Nihe massiteadvuses

Mihhail Dmitrijev: Venemaa praegune meeleolu võib püsida aastaid.

JAANUS PIIRSALU

Moskva tuntud sotsiaal- ja majandusteadlane Mihhail Dmitrijev püüab intervjuus Sirbile selgitada fenomeni, kuidas Venemaal juhtus nii, et vaatamata kiirele elatustaseme tõusule muutub rahva meeleolu järjest vähem­demokraatlikuks.

2000ndate algul tollal võimule tulnud president Vladimir Putinile majandusprogrammi (tuntud kui Grefi programm) väljatöötamisel osalenud Dmit­rijev on Moskvas mõnevõrra kultuslik kuju, kuna ennustas 2011. aastal täpselt ette tulevasi suuri poliitilisi proteste, mis kaasnesid Putini valimisega kolmandaks ametiajaks Venemaa presidendiks ning mis mängisid väga otsustavat osa tema poliitilise agenda kujunemisel.

Intervjuu on tehtud 2014. aasta detsembris ning parema arusaadavuse huvides on säilitatud intervjuu tegemise aegsed ajavormid.

Kuidas te kirjeldaksite viimase aasta muutusi venemaalaste massiteadvuses?

Mihhail Dmitrijev: Minu kolleegid Moskva poliittehnoloogia keskusest (seda juhivad tuntud politoloogid Igor Bunin ja Aleksei Makarkin – J. P.) nimetasid tänavu toimunud muutusi massiteadvuses väga õigesti kognitiivseks konsonantsiks. See tähendab, et erinevad stereotüübid, mis on segunenud ajaloolise kogemusega, ja jooksvate sündmuste tajumine valgusid kokku ühtseks korrapäraseks maailmapildiks, mis hakkas valitsema elanikkonna enamiku teadvust. Võimude ja rahva maailmapilt on praegu sarnane. Veel aastatel 2011–2012 oli väga raske ette näha sellist pööret, sest näiteks keskklassi hoiak oli pigem „westernisatsioon“, moderniseerimine. Praegused meeleolud olid üsna teisejärgulised. Eurobaromeetri uuringud näitasid kuni viimase ajani selgelt, et Venemaa elanike hoiakud lähenevad pidevalt arenenud maailma elanike väärtustele, kaasa arvatud vaadetele demokraatiast. Kui poleks olnud neid nihkeid massiteadvuses, siis oleks ka Venemaa poliitika muidugi hoopis teine. Vene võimud tegutsevad praegu nii ainult sellepärast, et nad tunnevad ühiskonna tingimusteta toetust.

Miks on selline pööre üllatav? Või pidigi see olema asjade käik?

2013. aasta oli venemaalastele läbi ajaloo kõige suuremate sissetulekute aasta. Ostujõu pariteedi järgi oli Venemaa 2013. aastal Maailmapanga andmetel läbi ajaloo kõige lähemal Ameerika Ühendriikidele: 48–49 protsenti nende tasemest. Nii et meil on tegemist suhteliselt heal järjel ühiskonnaga. Vaatamata sellele, et heaolu poolest lähenesime arenenud ühiskonnale, siis meeleoludes näitasime üles võimet kiirelt ümber lülituda sellisele suunale, mis on rohkem omane traditsioonilistele ühiskondadele. Ma ei tea maailmast rohkem kogemusi või näiteid, kus sellisel majanduslikul tasemel ühiskond pöörduks niivõrd järsult traditsiooniliste väärtuste poole. See osutus paljudele vaatlejatele, sealhulgas meile, ootamatuseks. Sotsioloogiliste uuringute põhjal ei osanud me sellist asja ette näha.

Kuidas te seda tagantjärele seletate?

Ma ei usu, et keegi oskab praegu veel seda fenomeni ära seletada. Kõige lihtsam seletus, mille abil saab tõmmata paralleeli mitme arenenud riigiga, seisneb selles, et sotsiaal-majanduslikud edusammud toimusid liiga kiiresti – tarbimise kasvu tempo ületas Venemaal isegi majanduskasvu tempot. Palkade reaalne ostujõud kasvas selle perioodi jooksul (alates 2000ndate algusest – J. P.) kolm korda. Isegi pensionäride ostujõu kasv oli tohutu.

Seejuures tuleb arvestada, et XXI sajandisse astus Venemaa olukorras, kus inimestel oli raskusi isegi oma alusvajaduste rahuldamisega. Neil oli raskusi toidu, riiete, korteri ja ravimite eest tasumisega. Tänapäevaks on olukord kardinaalselt muutunud. Venemaal on sisuliselt kadunud sellise nähtus nagu absoluutne vaesus. Isegi vaesematel elanikkonna kihtidel ei ole enam probleemi näiteks arvutite ja telefonide ostmisega. Väga kiiresti vähenes vahe rikaste ja vaeste vahel autode või elamispinna ostmisel, toidukaupadest rääkimata.

