Tõsine mäng avaliku ruumiga

John Bela: „Praegu on linnaruum jagatud taristuks, tänavateks ja haljastuseks. Keegi ei pööra tähelepanu inimesele.“

ELO KIIVET

John Bela, ülemaailmse liikumise Park(ing) Day algataja, urbanist ja avaliku ruumi disainer esines 25. aprillil inspiratsioonikonverentsil TEDxTallinn 2015. Kasutaja loodud urbanismi (user-generated urbanism) teerajajana on ta osalenud projektides, mis on põhjalikult muutnud sotsiaalse ruumi käsitust. Bela peab ülalt-alla ja alt-üles praktika sünteesist sündivat sünergiat laialdasema kaasamise valemiks. Oma sütitavas ja kirevate näidetega kõnes kutsus ta ka tallinlasi, üldse eestlasi avalikku ruumi häkkima ja mõistma, et me kõik loomegi linna. Inimene on linn on inimene.

Skulptuuri ja performance’i-kunsti õppimine on mõjutanud Bela mõtteviisi ja karjääri nii, et ta teeb kõike suure uudishimu ja katsetamishuviga. Loodushuvi viis ta Chicago kunstiinstituudist Massachusettsisse biokeemiat õppima, hiljem San Franciscosse maastikuarhitektuuri teaduskonda. Berkeleys vaimustasid teda urbanistika õppejõud ning seal puutus ta ka esimest korda kokku arhitekt Jan Gehliga. Suures maastikuarhitektuuribüroos Conger Moss Guillard (CMG) linnamaastiku, infrastruktuuri ja avaliku ruumi projektidega tegeldes (Treasure Island, Mint Plaza) hakkas ta sõpradega katsetama, kuidas teha linnast parem koht. Nii tekkis 2005. aastal disainibüroo Rebar Group, millest arenes ülemaailmsete avaliku ruumi projektide algataja. Selle jätkuna sündis 2014. aastal kaks uut ettevõtmist – eksperimenteeriv Morelab ning urbanistika- ja (ruumi)aktivismilabor, Gehl Arhitektide USA harukontor Gehl Studio.

Oma esimest geriljaaktsiooni – auto parkimiskoha tillukeseks 5 x 2,5 m suuruseks pargiks muutmine – puhul pelgas Rebar vahistamist, aga nad kutsuti hoopis linnapea juurde, kes nõudis lisa. Bela sõnul küsis bürokraatiamasin nüüd ise, kuidas häkkida, ning paradoksaalsel moel on sajad linnapead sedasama küsides pannud geriljataktika tööle ülalt alla.

Nii jätkas Bela avaliku ruumi piiridega katsetamist: avalik uinakukoht („Nappening“), personaalne ruumipehmendaja („Bushwaffle“), kogukonnaaed raekojaesise muruplatsi asemel („Victory Garden“), mobiilne jalgrattaraamile ehitatud minipark, mis tekib ja kaob just seal, kus inimene soovib („Parkcycle Swarm“) ning taaskasutatud autoosadest ehitatud kogukonnalava („Pandhandle Bandshell“).

Kümne aastaga on Park(ing) Day kasvanud ülemaailmseks liikumiseks, 2014. aastal näiteks muudeti üle tuhande parkimiskoha minipargiks. Edust tiivustatuna kavandati San Francisco programm „Kõnniteed pargiks“ („Pavement to Parks“), mis aitab äridel ja asumiseltsidel vähekasutatud tänavaruumi väikesteks parkideks muuta. See viis omakorda avatud lähtekoodiga minipargi („Parklet“) programmini, mis on nüüdseks levinud üle riigi. Bela on varasemas intervjuus öelnud, et just selle minipargi tegemisõpetuse väljatöötamine muutis ühekordse aktsiooni laialdaseks infokoguks.

