Allikates on algus

Allikaid pidi on kogu inimkond otsekui tuiksooni pidi ühenduses.

KRISTEL VILBASTE

Pärast emakeele päeva tasub uurida, milliseid sõnu eesti keeles allika kohta kasutatakse. On üks lihtne reegel, mis kumab läbi enamiku pärimuslugude, mis on talletatud kirjandusmuuseumi kogudesse. Lätted on meil lõunas ja allikad põhjas.
Tegelikult on asi siiski veidi keerulisem. Lätete ala on lõuna pool Suure Emajõe joont ja ida pool Väikese Emajõe joont – need on siis vanad tartu, võro ja seto keele alad. Neis paikades kõnetati allikat lugupidavalt lätteks. Nii nagu Miikse läte Setomaal, Põrguläte ja Navi läte Võromaal, Nuudaläte ja Raudläte Tartumaal. Kõik teistmoodi kõnetamised viitavad juba uuema aja lugudele ega ole nii sügavate juurtega.
Põhja pool Suurt Emajõge algavad meil tõelised allikad: Punane allikas, Sopa allikas, Laiuse Siniallikas, Prandi allikas … Tõsi, ühes Virumaa nurgas kõnetatakse allikat ka katkuna – see on maapõueava ehk katke, kust vett vulinal välja voolab. Selline on näiteks Simuna katk ehk katkuallikas.
Ja kohati vastu merepiiri lisandub nimetusena ka hallikas, aga see võib olla Tallinna linna läheduse ja vana kirjakeele mõju.
Omamoodi põnev on, et üle suure vee, meie põhjanaabrite juures nimetatakse allikaid taas läteteks, lisatud on lõunaeesti murretest kadunud h-täht – lähde.
Aga sellega asi veel ei piirdu. Otsapidi Mulgimaale jõudes kuuleme sõnakuju „allik”. Nii on meil Viljandi lähedal Siniallik või Helmede allik. See sõnakuju on perekonnanimede kaudu jõudnud ka meie teadvusse. Alliku-nimelisi on meil päris palju ja sageli on nende esivanemad pärit kusagilt Mulgimaalt Alliku talust.
Kummaline on, et alliku sõna on jõudnud otsapidi ka Hiiumaale, nii on meil näiteks olnud Nõmba allik ja Mägipe allik.
Tagatipuks läheb Saaremaal Sõrve säärel asi päris pehmeks – seal on meil Körgema aligas, mida ka Völualigaks kutsutakse ehk siis raviallikaks.
Jah, kohati on allikad saanud kaevu nimetuse, aga enamasti on siis nende sünnil või hiljem ka veidi kaevetöid tehtud. Nii nagu Valtri kaevu puhul, mille sündimise aitaja oli Saaremaa kraavihall Valter, kes Norra mõisas kraavi kaevates avas ühe labidahoobiga survelise põhjavee ja sealt paiskus välja mitme meetri kõrgune jääkülm veejuga, mis mehe surnuks lõi.
Päris mitut Lõuna-Eesti punases liivakivis peituvat allikat nimetatakse ka põrguks, aga enamasti lisatakse sellele veel sõna „läte”. Sest põrgu või oon on selliste varjuliste pakukoobaste nimi. Võimalik, et neis korraldati ka maa­usuriitusi, nii et need kristlike inimeste suus paganate kokkusaamiskoha või põrgupaiga võrdkujuks said.
Need on nimekujud, mis võiksid meie kaartidel ja kohanimeregistris jälle au sisse tõusta, sest meie maa keelerikkus kaunistab meid.

22. märtsil tähistatakse ülemaailmset veepäeva. Eri paigus üle maailma saadakse kokku, et avaldada lugupidamist veele ja allikatele. Sel päeval kell 12 on kõik huvilised oodatud Järvamaale Koeru lähistele Norra allikate Oostriku allikale (pildil), et tunda rõõmu selgest ja maitsvast allikaveest, jagada teistega oma armsaima allika lugu, laulu, pillilugu ning ühiselt vabas õhus piknikut pidada.

