Öised tiivulised

Aare Lindt, Anne-Ly Nurmõtalo

Näitus „Öised tiivulised“ Eesti loodusmuuseumis kuni 31. VIII. Näitus ühendab kaht teemat: ööliblikaid ja kakke.

Nii ööliblikad kui ka kakud tegutsevad enamasti öösel, nende tegevus jääb meie eest varjatuks või siis näeme pinnavirvendusena vaid väikest osa.

Kakkude lugu

Maailma enam kui kahesaja kakuliigi seast on Eestis kohatud 12 liiki kakke. Nende hulgas suurim on kassikakk ja väikseim värbkakk. Alaliselt Eestis elavate kakuliste kõrval on harva meie maile sattuvaid eksikülalisi, nt lumekakk ja loorkakk.

Eesti keeles on kakkude rahvapärane nimetus „öökull“. See viitab nende lindude eluviisile, kakkude ööpimeduses ülihea nägemisvõime on üldtuntud. Vahel arvatakse, et kakud kui öölinnud eredas päevavalguses kuigi hästi ei näe. Siiski suudavad need läbitungiva pilguga linnud ka päeval väga hästi näha. Nii et kuigi paljud kakuliigid tegutsevad enamjaolt tõesti pimedal või hämaral ajal, on öise eluviisiga kakkude kõrval selliseidki liike, kes on aktiivsed valgel ajal.

Öiste askeldajate eluolu on huvitav ja mitmekesine, sest peale suurepärase nägemise on kakkudel muidki märkimisväärseid võimeid. Kuidas teha kindlaks hiire asukoht, kui ta on talvel paksu lumekihi all või kui öösel on kottpime? Eks ikka kuulatades. Kuulmise abil saaki püüdma on kakud tõelised meistrid. Sellise jahiviisi juures on tähtis hääletu lend ja kakud on selleks suurepäraselt kohastunud. Pehmeservaliste sulgedega sulestik ei too lendamisel kuuldavale ühtki heli. Pikad nõelteravad küünised aitavad saagist kindlalt kinni haarata.

Kakkudel on sõna otseses mõttes peadpööritav võime pöörata oma pead kuni kolmveerand ringi ulatuses.

Kakkude hääled on üllatuslikult mitmekesised, pakkudes liigiti erinevaid helipilte vilesarnasest hüüdest kuni pardi häält meenutava helini. Loomulikult on selles helide külluses oma koht ka kõigile tuttaval uhuu-hüüdel.

Kakuelu näitlikustavad meil mitmesuguses vanuses museaalid. Vanim topis on valmistatud sada aastat tagasi, seevastu uusim valmis vaid mõni kuu enne näituse avamist. Sel on ka oma lugu. Mõne aja eest leiti Tallinnas surnud kassikakk. Linnu jalarõnga andmete järgi oli võimalik kindlaks teha, et tegemist oli eelmisel aastal Lääne-Eestis rõngastatud kakupojaga. Suureks kasvanud noorlind oli jõudnud oma rännakutel Põhja-Eestisse, kus tema elutee kahjuks otsa sai. Nüüd on seda suurt lindu võimalik näha loodusmuuseumis. Näituse vanima, kodukaku topise kohta on teada, et lind on leitud 1914. aastal Läänemaalt.

Kakukaamera, mis juba mitu aastat edastab looduskalender.ee kaudu otsepilti kodukaku pesast, näitab seekord pilti ka kakunäitusel.

Miks on kakupojad pesakonnas eri vanusega, kui väike on Eesti väikseim kakk, mis häält teeb kõrvukräts – seda ja muud põnevat saab külastaja teada juba näitusega kohapeal tutvudes.

Ööliblikate huviäratav maailm

Kogu maailmas on ligikaudu 200 000 liiki liblikaid. Öösel tegutsevaid liblikaid on Eestis umbes 2000 liiki. Loodusmuuseumi näitusel on välja pandud umbes 300 liblikaliiki, neist ligikaudu kolmandik esineb ka Eestis. Ülejäänud liigid on kogutud mujalt maailmast, valdavalt Kesk- ja Lõuna-Ameerikast ning Kagu-Aasiast.