Üks Bela värskemaid ettevõtmisi on selle aasta aprillis toimunud Market Streeti prototüüpide festival, kus pakuti välja uusi ideid San Fransisco peamise äritänava muutmiseks. Gehl Studio arhitektid ja maastikuarhitektid koos urbanistide, kunstnike, disainerite, tehnoloogia- ja loomeinimestega kujundasid Market Streetist 50 kunsti-, teadus- ja mängukollaaži.

Sa alustasid klassikalise maastikuarhitektina, tehes suure mõõtkavaga pikaajalisi projekte. Kuidas sa aru said, et sinu kirg on hoopis kaasav planeerimine, inimeste aktiviseerimine, kasutaja loodud urbanism?

John Bela: Järk-järgult. Algul CMGs tundus see elu parim töö, aga peagi sain aru, et maastikuarhitekti töö on arvuti taga istumine, nokitsemine, mis pole eriti seotud sellega, mis tegelikult toimub. Kuna olin varem tegelnud kunstiga, soovisin näha oma tegevuse tulemusi kiiremini, rohkem eksperimenteerida. Mina ja mu sõbrad Rebarist saime inspiratsiooni Gordon Matta-Clarkist,* 1970ndatel New Yorgis töötanud arhitektist ja kunstnikust. Ta erastas oma töös („Fake Estates“) maatükke, mida ei olnud plaanis arendada. Planeerimata linnaruum pakkus tõelist inspiratsiooni. Lootsin, et saan San Franciscos uurida samasuguseid nišialasid, avastada uusi võimalusi, leida linnale ja meie eluviisile uusi lähenemisi. Nende nišialade avastamissoov oligi tegelikult kõige esimene muutuste impulss. Sel ajal kui alustasime Rebaris esimese projektiga, töötasin CMGs täiskohaga maastikuarhitektina. Meie ajutine projekt „Park(ing)“ sai hämmastavalt palju vastukaja. Meie meeskond kutsuti Amsterdami linnamängufestivalile („Urban Play“), Veneetsia biennaalile. Võib-olla ilma „Park(ing)“-aktsioonita oleks Rebar jäänudki lihtsalt lõbusaks rühmituseks, põhitöö kõrvaltegevuseks, aga sellest sai üha suuremate projektidega tegelev stuudio.

Kuidas suhtud kohati levinud jäika erialade eristusse – maastikuarhitekt vs. arhitekt vs. urbanist vs. planeerija? Kelleks sa ise ennast nimetad?

Ma ei arva, et selline eristamine aitab. Kui omavahel ei räägita, on see väga halb. Olen litsentsi järgi maastikuarhitekt, aga nimetan end üha enam linnadisaineriks, kuigi mul ei ole sellealast haridust. Tegelen lihtsalt avaliku ruumi mõõtkavaga. Mulle tundub, et meil on puudu avaliku ruumi disaineritest, ühendavast lülist, mis koondaks kogu majadevahelise ala, arhitektuuri, maastikuarhitektuuri, inseneeria. Praegu on linnaruum jagatud taristuks, tänavateks ja haljastuseks. Keegi ei pööra tähelepanu inimesele.

Kuidas sa kasutaja loodud urbanismi teerajajana, avatud lähtekoodiga disaini ja ühisloome poolehoidjana näed (maastiku)arhitektide, planeerijate ja urbanistide tulevikku? Milline on kohaliku elanike, tegelike ruumikasutajate kaasamise suurenemisel kõrgharidusega spetsialisti roll?

See on hea küsimus. Praegu on näha arhitektide ja disainerite kui ekspertide rollimuutust. Varem pakuti kliendile teenust, eksperdile maksti, et ta töö ära teeks. Näiteks töötasime „Park(ing)“-projektis ise välja idee ja ka maksime lõpptulemuse valmimise eest. See ei olnud tellimustöö. Spetsialisti töö tulem peaks olema osalemise platvormi loomine – poolik raamistik, mille teised lõpetavad. Mulle tundub, et suur osa maailmast liigub praegu just selles suunas. Avatud disain ja kasutaja loodud urbanismiidee on platvorm, kust kutsutakse poolikut tööd lõpetama. Omaette katsumus on sellise disaini eest tasu saamine. Ma ise kombineerin tavapärast teenusdisaini alast tööd ja avatud lähtekoodiga, avalikkusele suunatud tööd. Tuleb leida õige tasakaal.

