, 3) töökohtade ja teenuste kättesaadavuse kaudu,” selgitavad Paaver ja Puusepp.

Ühiskonnal tuleb asustuse arendamisel lisaks hoonete otsestele ehituskuludele teha ka kulutusi tehnilise ja sotsiaalse taristu väljaehitamiseks ja käigushoidmiseks. Kompaktse asustuse korral on inimese igapäevane elu lihtsam: väheneb liikumisele-liiklemisele kuluv aeg ja energia, ühistransport on tõhusam, teenused on käe-jala juures, looduskeskkond vähem koormatud ja sotsiaalne läbikäimine tihedam. Uuringus tuuakse välja meie ühine üldine huvi, et Eesti asustuse areng ei tohiks kaasa tuua asjatuid kulusid uue tehnilise ja sotsiaalse taristu rajamisel-haldamisel, kuid tagaks mitmekesise ja kvaliteetse elukeskkonna.

Uuringu järgi on asustuse arengu suunamine tarvilik piirkondades, kus asustus on märkimisväärselt muutunud viimase 20 aasta jooksul, ja piirkondades, kus on ette näha asustuse muutumist tulevikus. „Eelkõige tuleb asustust suunama hakata viimase kümnendi jooksul tormilise valglinnastumise tulemusel tekkinud uusasustuse puhul. Valglinnastumisega on kaudselt seotud ka endiste suvilapiirkondade muutumine alaliseks elukeskkonnaks. Üheks keerulisemaks küsimuseks asustuse planeerimisel on drastiliselt kahaneva elanikkonnaga asulate teema,” ütleb Puusepp. Mainitud OECD aruandeski on välja toodud, et valglinnastumise ja halva elukvaliteedi vahel on leitud mitmeid seoseid: suuremad elamiskulud, lühem eeldatav eluiga, kalduvus ülekaalulisusele, suurem risk diabeeti haigestuda ning väiksem majanduslik liikuvus. Uuringu autorid tuletavad meelde, et Eesti kontekstis on valglinnastumine (ehk kontrollimatu ja piisava infrastruktuurita uushoonestusega alade lisandumine) iseloomulik Tallinna aga ka teiste suuremate linnade nagu Tartu ja Pärnu ümbrusele. „Valglinnastumisele on linnalähedaste valdade omavalitsused pahatihti tugevasti kaasa aidanud, et suurendada uute elanike valda elama meelitamisega omavalitsuse eelarvet. Maakonnaplaneeringutega luuakse rahvastikuprognoosidel seisnevad alused, millest kohalikud omavalitsused saaksid asustuse arengu otsuste tegemisel lähtuda,” selgitavad Paaver ja Puusepp. Selleks pakuvad nad välja, et maakonnaplaneeringuga tuleks piiritleda kompaktse asustusega alad ja selgelt eristada planeerimispõhimõtted kompaktse ja hajusa asustusega aladel. Kompaktse asustusega aladele ehk tiheasumitele tuleks seejärel luua ruumimudelid, mille alusel neid arendada.

Sellest, mida pidada hajaasustuseks ja mida tiheasustuseks, saab aimu elanikkonna tiheduse järgi: tiheasumis on 500–4000 in/km², hajaasustuse ligikaudne tihedus jääb seevastu alla 50 in/km². Paaver täiendab: „Jõudsime ka selleni, mida võib pidada lausa ebasoovitavaks elanikkonna tiheduseks mis tahes ala planeerimisel. See vahemik jääb meie määratluses hajaasustuse ja tiheasumi tiheduse vahele ehk on umbkaudsel hinnangul 50–500 in/km². Selles vahemikus kalduvad kaduma nii linna- kui ka maaelu väärtused.” Võrdluseks: Mustamäe asustustihedus on natuke vähem kui 8000 in/km² ja Nõmmel 1300 in/km². Kesklinna ümbruse puitasumite (Tallinnas Kalamaja, Kadriorg, Uus Maailm, Tartus Kastani-Vaksali, Karlova jne) asustustihedus on 4000-5000 in/km2 kandis, mis võikski olla Eesti linnas hea suhtarv.

Valglinnastumise jääknähud

Autorite sõnul on seni maakonnaplaneeringutes asustuse suunamisega tegeletud pealiskaudselt: „Näiteks 1998. aastal kehtestatud Harju maakonnaplaneeringus on ära näidatud detailplaneeringut nõudev perspektiivne hoonestusala. Kui võrrelda seda praeguse olukorraga, siis võib tõdeda, et planeeringus välja pakutud alad ja uusasustusega reaalselt kaetud alad ei kattu.” Tõsi ta on, et detail- ja üldplaneeringud on Eesti linnade tagamaadele ette näinud mitme(kümne)kordselt rohkem elanikke, kui sinna tegelikult elama asub.