Reeglina tekib sellises olukorras, kui küsimus pole enam ellujäämises, inimestel vajadus kõrgemate väärtuste järele. Aastatel 2011–2012 nägime, kuidas rahvale muutusid tähtsaks hariduse-, tervise-, isikliku arengu, sotsiaalsete saavutuste küsimused. Kuid see vajadus võib väljenduda ka muus, näiteks soovis taastada kunagine hiilgus ja mõjuvõim, nagu oli Nõukogude Liidu ajal. Mingil hetkel need arengu väärtused nihkusidki esiplaanile. Mehhanismist, miks see nii läks, me veel päris täpselt aru ei saa. Aga ma olen veendunud, et sellist väärtuste muutumist niisuguses geopoliitilises suunas ei oleks saanud toimuda, kui inimesed oleksid jäänud sama vaeseks kui 1990ndate lõpus. Siis oli ka palju konflikte, mis oleksid võinud sellise tagajärjega lõppeda, aga ei toonud kaasa samalaadseid muutusi inimeste teadvuses. Näiteks endise Jugoslaavia konflikt, mida Venemaa elanikkond samuti väga valuliselt üle elas, kuid tollal jäi rahvale ikkagi kõige olulisemaks isiklikul pinnal alusvajaduste rahuldamine.

Viimati tegite väga põhjaliku elanikkonna meeleolude väljaselgitamise uuringu 2011. aasta algul ning selle uuringu põhjal ennustasite täpselt ette protestimeeleolusid, mis lõidki aasta lõpus pärast duumavalimisi ning enne presidendivalimisi välja. Millal teil on kavas järgmine sama põhjalik venemaalaste meeleolude uuring?

Meil on praegu töös prooviuuring eesmärgiga välja selgitada, kas majandusprobleemide mõjul on tekkimas mingeid muutusi praeguses uues sotsiaal-poliitilises paradigmas. Ma ise kardan, et praegused meeleolud on nii püsivad, et võimalikud muutused ei suuda igal juhul kiiresti muuta seda konsonantsi, kus kõik jookseb kokku ühte punkti ja kinnitab inimestes juba kinnistunud arvamusi. See on psühholoogiliselt väga püsiv seisund ja võib vastu pidada äärmiselt pikka aega. Isegi kui 2015. aasta kevadeks Venemaa elanikud muutuvad majandusliku olukorra halvenemise tõttu rahulolematuks, siis vaevalt on nad valmis poliitilisteks protestideks, sest Ukraina-vastane, Maidani-vastane pidev propaganda on formeerinud üsna tugeva vastuseisu sellisele käitumismudelile.

Kui te ütlete „äärmiselt pikk aeg“, siis kui pikka aega te selle all silmas peate?

Soodsate asjaolude kokkulangemisel võime rääkida ka aastakümnetest. Kui see ei satu vastuollu riigi eduka majandusarenguga. Aga selles just asi ongi, et see on sattunud konflikti eduka majandusarenguga. Välispoliitilised faktorid on üks kahest praeguse majanduskriisi põhilisest põhjusest. Kui neid põhjusi ei oleks, siis üksnes nafta hinna langus poleks viinud selliste probleemideni, milliseid Vene majandus üle elab. Saab olema huvitav jälgida, kuidas elanikkond nüüd seda enda jaoks seletab ja selle üle elab, et majandusprobleemid on ootamatult saanud selliseks dissonantseks faktoriks.

Kuidas venelaste massiteadvus reageerib majanduskriisile? Kas see võib majanduskriisi tagajärjel muutuda vähem patriootiliseks?

Kui teadvustatakse, et majanduskriis on seotud välispoliitilise tegevusega, siis massiteadvuses toimub kindlasti teatud ümbermõtestamine. Kui kiiresti see toimub ja milline on selle muutuse resultaat, seda me veel ei tea. Kui kriis kestab kaua ja hakkab oluliselt mõjutama igapäevaelu, siis see paradigma hakkab kindlasti tasapisi lagunema. See protsess võib võtta mitu kuud, aga võib võtta ka mitu aastat.

Järelikult on võimudel piisavalt aega otsida uusi vaenlasi, kes on süüdi kõigis majandus- ja muudes tekkivates probleemides.

See kõik töötab kuni teatud piirini, sest kui enamik inimesi hakkab iga päev kokku puutuma toimetulekuraskustega, siis neile saab peaeesmärgiks raskuste lahendamine ning kõik sellest kõrvale juhtivad probleemid pingelist isiklikku olukorda ära ei muuda. Ma arvan, et võimalikud isiklikud ellujäämisprobleemid hakkavad järk-järgult välispoliitilisi probleeme oluliste teemade seast kõrvale lükkama.