On neid, kes kahtlevad, kas inimesed tänavalt ikka teavad ruumist kõike, kas tähtsate keskkonnaalaste otsuste tegemise saab jätta erihariduseta möödakäijale. Kas sina usaldad neid?

Ekspert ongi ju see, kes suhtleb kodanike ja omavalitsustega. Minu töö linnadisainerina on praegu suuresti suhtlemine inimestega eri olukordades. Ma arvan, et kaasamisel on erinevaid väärtusi ja kontekste. Näiteks üks kaasamisvõimalus on tekitada inimestes omanikutunne. Kui saadakse osaleda millegi loomisel, siis tõenäoliselt ka hoolitakse sellest rohkem. Ma ei usu, et eksperdid kaovad. Ekspert on see, kes näeb laiemat pilti. Disainer vastutab visiooni, väärtuste edastamise eest ning samal ajal pakub vahendeid ja lähenemisviise, mis loovad omaniku- ja osalemistunde. Tunde, et inimest kuulatakse. Market Streeti prototüübifestival on hea näide. Linn oli püüdnud seda tänavat tükk aega muuta. Alles kolme aasta pärast saadi aru, et kõiki vastuseid ei ole. Palju huvitavam on koguda ideid inimestelt, kes mõtlevad teistmoodi, kelle väärtused ja maailmavaade on erinevad.

Nii et ei ole olemas õigeid vastuseid? Lahendused on erinevad ja tuleb lihtsalt leida …

… mis konteksti sobib. Mõnda ei huvita avalikku ruumi mööbli ehitamine, aga päris paljusid huvitab. Nii et tulebki kaasata perekonnad koos lastega. Väga oluline on tegutsemisvõimaluste paljusus – ideede arutamine, lahenduste kontrollimine jne. Suhtlemine on kõige tähtsam. Alustada tuleb väikestest asjadest – usalduse loomisest, kohtumistest, aeglasest edasiarenemisest.

Kaasamine ei käi sõrmenipsuga, et nüüd on vastused käes. Paljud, eriti need, kes on võimul, kel on voli otsustada ja raha jagada, tahavad kiiresti tulemusi. Kui neile rääkida kogukonna kaasamisest ja et tulemusteni jõudmine võtab kaks aastat, siis saame eitava vastuse. Kuidas kaasamist, mis võtab rohkem aega, aga annab paremaid tulemusi, „müüa“ saaks?

Toetuse saamine on ju kõigile oluline. Ilma selleta võib avalikustamisel tekkida projektile tugev vastuseis. Tagasiside on äärmiselt tähtis, aga see võtab loomulikult aega. Ehk on siin hoopis tähtis vahet teha, millised otsused tuleb langetada kohe ja mille kohta on vaja koguda avalikkuselt tagasisidet. Kõigi teemade puhul ei ole avalik arvamus tingimata tarvilik. Tuleb küsida nii, et vastustel oleks ka mingi mõju. On vaja aru saada, et meie olemegi linn, igaühel on võimu kujundada rikkam kodanikuühiskond, kus tuntakse, et ollakse otsustamisprotsessi osa.

Eestis on kaasamine küll planeerimisseaduse järgi kohustuslik, kuid taandub enamasti informeerimisele. Kohalik omavalitsus küsib elanike arvamust, kuid linnal on alati võimalus sellest lõpuks kõrvale hiilida. Kuidas peaks kaasama nii, et sellest abi on?