„Eesti on kahaneva elanikkonnaga riik ja vaid üksikutes piirkondades on näha mõningast elanike arvu tõusu, miska läheb selline planeerimine vastuollu üleriigilise planeeringu põhimõtetega säilitada olemasolev asustusstruktuur, tõsta kompaktsust ja pakkuda mitmekesist elukeskkonda,” lausuvad Paaver ja Puusepp. Probleem on aga selles, et massiliselt üleplaneeritud, ent välja arendamata alad soodustavad struktureerimata asustuse teket, mis ühest küljest ei tekita kompaktset asustust ja teisest küljest võib kergesti minna vastuollu väljakujunenud hajaasustusmustriga. Seetõttu oleme teinud ettepaneku vaadata kriitiliselt üle realiseerimata ja ainult osaliselt realiseerunud detailplaneeringud. „Samuti tuleks kriitiliselt suhtuda üldplaneeringutesse, mis ei kindlusta kompaktse asustuse arengut ega ole kooskõlas uusasumite rajamise tegelike vajadustega,” pakuvad autorid.

Tore on see, et uuringus jõutakse mitmel pool praktiliste nõuanneteni, mida keerulises olukorras ette võtta. „Sageli saadakse ju ka vallas aru, et planeering on vananenud – buumi ajal kavandati kõigile omanikele vägevad elamumaad. Kinnisvarakülade probleemid on meil täna ju peo peal näha ning ega keegi ei taha vabatahtlikult planeeringuga kehtestatust loobuda. Aga siiski võiks läbi mõelda, milliseid 1991.–2014. aastani planeeritud elamuarendusi käsitleda tiheasumina ja milliste elluviimisest võiks loobuda,” soovitab Paaver. Maakonnaplaneering on täna koht, kus seada asustuse arengu suunamiseks täiendavad tingimused, kavandada (tegelike) tiheasumite piirid. „Tuleb välja selgitada, mida on reaalselt mõistlik arendada, juhinduda olemasolevast: kui asumis on raudteejaam, kool, töökohad jne, siis on tõenäoliselt mõistlik see määratleda tiheasumina. Kui aga on tegu hea ja väärtusliku metsa- või põllumaaga, siis ilmselt ei ole mõistlik sinna tiheasumit ette näha,” arutleb Paaver.

Ruumimudel

Seni on planeeringutes tihti näha ühtlaselt kollaseks värvitud „tihe­asustus­alasid”. Selle sõnaga on tähistatud struktuurita, piiritlemata ja laialivalguv potentsiaalne elamuehituse ala, mis ei koosne selgetest üksustest. „Tartu maakonna Ülenurme valla üldplaneering on üks mitmetest näidetest, kus on kollase värviga üle kallatud, s.t ruumilise idee ja struktuurita elamumaaks märgitud, ruutkilomeetrite kaupa põldu. Selle tulemusel võib tekkida küll elamuid, kuid head elukeskkonda vaevalt. Samasuguseid näiteid leiab Rae vallast, Kiili vallast ja mujalt,” lisab Paaver. Käesoleva uuringu autorid on seetõttu pakkunud uudissõnana välja „tiheasumi”, mis lubab planeeringus määrata konkreetse üksuse, tiheda asula oma nime, ruumilise struktuuri ja kindlate piiridega. „Suuremad linnad on käsitletavad kui tiheasumite kogumid,” sõnab Paaver.

Maakonnaplaneering peaks jaotama ruumi kompaktseteks tiheasumiteks (või nende kogumiteks) ning ulatuslikuks hajaasustusalaks. On selge, et tiheasumid ja hajaasustus peaksid järgima olemuslikult erinevat arenduspõhimõtet. Tiheasumid nõuavad ju palju põhjalikumat ja detailsemat planeerimist kui hajaasustus ja nii ongi uuringus selgitatud, et kompaktne asustus – tiheasum – vajab väljaarendamiseks ruumilise arengu kontseptsiooni ehk ruumimudelit. See määratleks hoonete ja avaliku ruumi suhted ning näeks ette kompaktse asustuse taristu, mis vastaks kavandatava elanikkonna suurusele ja vajadustele. Teisisõnu, ruumimudel aitab kavandada tiheasumite ruumilist struktuuri ja terviklahendust.

„Ruumimudel peaks määrama avaliku, poolavaliku ja mitteavaliku ruumi jaotuse, omavahelised proportsioonid ja eeldatava ruumilise struktuuri, sotsiaalse ja tehnilise taristu oluliste osade paiknemise ruumis, sisaldama hoonestuse paiknemise põhimõtteid ning elamisüksuste tihedust, mis on kooskõlas eeldatava elanike arvuga ning sellele elanikkonnale vajalike teenuste osutamisega,” kirjeldavad Paaver ja Puusepp.

Iga tiheasum peaks ju olema ruumiline ja funktsionaalne tervik, ainuomase ja teistest asumitest eristuva iseloomuga ning mitmekesine elukeskkond, millel sidus ühendus teiste asumitega. „Üldjuhul tekib erisus maastikust, kohalikust kontekstist, taustast, loodusmaastikust, külamaastikust jne. Ka tiheasumi piire pole mõtet kunstlikult tekitada, vaid need peaksid tulenema maastikust,” ütleb Paaver.