Mis elanikkonnakihte see alles jõudu koguv kriis Venemaal esmajärjekorras lööb?

See kriis erineb 2009. aasta omast, kui eelkõige sattusid löögi alla perifeerias asunud ettevõtete töötajad. Need olid mitte eriti suurte linnade probleemid, kus tõepoolest inimestele ei makstud mingi aeg palka, neil ei olnud tööd jne. Praegune kriis on selline, et kuigi majandus aeglustub, ei näe me Venemaal töötuse kasvu. Vastupidi, töötuse näitajad on rekordiliselt madalad. (Ametlikult on Venemaal 2014. aasta lõpu seisuga töötuid 5,2 protsenti majanduslikult aktiivsest elanikkonnast ehk neli miljonit inimest. Võrdluseks – eelmise kriisi tippajal 2009. aastal oli rekordiks 5,8 miljonit töötut ehk 7,7 protsenti majanduslikult aktiivsest elanikkonnast – J.P.) See on seotud sellega, et demograafilise olukorra tõttu toimub tööealise elanikkonna vähenemine. Kui me nüüd järgmise aasta esimesel poolel satume majanduslangusse, siis isegi see ei tähenda erilist töötuse kasvu. Pealegi ei ole praegu mingeid märke, et majandus kukuks sellisel tasemele nagu 2009. aastal, kui I kvartalis oli SKT langus 25 protsenti võrreldes eelmise kvartaliga. Seevastu 2009. aastal üle riigi keskmiselt reaalsissetulekud ei vähenenud, kuigi muidugi oli regioone, kus need vähenesid – seal ka protestiti. Tegelikult läks kriisi kogu löök äri pihta.

Praegu on teistmoodi. Majanduslangus ei ole veel alanudki, aga juba sügisel mitu kuud inimeste sissetulekud vähenesid, kõige rohkem detsembris kõvasti kasvanud inflatsiooni tõttu. See tendents jätkub kindlasti järgmise aasta I kvartalis, kui inflatsioon saavutab oma lae. Riigiametnike palgad tõusevad järgmisel aastal ka tavapärasest vähem. Eraäril ei ole praegu mingit ressurssi palkade tõstmiseks. Seega on praeguse kriisi eripäraks, et töötus ei kasva, aga väheneb rahva ostujõud, vähemalt mingiks lühikeseks ajaks aasta algul.

See ei ole ju eriti suur probleem, kui sissetulekud vähenevad vaid lühikeseks ajaks?

Sissetulekud vähenevad, aga vaevalt et taastumine toimub sama kiiresti kui vähenemine. Need vähenevad ja fikseeruvad sellel tasemel. Igal juhul tähendab see tarbimise vähenemist kaks-kolm protsenti. Arvestades, et sanktsioonid muutuvad keskmise- ja pikaajaliseks, siis kapitali väljavool jätkub samamoodi, sest korporatiivsed võlad tuleb tagasi maksta, aga läänest uute laenude saamine on väga problemaatiline. See tähendab depressiooni investeerimisel ja probleeme importkaupade tarbimisel, sest enam ei ole importimiseks nii palju ressursse. Ka nõrk rubla vähendab tarbimist.

Millal saabub lääne praeguste sanktsioonide mõju kõrghetk Venemaa majandusele?

Sanktsioonide mõju on piiratud konkreetse ajalise horisondiga. Kohe seletan. Kõige suurema kahju Venemaa majandusele tekitasid finantssanktsioonid, mis tõid kaasa niivõrd massilise kapitali väljavoolu (eri hinnanguil 130–160 miljardit dollarit – J. P), et just see põhjustaski jämedalt võttes rubla devalveerumise. Praeguse seisuga ei tea keegi, milline Vene firma on võimeline laenu tasuma, milline mitte. Investeerimine majandusse on sisuliselt peatunud. Kuid seejuures on laenude tasumisel lääne pankadele kindel lõpptähtaeg. Järgmisel aastal on see juba väiksem kui sel aastal, mil see oli suurusjärgus 150 miljardit dollarit. (2014. aasta 1. oktoobri seisuga oli Venemaa korporatiivvõlg, sealhulgas pangad, 614 miljardit dollarit. Venemaa kulla- ja valuutavarud olid sel hetkel 426 miljardit dollarit – J. P.) Juba 2017. aastaks jääb seda korporatiivvõlga alles üsna vähe, sest enamik laenudest on keskpika tähtajaga. Nii et isegi kui sanktsioonid on pikaajalised, siis pärast 2017. aastat ei ole finantssanktsioonidel erilist mõju, kuna refinantseerimist ei ole enam vaja.