Kristel Vilbaste

Sinised ja punased
Lisaks nimeerinevustele kaunistab meie allikaid ka värvikirevus, meie allikad jagunevad põhja pool sinisteks ja lõuna pool punasteks. Päris nii öelda ei saa, et lätted on punased ja allikad sinised, sest punase allikate ala jookseb Setomaa idapiirist Pärnumaale Liivi laheni välja ja veidi on neid ka Peipsi kallastel põhja pool. Punased on allikad siis, kui nad asuvad punase liivakivi kaisus. Vahel kajastub see nende nimeski – Punane allikas, Veriläte, Rebasmäe läte. Liivakivi ja rohke rauasisaldus annavad neile punase, ruuge, kuldse, rooste, rebasekarva värvi. Enamik neist allikatest on koopaallikad ja on oma olemuselt tõesti läbinisti punast värvi, eriti tugev on kontrast suvel rohelise taimestiku taustal.
Hoopis mahedamalt sulanduvad meie loodusesse sinised allikad. Need algavad sellelt joonelt, kus meil paljandub paekivi ja sageli annab allikale värvi allikalubi. Siniallika-nimelisi paiku on meil palju, neid jagub Saulasse ja Viljandisse. Laiuse voorel asuv Siniallikas on siiski nime saanud oma sügavsinisest pisikesest veesilmast, milles peegeldub sinitaevas. Kauneimad sinised allikad on Järvamaal Endla looduskaitsealal Norra-Oostriku allikate rühmas, see on loodusfotograafide Meka. Kusjuures silmaga nähtav sinine või türkiis võib fotol välja näha hoopiski teistsugune ja ootamatult uhkem. Kõige kaunimad veesilmad on Äntu allikaliste järvede kõrval just Võlinge allikarühmas Vilbaste allikate neli lehtrit, mille värv on looduses üsna uskumatu.
Allikate värvid on inimesi inspireerinud ja nii nimetatakse Saula Siniallikaid viimasel ajal sinimustvalgeteks allikateks, kuigi varem on seal kirjeldatud rohelist ja valget allikat. Mõnikord on allikad tõepoolest mustad, kui nad on varjulise metsa rüpes ja mustava sügava põhjaga nagu Mustallikas Märjamaa lähedal.

Merioon Põlvamaal

Kristel Vilbaste

Eesti on tuhande allika maa
Nii nagu allikate nimede puhul on paras segadus, mida siiski mingitesse raamidesse annab suruda, nii on ka allikate arvuga. Tegelikult ei tea keegi, kui palju meil allikaid on, sest kas iga pisemat veeniret, mis maapõuest välja voolab, saabki nimetada allikaks. Koopauurija Ülo Heinsalu on 1970. aastatel teinud julge oletuse, et meil võib olla 15 000 allikat. Umbes nii võib see ollagi. Kuid kindlasti ei ole kõigil neil tuhandetel allikatel nimesid. Üksjagu on allikaid maa-ameti ja keskkonnaregistri andmebaasides, ometi ei peegelda see meie allikate tegelikku arvu.

Koopauurija Ülo Heinsalu on 1970. aastatel teinud julge oletuse,  et meil võib olla 15 000 allikat.

Allikate ümarlaud
Kuigi geoloogid, melioraatorid, looduskaitsjad, pühapaikade otsijad ja muinsuskaitsjad on aeg-ajalt püüdnud luua igas ametkonnas oma allikate andmebaasi, on allikarikkaim süsteemne 3700 allikaga andmebaas meil pärit aastast 1936, kui Gustav Vilbaste looduskaitseinspektorina saatis allikate leidmiseks välja ankeetlehed. Võimalik, et peale loodusväärtuse oli tollal oluline ka allikate strateegiline tähtsus joogiveevaruna. Igal juhul jäid need ankeetlehed riigiarhiivi ootama ligi 80 aastaks. Kui ma 2012. aastal ankeedid arhiivist leidsin, oli neid vaatamas käinud neli inimest, rohkem kasutatud oli tollast aruannet valitsusele.
Sel aastal on allikate tähtsustamises toimunud tõeline murrang, veebruaris oli maa-ametis Mall Kivimäe ja Urve Sinijärve kutsel koos allikate ümarlaud tosina inimesega, kelle ülesanne on allikaid leida, kaitsta ja kaardile kanda ning luua seadus nende hoidmiseks.
Suurim läbimurre toimus eespool nimetatud andmebaasi avalikustamise osas. Siseministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõuniku Tõnis Rüütli sõnul saavad võib-olla kevadeks ankeetlehed digiteeritud ja inimesed nende põhjal ka oma koduallikaid otsida, sest maastikumälu on meil koos küüditamiste ja linnastumisega täiesti hääbunud.
Tõnis Rüütli hindas ära ka andmebaasi suuruse ja see teeb sõjaeelsele Eesti Vabariigile au. Jääb vaid loota, et taasiseseisvunud Eesti kukesammul järele jõuab. Tegemist on dokumendikoguga, kus on kokku 1587 lehekülge. Kolmes kaustas on arhiveeritud kõik laekunud vastused. Kokku saadeti välja 1470 ankeeti koolidele, vallavalitsustele, linnavalitsustele, metskondadele ning apteegiomanikele (looduskaitse usaldusmehed) jt.
Tagasi saadi 1118 ankeeti. Ankeete oli täidetud mitmekesises stiilis. Paljud on kirjeldanud allikaid põhjalikult ja täpselt koos kohanimedega. Asukohta on kirjeldatud talu või maaomaniku nime järgi. Lisaks on toimikutes veel käsitsi kirjutatud ja masinakirjas seletusi ja täiendusi. Arhiivis leidub ka allikatealane uurimistöö vesikonna äravoolu hulga andmete täiendamiseks. Seal on kirjeldatud, kuidas allikaid on jaotatud maitse järgi: rauane, soolane, hapu, mõru ja väävli maitsega. Töös tuuakse arvuliselt välja 277 eriliste omadustega allikat maakondade kaupa.
Nimepidi on üles loetud 22 allikat koos vee keemilise analüüsi tulemustega.