Tiheasumit peaks uuringu kohaselt arendama põhimõttel, et avalikku ruumi ja elanikele vajalikku taristut planeeritakse vastavalt elanikkonna eeldatavale kasvule, arendatakse tervikvõrkudena, ehitades need välja hiljemalt elamute valmimise ajaks. Autorid soovitavad asustuse kavandamisel eelistada olemas tiheasumite tihendamist – uue tiheasumi kavandamine olgu erand.

Autorid näevad uuringu tulemuste rakendajana eelkõige maavalitsusi, mis on täna küll sageli alarahastatud, aga lootus jääb, et riigiasutustel jätkub tahtejõudu asustuse arengut ohjata. Uuringus pakutakse välja (sh praktilised) suunised maavalitsustele asustuse arengu suunamiseks maakonnaplaneeringute koostamisel ehk teisisõnu võimalus luua ühtsed alused asustuse suunamiseks üleriigiliselt.

1 Vt https://www.siseministeerium.ee/public/Asustuse_suunamise_uuring.pdf

2 „Kompaktse linna suunised: võrdlev analüüs” („Compact City Policies: A Comparative Assessment”), OECD, 2012.

Kommentaar

Andres Levald, siseministeeriumi planeeringute osakonna nõunik

Asustuse arengu suunamine on ruumilise planeerimise kõige olulisemaid väljakutseid. Eriti oluline on see aegadel, mil töökäed ja elanike väed ühest piirkonnast teise suunduvad või neid sinna suunatakse ja elanike arv sihtkohas kiiresti kasvab. Näiteks kuhjusid Tallinnas elukeskkonna probleemid raudtee rajamisega käivitunud tööstusarenguga XIX sajandi lõpus. Nende lahendamiseks korraldas Tallinna raad sajand tagasi Suur-Tallinna planeerimise võistluse. Selle võitis Eliel Saarinen, kelle tänaseni aktuaalseid ideed viidi pigem küll ellu Helsingi linnapiirkonna arengu suunamisel. Enne suurt sõda arendati Eesti asustust muu hulgas ka asunduskülade rajamise toetamisega.

Liialt pikka aega kavandati Eesti asustust väljastpoolt, totaalse plaanimajanduse reeglite kohaselt. Asutati uusi asulaid ja laiendati vanu, nii linnas kui maal. Koos Eesti iseseisvuse taastamisega hakkas arengut taas määrama turumajandus. See oli aga endisega võrreldes kõvasti muutunud. Pole ime, et noore riigi reeglid ei vastanud täiel määral uutele suundumustele. Asustus trügis põllule ja randa ning iga kohalik omavalitsus pidas oma konkurentsieeliseks selle toetamist. Naabrist ette teel jõukate hulka! Kõik korraga, kuid ükshaaval ja eraldi. Regionaalplaneerimist nähti maakondades pidurina. Vajalik, kuid tänamatu roll.

Osa põlluarendustest õnnestus müüa ja osa elamuid ehitati valmis. Teiste saatuseks jäi unustus pärast arendaja pankrotti. Näiliselt odav laenuraha sai otsa koos buumiga. Alles jäid elanike laenukohustused, samuti kohaliku omavalitsuse ja riigi ülesanne kord kavandatud asustust taristuga varustada, nii teede ja torude kui ka lasteaia ja kooliga. Sealjuures selleski valdavas osas Eestist, kus rahvastik kahaneb prognooside järgi märgatavalt. Õnnetuid kui palju.

Üleriigilise planeeringuga „Eesti 20130+” on Eesti võtnud endale kohustuse tagada elamisväärne keskkond kogu riigis ning seadnud selleks eesmärgid nii linnas kui ka maal. See, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi. Vananeva ja kahaneva elanikkonnaga ühiskonna ressurss on piiratud ja laenuraha on teatavasti õletuli. Jätkusuutlik asustus pole üksik eluase linnalähedasel põllul. Kui isearengus olukord ei parane, tuleb midagi muuta. Teha asju mitte ainult õigesti, vaid ka õigeid asju. Mida ja kuidas?

Üleriigilise planeeringu eesmärkide saavutamiseks on koostamisel uued maakonnaplaneeringud. Siseministeerium tellis Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnalt maakonnaplaneeringute uuringu, et mõtestada asustuse arengu suunamist tänapäevaselt. Eesmärk on aidata kohalikel omavalitsustel nende endi kehtestatud planeeringutega võetud üle jõu käivate kohustuste nõiaringist välja tulla nii, et nende uued üldplaneeringud oleksid kestlikumad. Kuldvõtmekesi pole võimalik laiali jagada, kuid õng kasutamiseks antakse. EKA metoodikas soovitatakse uute asjakohaste mõistetena tiheasumit ja ruumimudelit. Tiheasumi tasakaalustatud ruumimudel sisaldab elamisväärse keskkonna kujundamise aluseid, eelkõige eeldusi avalike hüvede kättesaamiseks ning kvaliteetse avaliku ruumi tekkeks nii linnas kui ka maal.