Tuleb ka arvestada, et pärast rohket kapitali väljavoolu muutub Venemaa majandus tundmatuseni. Venemaa suurimad ettevõtted astusid sellesse kriisi kõrge leverage’iga (oma- ja laenukapitali suhe – J. P.), võlakoormus oli väga suur võrreldes nende aktsiakapitali väärtusega. Kahe aasta pärast, kui võlad on suures osas tagasi makstud, toimub Vene suurfirmade tõsine deleveraging, mis tähendab, et nende investeerimisveetlus suureneb väga oluliselt.

Mis Venemaad ees ootab?

Neli aastat pretsedenditut volatiilsust. Suured kursikõikumised, muutused majanduse struktuuris ja tarbimises, kusjuures sellisel viisil, et investoritel ja elanikkonnal puuduvad erilised käitumisorientiirid. Ometi oleks Venemaal just praegu vaja stabiilset majanduskasvu, et vähendada mahajäämust arenenud läänest. See tähendab, et kasv peab olema vähemalt neli protsenti aastas. Sellised hüpped võivad mõneks aastaks kasvu kindlustada, kuid seejärel tulevad kindlasti ka langused. See on just see, mida Venemaa ei vaja. Võimudel ei ole praegu mingit lahendust. Sellisel juhul püstitab varem või hiljem elanikkond võimudele küsimuse, miks meie elatustase ei lähene enam arenenud maailmale. (Tänase seisuga tundub selgelt ebareaalne Vladimir Putini detsembri algusaegne föderaalse pöördumise lubadus, et 2018. aastaks moodustuvad investeeringud Venemaa majandusse 25 protsenti SKTst, mis võimaldaks 3–4 aasta jooksul kasvatada majandusarengut kiiremas tempos, kui kasvab maailma majandus tervikuna – J. P.)

Nii et lähemal paaril-kolmel aastal sissetuleku kiire tõusuga ärahellitatud Venemaa elanikud paremini elama ei hakka?

Ei hakka. 2013. aasta jääb selles mõttes haripunktiks. See on väga sümboolne, sest seni on kogu aeg Venemaal ja varem Nõukogude Liidus elatustaseme näidisaastaks peetud 1913. aastat, millega kõike võrreldi. (See on ainus kord kogu intervjuu jooksul, kui Dmitrijev muheleb. – J. P.)

Mis peaks juhtuma Venemaa majanduse ja sotsiaalse olukorraga, et Kreml ja Vladimir Putin muudaks oma välispoliitikat?

Ukraina majandus on praegu poole sammu kaugusel kollapsist. See on suur küsimus, kas sellistes tingimustes õnnestub Ukraina võimudel säilitada riigi üle poliitilist kontrolli. Ma pole kindel, kas Euroopa Liit on üksi võimeline majanduslikult seda kriisi lahendama. Võib juhtuda nii, et EL peab hakkama maksma arveid valitsuse eest, keda nad ei suuda sundida tegema reforme. Pole võimatu, et sellises olukorras osutub Euroopa Liidule vajalikuks strateegiaks vastastikku kasulik koostöö Venemaaga. Muidugi peab ka Venemaa välispoliitika sel juhul vastavalt adapteeruma.

Ilmselge, et Venemaal saab sellise evolutsiooni faktoriks olla vaid majanduskriis. Nagu ma ütlesin, hakkab kriis lõhkuma praegust kognitiivset konsonantsi, mis on Venemaa juhtkonna praeguse välispoliitika peamine tugi. Kui see juhtub, siis saab sellest tugev motivatsioon välispoliitika adapteerimiseks uue reaalsusega. Pole võimatu, et see toob kaasa teatud koostöö ELi ja Venemaa vahel ning on võimalik, et loob tingimused sellele, et sanktsioonide poliitilised põhjused kaoksid.

Kas viitate, et hoopis Ukraina majanduslik kokkuvarisemine võib mängida positiivset rolli ELi ja Venemaa lähenemises ning isegi koostöös?

Just nii. Kui kompromiss on mõlemale poolele strateegiliselt vastuvõetav, siis võib kõik nii minnagi. Aga see on nagu palestiinlaste ja Iisraeli konflikt, mõlemad peavad läbi tegema väga pika tee ja teineteisele vastu tulema. Mõlemad, nii EL kui ka Venemaa, osutusid selle konflikti tõttu olevat mitte just kõige paremas olukorras. Euroopa peab maksma Ukraina arved, kuna peab võtma vastutuse selle eest, et Ukraina on pankroti veerel pärast vabakaubanduslepingu allakirjutamist Brüsseliga. Venemaal on aga kogu konflikt praeguse kriisi peamiseks põhjuseks. Mõistliku kokkuleppe saavutamine Ukraina küsimuses on mõlema poole huvides.