Eluvõimeline kinokultuur Elektriteatri näitel

MARIA HELEN KÄND, JOHANNES LÕHMUS

Eesti esimene paikkino „Elektri theater Illusion” („Elektrisches Theater Illusion”) avati Tartus 1908. aasta kevadel. Elektriteatriteks kutsuti XX sajandi alguses filmikunsti toonaseid saavutusi demonstreerivaid asutusi.

Näitamaks tänapäevast filmikunsti, tekkis Tartusse 2012. aasta kevadtalvel repertuaarikino Elektriteater, mis saab tänavuseks Pimedate Ööde filmifestivaliks endale ka täielikult digitaliseeritud projektsioonitehnika. See on saavutus, mille poole on Laial tänaval botaanikaaia vastas viimased kaks ja pool aastat pidevalt arenedes ja iseenda tehtud vigadest õppides liigutud. Septembri viimasel nädalal toimus Tallinna ja Tartu kinodes esimese Elektriteatri levitatud filmi „Ida” (Paweł Pawlikowski, 2013) linastus.

Filmiarmastajate entusiasmile ja vabatahtlike heale usule rajatud Elektriteatril on korda läinud leida endale stabiilne baas, kus pakkuda filmiprogrammi, mis täidaks Tartu kultuurimaastikul laiutanud tühimiku. Piirkonda Elektriteatri, Genialistide klubi, Müürilehe, Tartu Uue teatri ja Uue õue sümbioosina tekkinud kultuurikvartal on ühise eesmärgi tõestuseks.

Kuna nooruslik energia ühtib tihtipeale pidurdamatu vajadusega pidevalt edasi liikuda, on kino selle asutamisest saadik aidanud paljud inimesed, kellest on tänaseks moodustunud neljaliikmeline tuumik („ajutisi kinosõpru”, kes aeg-ajalt abistavad, on palju rohkem). Paljud vabatahtlikud on Elektriteatri tegemistes soovinud kaasa lüüa just tänu tegijate avatusele publikuga suhtlemisel ja nende kaasamisel. Suuremad kino kordaminekud on tänu võlgu laiemale tartlaste toele.

Usk Elektriteatri tegemistesse ilmnes 2013. aasta Tartu linna kaasava eelarve hääletusel, kui enim toetust kogus kultuurikvartali arendusprojekt.1 Referendumi tulemusena sai kvartal raha heli-, valgus- ja videotehnika soetamiseks. Kino tehnika all tuleb mõista eelkõige DCP-projektorit,2 milleta tänapäeval ükski kino enam toimida ei saa, sest kõik uued filmikoopiad on digitaalsed (v. a arhiivkinod või filmiklubid, mis aga Eestis puuduvad).

Teine tähtis edusamm, mis aitab Elektriteatril oma programmi täiendada, oli 35mm analoogprojektori remont. Ka see poleks kino enda eelarvest võimalik olnud ning raha saadi kokku kinosõprade ja filmiarmastajate abiga Hooandja ühisrahastusplatvormis. Nüüdseks on kino Sõprusega koostöös Jim Jarmuschi, Walt Disney ja Wes Andersoni retrospektiiv ka Tartus oma publiku leidnud.

Filmiseansside lavastuslikkus

On suudetud kasvatada publik, kes käib kino suunatud rada pidi. Kuna tegutsetakse Uue teatriga ühistes ruumides, on kinosaal pidevas muutumises ning see tuleb tihtipeale nullist üles ehitada. Näiteks Quentin Dupieux’ filmi „Vale” („Wrong”, 2012) näidati tagurpidi pööratud saalis, nii et publik istus seal, kus tavaliselt on ekraan, sest nõnda oli etenduse „Autori surm” jaoks vaja. Kui teatri puhul on normaalne, et igaks etenduseks (taas)luuakse vajalik ruum, siis igal nädalal linastuste tarvis ekraani püstipanemine ja projektori paikasättimine on asjad, mida tavaliselt kinopidamisega ei oska seostada. Kooseksisteerimine seab Elektriteatrile piirid ja esitab nõude, et nende harvad linastused oleksid lavastustele omase sündmusväärtusega.