Eesti suurima ööliblika, sini-pael­öölase tiibade siruulatus on kuni 13 cm, väikseimatel liblikatel jääb tiivasiru­ulatusega alla ühe sentimeetri. Maailma suurima, Lõuna-Ameerikas elava öölase tiibade siruulatus võib ulatuda ligikaudu 30 sentimeetrini.

Liblikate tiibadele annavad värvuse ja mustri värvilised, katusekividena paiknevad tiivasoomused. Mitmel troopilisel liigil puuduvad tiivasoomused osaliselt või peaaegu täielikult. Soomusteta tiivaosad on läbipaistvad ning selliste tiibadega liblikas meenutab näiteks herilast.

Liblika tiivasoomused võivad katsumisel tiibadelt kergesti lahti tulla, samuti võivad tiivasoomused lendumisel tekitada inimesel allergilist köha.

Värvused ja mustrid ööliblikate tiibadel on väga mitmekesised. Kui liblikaid lähemalt uurime, märkame, et ööpimeduses askeldajad ei ole sugugi ilmetult hallid, vaid kaunite tiivamustritega ning mõned liigid paistavad üsna kummalised oma eriliste värvitoonide ja tiivakujuga.

On liblikaliike, kelle tiibade värvus ja muster üheskoos toimivad suurepärase varjevärvusena, nii et kui püüda puutüvedelt leida puukooremustriga kokku sulanduvaid varjevärvusega liblikaid, saab oma tähelepanuvõime tõeliselt proovile panna.

Ööliblikatel on omadusi, mida niisuguse elusolendi puhul on ehk raske ette kujutada. Nii leidub liblikate hulgas väga kiiresti lendajaid. Ööliblikate lennukiirus võib suuresti erineda (10–100 km/h), kassitapusuru suudab äkksööstul ületada isegi 150 km/h.

Mõned ööliblikad kasutavad pikkade vahemaade läbimiseks atmosfääri õhuvoolusid. Näiteks liblikas nimega uitöölane (tiibade siruulatus 30 mm) ei suudaks oma tiibade jõul pikka vahemaad läbida, kuid soodsate õhuvoolude abil umbes kilomeetri kõrgusel hõljudes võib ta jõuda lähtekohast 3000–4000 kilomeetri kaugusele.

Liblikate lõhnatunnetus on märkimisväärne. Eestis esinev kollapaabusilma isasliblikas tajub kamjate tundlate abiga paarilise lõhna mitme kilomeetri kauguselt.

On ka mürgiseid liblikaid. Tõsi, Eestis neid ei esine, kuid troopikas leidub neid küllaltki arvukalt. Eriti mürgised on paljude liikide röövikud Megalopygidae sugukonnast. Mürgisus annab tunda igasugusel kokkupuutel röövikuga.

Toitumine on liblikate hulgas vägagi varieeruv. Röövikute toidusedelis on enamasti mitmesugused taimed. Valmikuna toituvate liblikate toiduvalik on mitmekesine: liigiti on selleks taimemahlad, taimede viljad, õite nektar, loomade higi ja pisaravedelik, mõnedel liikidel ka veri (näiteks suudab verd imeda Eestiski esinev ängelheinaöölane). Huvitav liblikas on tontsuru, kes soojadel suvedel jõuab ka Eestisse. Tontsuru valmik toitub looduslikes mesilaspesades või mesitarudes, imedes seal oma lühikese imilondiga kärjest mett. On ette tulnud, et mesitarru maiustama läinud tontsuru ei pääse sealt enam välja ja hukkub.

Pikima imilondiga liblikas elab Madagaskaril, kes suudab 30 cm sügavuse õie põhjast nektarit imeda. Näitusel võib näha 20 cm pikkuse imilondiga Lõuna-Ameerikast püütud suru.

On liblikad, kes teiste liblikaliikidega võrreldes ühel või teisel viisil inimesega suhtesse astuvad, nagu näiteks riidekoi ja kasukakoi. Või siidiliblikas, kelle kookonist võib saada enam kui kilomeetri siidniiti, millest omakorda valmistatakse siidriiet.

♥