Heli- ja sõnakunsti sünergiat

Elis Vesik

Sarja „Heli ja keel” teise hooaja avakontsert „Ma kuulsin sind laulmas” 26. XI Õpetajate Majas.

Novembri lõpus sai alguse sarja „Heli ja keel” teine hooaeg. Nagu aimata võib, on kontserdisarja eesmärk luua hea pinnas heli- ja sõnakunsti seoste ja sünergia kogemiseks ning loomeisiksuste-vaheliste eriliste sidemete tajumiseks. Kui esimesel hooajal oli fookuses perekondlikel sidemetel rajanev loominguline suhe, siis nüüd on kirjanikke ja komponiste ühendavaks lüliks puhtalt loomingul põhinev lähedus ja loojate vastastikune inspireerimisvõime. Seekordne avakontsert „Ma kuulsin sind laulmas” oli pühendatud helilooja Helena Tulve ja kirjanik Tõnu Õnnepalu loomingule. Esinesid Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Toomas Vavilov (klarnet), Diana Liiv (klaver), Miina Pärn (sopran), Madis Metsamart (löökpillid, hääl), Vambola Krigul (löökpillid, hääl) ja Helena Tulve (löökpillid, hääl), oma luulet luges Tõnu Õnnepalu.

Kahe kunstniku loomingu puutepunktid olid ilmsemalt esindatud kahe Helena Tulve teose näol: „Ma kuulsin sind laulmas” (2010) ja „Ithaka” (2000). Esimene neist on kirjutatud löökpilli-triole, kus mängijad esitavad ühtlasi ka Õnnepalu fotoblogist „Esna aeg” pärinevaid tekste. „Ithaka” sopranile, viiulile ja klaverile põhineb Õnnepalu samanimelisel luuletusel (prantsuse keelde tõlkinud Antoine Chalvin).

Kontserdil esitas kirjanik valiku oma kogumikest „Ithaka” (1988), „Kevad ja suvi ja” (2009) ning „Kuidas on elada” (2012). Tulve loomingust kõlasid lisaks mainituile veel „Ööränduritele, valgus” („To Night-Travellers, the Light”, 2009) tšellole ja klaverile, „Kolm laulu” klaverile (2008) ning Eesti esiettekandes „Äärealad” („Rimlands”, 2012) klarnetile, tšellole ja klaverile.

Kohe kontserdi esimestest teostest, mil Õnnepalu ja Tulve olid koos laval, oli tunnetatav autorite võime kuulaja hetkega oma sisemisse ruumi kaasa tõmmata. Õnnepalu tekstide lihtsad, ent mõjuvõimsad kujundid tekitasid tihtipeale tunde hetke tardumisest, võimaldades rahulikult eri kujundeid ja meeltega tajutavat reflekteerida.

Tulve muusikas on minule kõige müstilisem see, mis otseselt kuuldav ei olegi, millest saab aimu vihjamisi. Seda võib käsitleda kui valgusvihku, mille gamma varieerub ja mis langeb nähtusele eri nurkade alt, nii et iga kord on võimalik näha midagi, mis jäi eelmisel korral varju. Ka saab seda vaadelda kui vaikset teisenemise protsessi, kus kehtib energia jäävuse seadus (ei teki ega kao, võib muunduda ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele).

Kontserdi nimiloo „Ma kuulsin sind laulmas” tekstid väljendavad liikumist talvest kevadesse ja nii transformeerus saal jäiseks katedraaliks – kajana kostusid vaid lumised sammud ja helid, mis materialiseerusid visuaalseks labürindiks läbi uduste valgete väljade. Tulve, Metsamardi ja Kriguli koosmäng oli niivõrd ideaalne, et neid tegelikult enam ei tajunud.

Natuke rohkem oli muusikute, pianist Diana Liivi ja tšellist Leho Karini kohalolu tajuda teoses „Ööränduritele, valgus”. Mõnikord tundsin, et selles esituses oli liialt ehk aukartust algmaterjali ees, veidi vähem tunnetuslikult kaasaskäimist helidega. Peab ütlema, et tehniliselt vägagi väljakutsuva tšellopartii esitas Leho Karin hästi. Sealt edasi „Ithaka” puhul kerkis huvitava solisti Miina Pärna kõrval esile ka Olga Voronova väga hästi nüansseeritud viiulipartii. Mulle paistis, et see konkureeris natuke solistiga, kelle esitus oli mõnevõrra vaoshoitum. Seejuures võis aduda, et meloodialiin on võimaluste poolest ääretult rikkalik ja laulja saanuks ehk muusikaga veidi rohkemgi kaasa minna.

„Kolm laulu” Diana Liivi esituses oli kontserdi seisukohalt hästi ajastatud ning esitus ise väljatöötatud ja huvitav – mõjus värske puhanguna. 

Eestis esmakordselt kõlanud „Ääre-alad” klarnetile, tšellole ja klaverile oli kava kaalukaim teos – väga filigraanne ja võimas esitus. Toomas Vavilov klarnetil viis teose võimsa kulminatsioonini, sellise pingega laetud esitust oli nauding jälgida. Tekkis omalaadne superreaalsus nii kõlaliselt kui muusika kujundlikus protsessis. Üks paremini üles ehitatud teoseid, mida olen viimasel ajal kuulnud. Loodan, et seda on võimalik Eestis veel esitada. Kontsert mõjus kompositsioonilise tervikuna,  mis aitas omakorda kinnitada, et kahel loojal on loomingulisi lähte- ja puutepunkte rohkemgi kui kaks esimesena mainitud teost; Õnnepalu esitatud tekstid asetusid Tulve muusikaga suurepärasesse dialoogi.

Sarja mõte on lihtne, ent mõjuv. Kuigi olen Õnnepalu loominguga tuttav, oli ääretult huvitav vaadelda ka kirjanikku oma tekste esitamas ja usun, et kirjandushuvilised avastasid midagi põnevat ka muusikalistes protsessides. Sarja järgmisel kolmel kontserdil tuleb esitusele Malle Maltise ja Hasso Krulli, Jüri Reinvere ja Sofi Oksase ning Timo Steineri ja nigeeria kirjaniku Ben Okri looming. Jääme huviga ootama!