Allikate kaitse
Ma loodan väga, et allikatest algav loodussõbralik elu saab Eestis valdavaks. Et me ei ava fosforiidimaardlaid ettekäändena uraanikaevandamisele, mille suurimaks kaotuseks oleksid tühjaks jäävad Pandivere allikad ja kaevud, segilöödud ja kuivav maa Kirde-Eestis. Et Rail Baltic ja neljarajaline Tallinna-Tartu maantee ei hakkaks jooksma üle karstiallikate, et rongi- või autorattad mõnel kevadel äkki tühimikku ei kao. Et me saaksime teada, kus on meie allikad ja saaksime neid hoida. Kuidas ka praegu riiklikus registris olevaid allikaid kõige paremini kaitsta, oli juttu allikate ümarlaual.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Urve Sinijärv ütles: „Allikaid on meil nii muinsus- kui looduskaitse all. Üks asi, mis nende puhul mõlemas ametkonnas tegemata, on nii allikate endi kui ka nende juurde kuuluvate kaitsevööndite määramine igale allikale individuaalselt. Paljud allikad ei ole ju sugugi punktobjektid, nagu nad praegu valdavalt on määratletud, vaid pindalalised, ning lisaks tuleks allika ümber määrata sobiv kaitsevöönd, arvestades allika toiteala. Viimane on väga oluline, sest just toiteala mõjutav tegevus võib allikat ka kauge maa tagant ohustada. Tuleb algatada riiklikult kaitstavate allikate, osalt ka kattuvate, jaoks vastav töö, mille käigus hüdrogeoloogid need vööndid määraksid. Alles äsja oli meil käsil üks juhtum, kus selle puudumine mõjutas ühe ohvriallika tulevikku seoses lähedusse kavandatava karjääriga. Näitas hästi kätte sellise töö hädavajalikkuse ning võib-olla aitaks selle olemasolu kaasa kõikide allikate hoidmisele, kuna selle käigus saaks kindlasti läbi arutatud ka igasuguse tegevuse reguleerimine allikate ümbruses.”