Elektriteatri seanss peab külastajatega kaasas olema ka pärast kinosaalist lahkumist. Filmivaliku kõrval kujundatakse igaks kuuks eriline piletpostkaart, püütakse vastavalt seansile valida muusikat, mis viiks vaataja kõige paremini õigele lainele; kunagi valati filmi „Kumm” („Rubber”, Quentin Dupieux, 2010) promo tarvis autokumme betooni ja jäeti neid Tartus strateegilistesse kohtadesse. Leeni Linna dokumentaalfilmi „Veregrupp” (2013) linastuse aegu võis Rüütli tänavalt leida padrunihülssidesse peidetud linastuse kutseid. Selline teavitustöö on algusaastail vajalik kasvatamaks sümboolset kapitali,3 et viia kino rohkemate inimesteni.

Elektriteatrile on hoo sisse andnud koostöö Eesti filmitegijatega ning barjääri kaotamine publiku, kunsti ja autori vahel. Iga kord, kui linastub uus kodumaine mängufilm, on kohal ka mõni filmi valmimisega lähedalt seotud isik, et vestelda ja vastata küsimustele. Tänu sellele on saanud tartlased suhelda Ilmar Raagi, Veiko Õunpuu, Martti Helde jpt meie filmielu tegijatega. Säärastel seanssidel jääb tavaliselt kohtadest ja õhust puudu, aga kasvava populaarsusega on suudetud auväärselt kohaneda –
näiteks Ühtse Eesti suurkogu dokumentaalfilmi „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” (Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, 2013) ning vestlusringi Tiit Ojasoo ja Marju Lauristiniga kanti samal ajal üle Genialistide klubi saalis. Sellest hooajast on sisse seatud ka väiksem saal.

Headest filmidest ja kinotehnikast ei saa elada

Tehnilisest varustusest ega tartlase ustavast südamest igavese Elektriteatri nurgakiviks ei piisa. Säärase kino pidamine on pidev väljakutse ja eneseületus. Noored inimesed, kes abikäe pakuvad ja agaralt tööd teevad, ei pruugi pikaks ajaks projekti juurde jääda, sest nende elu on pidevas muutumises ja iseseisvumise võimaluste otsinguis. Mida laiahaardelisemaks üks projekt kasvab, seda vähem kannatab see paigaltammumist. Elektriteater on roninud piisavalt kõrgele ning saavutanud taseme, kus julgestust enam ei vajata, mis tähendab, et tegijad peavad üha enam harjuma uute eesmärkidega. „Ida” levissetoomine on üks nendest murrangutest, mis peaks turundusstrateegiat, tõlkimiskogemust ja tehnoloogilist võimekust ära kasutades teenima Elektriteatri head nime.

Elektriteatri eestvedajate ponnistustest tingitud võidud lubavad mõelda eriprogrammiga kinost väiksemas linnas mitte kui luksusest, vaid võtta seda võimaliku normaalsusena, mida võiksid Elektriteatri kogemusest lähtudes proovida tugevama identiteedi loomiseks ka paikkondlike kultuurikeskuste kinod.

Tartu linn on Elektriteatrit rahaliselt abistanud igal aastal. Seetõttu võiks paikkonnasõltelise kinomaja stabiilset toimimist vaadelda optimistlikult. Tegelikult takistavad ainult tehnilised ja ruumilised võimalused ühel klubilikul filmisaalil pakkuda midagi sama elamuslikku kui pealinna kinod.

Mida vähem on potentsiaalseid kinoskäijaid, seda olulisem on teha kinoskäigust meeldiv sotsiaalne sündmus, mis asendab kodus filmivaatamise. Skandinaavia riikide kogemuse kohaselt tõstab digitehnikale üleminek kõige rohkem väikekinode külastatavust. Elektriteatri visionäär Andres Kauts ütleb filminäitamise võimalike perspektiivide kohta pärast digikino levikut, et Elektriteater, mis sarnaneb oma seniste tingimuste ja seansside arvu poolest väikelinnade kultuurikeskustega, annab ehk julgust nende juhtidele ja linnaametnikele panustada kinokultuuri suuremal määral.

Repertuaarikino toimib kolme nimetaja sõltuvussuhtel: tegijad, publik ja tehnilised võimalused. Kui eestvedajatel on selge, miks nad kino peavad, ning neil on huvi tundma õppida inimesi, kes tahavad kinos käia, siis on tehnika ainult vahend, mille kasutusõiguse on Elektriteater välja teeninud.

1 http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=2&page_id=24650

2 http://en.wikipedia.org/wiki/Digital_cinema

3 http://www.igi-global.com/dictionary/symbolic-capital/28917