Inimesed tuleb protsessi juurde tuua. Arvamust, näiteks visioonide, väärtuste, põhimõtete kohta tuleb küsida enne, kui vastused käes on. Me alustame oma tööd päris tihti lemmikkohtadest. Küsime, millised on lemmikkohad, missuguste tunnustega. Kas meeldiv paik on päikseline või varjuline, vaikne või lärmakas, hubane või avar. Hiljem planeerima või kujundama asudes proovime neid väärtusi uuele kohale lisada. See on ka lõppkasutajatele sõnavara loomine, teadmiste ja oma ideede selgitamine, et nad saaksid nõustuda. Kõige parem on jätta inimestele mulje, et hea idee on tulnud just neilt, asjatundja küll aitas, aga peamise töö tegid nemad.

Aga kuidas siis ikkagi oma ideid teistele pähe toppida?

Kommunikatsioon peab olema aus. Tuleb teada oma väärtushinnanguid ja osata neid kirjeldada. New York on hea näide. Kui oleks küsitud, kas muuta Times Square väljakuks, oleks vastatud eitavalt. Aga kui tuua välja, et 89% kasutajatest on jalakäijad, 11% autod, ometi on ruumikasutuses jalakäijad pressitud 11% alale ja autodele jääb 89% kogupindalast … Vahel on olulised andmed, vahel abstraktsed väärtused, oleneb, millega sel hetkel lihtsamini suhestutakse. Kindlasti võiks kaasamisviisides olla palju loomingulisem. Poliitikutele tuleb öelda, et ei pea tegema koosolekut, kus seinal on palju plaane, skeeme ja publikule näidatakse slaide. Võib kohtuda hoovis, korraldada õhtusöögi, joonistada kõnniteele – ka nii saab tagasisidet. Ei pea tegema vaid seda, mis on kohustuslik, pigem teha huvitavat.

Varem ütlesid, et sinu töö algab sealt, kus hoone maapinnaga kokku puutub. Mis on aktiivse linnaruumi loomisel kõige olulisem? Kust peaks alustama, et luua ela(ta)v linn?

Alustada tuleb vaatlusest. Tuleb jälgida, kes on ruumi kasutajad – kas mehed, naised või lapsed. Mis ajal ruumi kasutatakse, mida seal teha meeldib. Kõigepealt tuleb aru saada ja siis vaadata, milline osa ehitatud keskkonnast seda kõike toetab. Kuidas elanikega arvestada? Nende üle arvet pidades! Disainerid peaksid minema välja, Google Maps’is ringisõitmine ei aita, peab ikka ise kohale minema, vaatlema, küsitlema, mõistma koha mikrokliimat eri kella- ja aastaaegadel. Tuleb panna end elaniku asemele, hoiduda kätteõpitud arhitektiideoloogia kehtestamisest. Peab leidma õige lähenemise.

Oled palju kirjutanud ja rääkinud avaliku ruumi häkkimisest. Kas avaliku ruumi häkkimine seestpoolt, kohalikest omavalitsustest, ja väljastpoolt, elanikkonnalt, on mõjutanud avaliku ruumi kvaliteeti?

Mulle meeldib häkkimise juures, et linnaga astuvad dialoogi inimesed, kes pole tingimata linnaplaneerijad, arhitektid ega disainerid, vaid hoopis kunstnikud, luuletajad ja sotsiaalteadlased. Linnast hakatakse mõtlema teisiti, juurutatakse uusi teadmisi. Häkkimine laiendab linna sotsiaalset mõõtkava. Kas pargipingil inimeste vaatamine, bussiga sõitmine, restoranis söömine on tõesti ainukesed linna kasutamise viisid? Ei ole, on veel mäng, tänavakunst, koosviibimised. Kõik need nähtused, mida me ei pruugigi näha, kui neile ei looda võimalusi. Linn on täis sotsiaalseid vihjeid ning disaineri üks tööülesandeid ongi avalikku ruumi järjest loomingulisemalt häkkida. Kui elukeskkonna kvaliteet paraneb, tekivad üha elavamad, huvitavamad, mitmekesisemad avalikud ruumid.

Pead sa ennast veel geriljaurbanistiks?

Ma ei tee enam geriljaprojekte. See võimalus on teistele edasi antud. Nüüd püüan häkkida bürokraatiat, arendajaid ja poliitikuid. Tahan koode seestpoolt muuta.