Kõik on üks
On midagi, mis muudab allikad nüüd eriliseks, kui allika põhifunktsioon ei ole enam olla ratsahobuse tankla või kaubaveohobuse jootmisallikas. On ju allikate temperatuur püsivalt nelja kraadi juures, s.t allikad ei külmu ka pakasega, vanal ajal ei viitsinud ju keegi hakata hobuse jootmiseks jääauku raiuma, seega viisid teed allika juurest allika juurde. Mujal maailmas liiguti ka ju kas või kõrbes allikaoaasist allikaoaasini. Allikaid pidi on kogu inimkond otsekui tuiksooni pidi ühendatud olnud. Nii on nad olnud kultuuride kokkupuutepaikadeks. Sõjaajal vallutati kõigepealt allikakohad ja neid hoiti valve all, rahu ajal kujunesid need paikadeks, kus kaubeldi, oodati tuttavaid, sõlmiti lepinguid ja rahu. Ka näiteks Kärdes on omal ajal olnud võimas allikas, mis Nõukogude ajal maaparandajate kraaviprojekteerimisel tööõnnetusena kadus. Kärde rahumajakeses sõlmiti 1661. aastal rahu Rootsi ja Venemaa vahel.
Allikad on meie pühapaigad. Ühe oletusena on maarahva hiis olnud ühendus, kuhu kuuluvad hiiesalu, ohvrikivi ja mitu allikat, neist vähemalt üks suurem rituaalide allikas, mitmel juhul on seda nimetatud põrguallikaks ja teine väiksem on raviallikas. Allikat on olnud vaja kas või selleks, et vanemal ajal vältasid ohvriloomade tapmisega hiiepühad mitu päeva, hiies oli vaja teha süüa, keeta liha. Allikas pesti ka surnuid enne nende saatmist teispoolsusesse. Suuremad allikad on mõnikord hävinud. Mis on selle põhjus, ei oska öelda. Võimalik, et ka salastatuse tõttu on nad ununenud. Puhastamata allikas soostub ja kaotab oma võlu. Väiksemaid – silmaallikaid võib igal pool hiite juurest leida.
On veel üks oluline tõik, mida toonitas allikate ümarlaual folklorist Marju Kõivupuu: allikad on religioonideülesed paigad. Seda nähtust võib kohata kogu maailmas, ei ole vahet, kas oled moslem, kristlane, õigeusklik või paganausku. Näiteks Prantsusmaale Lourdes’i allikale voolab kogu maailmast kokku inimesi, kelle ainus soov on imeline tervenemine. Ei sega eri usku inimesi neitsi Maarja pühapildid ega katoliku sümbolid. Usk ülemasse jõudu on aidanud sajandeid ja aitab edasi.
Eestis on selline eri kultuuride kokkupuutekoht Kuremäe allika juures. Allikaveega tuleb end tervendama õigeusklikke kogu Venemaalt, mulle on meelde jäänud allikamajakese järjekorras ootamine koos Siberi viiuldajateansambli noorte neidudega. See usk tervendavasse vette ja hoolimine on eriline. Ja rahulikult võtavad oma igapäevast joogivett sealt kõige kandilisemate soengutega Georgi lindi kandjad ja marurahvuslased. Õigeusu kirikud ongi ehitatud enamasti allikate lähedale – Kavilda kirik Kave lätte juurde, Miikse kirik Miikse lätte kaldale, Kuremäe klooster ja Petseri klooster võimsate allikate juurde, kus allikatele tehakse ka ristikäike, või Kastolatsi kirik Mustalätte juurde, või Orisaare kirik Viinu allika juurde ning Arussaare kirik Uduallika ojale. Õigeusu kirikud on olnud ka parimad allika hoidjad, sest pühal veel on seal ristimisel tähtis osa.
Eestis on ka kohti, kus koos käivad allikal oma rituaale tegemas katoliiklased ja maausulised. Kuusalu kirikuaias hoiab allikat korras luteri õpetaja Jaanus Jalakas.
Allikates pole ainult algus, neis on kogu meie elujõud ja lootus.

„Eesti allikad“
Raamatus „Eesti allikad” (Varrak, 2013, 344 lk) on Kristel Vilbaste kirjeldanud ja pärimuse välja otsinud saja tuntuma allika kohta, mille juures käiakse vett võtmas, haigusi ravimas, rahu otsimas. Autor tunnistab, et praegu võiks ta kirjutada järje „Eesti allikad II”, sest pärast raamatu avaldamist on sajad inimesed saatnud allikatest lugusid ning koos on käidud metsade rüpes lummavatel allikatel. Põnevaim avastus oli Pilistvere Uduallikas, karstiallikas, mis võib kevaditi mõnel aastal välja näha nagu Tuhala nõiakaev. Paraku on omaaegne kuulus raviallikas, millel käidi kogu Eestist ja mis on üks ohtramalt pärimuslugudega kaetud allikaid, vajunud sügavale unustusehõlma ja kunagine lage allikaududest maaliline ohvrikiviga maastik on kasvanud võssa või muudetud sügavate roobastega raiesmikuks. Sinna ei leia enam kergesti teed ka kõige paremad teejuhid ja saatuslikult kumab tema kohal suure paekivikarjääri kaevekopp.
Avaldamist ootab ka allikate pärimuslugude suurem töö, et kokku viia vanad lood ja ununenud allikapaigad.