Oled kasutanud ka väljendit geriljabürokraat. Eestis on raske leida avalikku sektorisse haritud ja uuenduslikult mõtlevat inimest. Kas arhitektid peaksid rohkem ametnikuna töötama, et just selliseid süsteemi seestpoolt häkkivaid geriljabürokraate tekiks?

Kindlasti. Ehk tuleks ametnike maine parandamiseks geriljabürokraate tutvustada ja tunnustada samamoodi nagu sportlasi. Heade tulemuste eest tuleb ikka kiita. Nad on ju tihti peidus, neid pole näha, aga nende roll on väga oluline. Ehk oleks meil vaja bürokraatia­tšempione?

Külastasid Tallinnas ka Kalaranda, käisid mere ääres, said veidi aimu, mis seal toimub. Mida sa sellest kõigest arvad?

Ma arvan, et olulisim on luua visioon, mis arvestaks kogukonda ja oleks läbi räägitud asumiseltside ja kolmanda sektoriga. Neid tuleks näha vahekohtunikena linna ja arendaja vahel. Alustuseks tuleb välja tuua kindlad, tõesti olulised väärtused. Kogukonna visioon on ideede ja kontseptsioonide kontrollimiseks, inimeste kohale meelitamiseks, et nad hakkaksid sellest kohast teisiti mõtlema, mõistma selle väärtusi ja olulisust. Nii et kui lõpuks linnavalitsus otsustama hakkab, ilmub välja sada-kakssada inimest ja ütlevad: kuulge, nii ei saa teha, kas te meie visiooni olete näinud? Arendaja on siin oluline partner, ta ju ehitab kodusid ja teenib kasumit. Aga peale kasumlike projektide peab tegema ka häid projekte, linnale ja avalikkusele kasulikku. See on arendaja vastutus. Tallinnas töötades peab siia ka panustama. Toetada tuleb erainvesteeringuid, maksimeerides samal ajal avalikkuse kasu. Tuleb leida kohad, mis peavad kindlasti jääma avalikku kasutusse, ning need, mis on mõistlik anda eraarendaja kätte. Asi pole ruutmeetrites ega protsentides, vaid kvaliteedis.

Käisid ka Väike-Õismäe paneelelamurajoonis. Milliste muljetega sealt naasid?

Seal oli tõesti raske olla. Väike-Õismäe on valus meeldetuletus modernismist, kui üldse ei mõistetud arhitektuuri sotsiaalset mõõdet. Hooned ja neid ümbritsev ruum on nii tohutud. See keskkond on tõsine väljakutse. Oluline on ruumi mõõtmete lõhkumine väiksemaks ja mõistlike ühikute loomine. Siin ei saa ruum olla sada protsenti avalik või sada protsenti privaatne. Tuleb luua avalikkuse skaala – avalik, poolavalik, poolprivaatne, privaatne. Teatud piirini on vaja kontrollida, siis on rohkem turvatunnet ja kindlust, mis toetab omanikutunde tekkimist.

John Bela arvab, et linnast suurepärast paika teha on lihtne. Alustada võib pargi loomisest auto parkimiskohale, kogukonnaaia ehitamisest, kõnniteede kasutamisest rohealana või linnaprototüüpide festivali korraldamisest. Alustada tuleb elu vaatlemisest, inimestega arvestamisest.

* Gordon Matta-Clark (1943–1978) on nimetanud end anarhitektiks. Teda huvitas entroopia ja ülejääv mitme­tähenduslik ruum. Projekt Fake Estates käsitles maaomandiküsimusi ja Ameerika unelmat, mille järgi igaühest võis saada maaomanik kui alamaadlik. Nii ostis ta New Yorgis oksjonilt 15 minikinnistut (à 25–75 dollarit) – ülikitsad, maakorraldus- ja planeerimis­anomaaliatest üle jäänud ribad, dokumenteeris need ja kasutas anarhitektuurseks linnaruumi sekkumiseks.