Koostöö ja hiilgus

Mart Jaanson

Seitsmendat korda Tartus toimunud festival on leidnud endale kindla koha siinses muusikaelus ja ka tartlaste südames. Viimase väite teeb vaieldamatuks publiku rohkus: kõigil festivali 12 kontserdil-etendusel näisid tühjad istekohad olevat pigem erand. „Klaaspärlimängu” edu märksõnadeks võiks sobida „koostöö” ja „hiilgus”. Ühe nädalase suurürituse korraldamisel on koostöö institutsioonide ja isikute vahel muidugi vältimatu, kuid siiski hämmastab mind kui põlist tartlast-tartumaalast ja siinseid kultuuriolusid tundvat inimest Peeter Vähi juhitava tiimi osavus koostööpartnerite leidmisel ja nendega heade suhete hoidmisel.

Hiilguse annab „Klaaspärlimängule” esmalt globaalne mõõde, seda nii geograafilises kui ka vaimses mõttes. Külaliste kutsumisel pole takistuseks ei kaugus, poliitika ega usutunnistus. Siiski on tuntav teatud oriendilembus – idamaine mõjub Läänemere ääres eksootilise ja salapärasena. Hiilguse annab ka muusikaliste koosseisude mitmekesisus solistist ligi saja liikmega orkestrini, püüd näidata publikule võimalikult kuulsaid artiste ja ebatavalisi musitseerimisviise. Ja muidugi lisab hiilgust festivali pealkirja seos Herman Hesse romaaniga, kus „Klaaspärlimäng” oli aasta suurim ja pidulikem sündmus, mille õnnestumiseks koondati kõik jõud.

Kolm esiettekannet

Festivali peamises toimumiskohas Tartu Jaani kirikus aset leidnud avakontserdil, kus Andres Mustoneni dirigeerimisel esines Klaaspärlimäng Sinfonietta, ma kahjuks kohal olla ei saanud, kuid kuulsin seda siiski Klassikaraadio tänuväärse järelkuulamisvõimaluse tõttu. Peale kahe W. A. Mozarti ja Peeter Vähi teose oli kavas uudisteos, 30minutine Fagotikontsert „Goin” Ülo Krigulilt. Peab ütlema, et Krigulil on õnnestunud täiendada eesti fagotikontsertide rida ladusa ja üsna publikusõbraliku teosega, mis jääb oma helikeelelt siiski selgelt modernismi raamesse. Virtuoosse soolopartii veenva esituse eest hoolitses tõenäoliselt praegu maailma kuulsaim eesti fagotimängija Martin Kuuskmann USAst. Publikuga hoidsid kontakti kohatised bluusi ja jazzi meenutavad rütmid, Stravinski vene perioodi ballettidele vihjavad atakid ning konkreetse harmoonia ja meloodia eelistamine kõlavärvides ilulemisele kolmeosalise kontserdi äärmistes osades („Doin’” ja „Movin’”). Keskmises osas („Stayin’”) aga staatiline, vahel lausa impressionistlik orkestripartii, mille taustal sai solist näidata end täies hiilguses. Muusikalisi sündmusi oli palju ja mingit venitamist polnud tunda.

11. VII õhtul kogunes festivalipublik Jaani kirikusse kuulama kontserti „Äratav kellahelin”. See pealkiri viitas festivali teisele esiettekandele, Ardo Ran Varrese bassklarnetikontserdile, ingliskeelse alapealkirjaga „Awakening Bells” ehk „Ärkavad kellad”. Olen varem kuulnud põhiliselt Varrese TV tarbeks loodud juhumuusikat, milles esineb tõelisi õnnestumisi. Nüüdne suurvorm aga kinnitas, et tegu pole mitte ainult muusikaliselt väga andeka näitleja, vaid tõsiseltvõetava heliloojaga. Kolmeosaline kontsert pakub solistile palju ja on tõsine lugu, mille Varres on jutustanud veenvalt. Loo aluseks on katke Vana-India päritolu Atharvaveda hümnist, mis kõneleb inimese olemusest. Varrese helikeel on pigem traditsiooniline, nt I osas neoklassitsistlikult motoorne, kuid vormiliselt on kõik kolm osa üles ehitatud loogiliselt ja teose orkestratsioon püsib täielikult muusikaliste ideede teenistuses. Varrese kontserdi esitas Klaaspärlimäng Sinfonietta Mikk Murdvee kindlakäelisel juhatusel, meisterlikult soleeris Meelis Vind. Kõnealusel kontserdil kõlas ka festivali kolmas esiettekanne, praegu Londonis resideeriva eesti viiuldaja ja helilooja Mihkel Keremi „Laudatio” (tõsi, teos on varem kõlanud juba Inglismaal). Tegu on väga hästi välja kuulatud aeglase ja kurbkauni palaga, mille pealkiri võiks olla pigem „Lamentatio”.

12. VII kontserdil esines kirikus Eesti noortest muusikutest koosnev keelpillikvartett Prezioso. Kava põhiosa oli üles ehitatud nagu mõni muusikateraapiline album: üksikud osad J. S. Bachi, W. A. Mozarti, A. Vivaldi, E. Elgari, G. Puccini, R. Schumanni ja S. Barberi hittidest. Kvartett lõpetas aga kava kahe teosega eesti heliloojatelt. Sven Grünbergi uudisteos „Vaatleja” keelpillikvartetile ja elektroonikale oli, nagu ikka, täiesti äratuntavalt grünberglik ja sellena, nagu ikka, lihtne ja ilus. Igor Garšneki „Kuiperi kood” (2008) keelpillikvartetile ja süntesaatorile meenutas mulle liiga äratuntavalt E.-S. Tüüri I keelpillikvartetti ja aimata oli ka mõne teise eesti helilooja neoklassitsistliku stiili mõjusid. Samas väljendas teos selgelt Garšneki suuri teadmisi ja kogemusi progeroki vallas ning mõjus sellisesse žanri paigutatuna täiesti veenvalt.

Enesekindlus vs. meisterlik esitus

Hilisõhtul seadsin sammud toomkiriku varemeisse hansapäevade vabaõhulava ette, millel astus üles Mark Kostabi Band. Selle liikmeteks on kolm kunstnikku-muusikut, kes olid festivali algul avanud Jaani kirikus oma maalide näituse: Mark Kalev Kostabi, tema vend Indrek Paul Kostabi ja rahvusvaheliselt tuntud popmuusik Tony Esposito. Bändi üle tunni kestnud kontserdi võiks kokku võtta lihtsalt: Mark mängis elektriklaverit, Paul akustilist kitarri, Tony löökriistu, kusjuures palad lõpetati tihti ühel ajal. Muusikat – kõlaliste vormide, pillide ja isiksuste sünergiat – polnud aga palju. Asi polnud sugugi meeste kehvas mänguoskuses. Mark mängib klaverit umbes lastemuusikakooli tasemel. Paul osutus kitarristiks, kes suudab igal hetkel harmooniat jälgida. Tony on aga professionaalne trummar, kes lasi seda ka publikul nautida. Kuid igaüks mängis oma pilli ja mitte lugude seadeid. Ühtaegu igav ja hämmastav oli kuulata koos musitseerimas neid kolme enesekindlat meest, keda muusika küll ei ühenda. Võib-olla siis kunst?

Samas tajusin tohutut kontrasti Mark Kostabi Bandi ja eelmisel õhtul samal laval üles astunud Valgevene ansambli Stary Olsa vahel. Kuivõrd mures oli virtuoosidest koosnev vanamuusika bänd publiku arvamuse pärast ja kuivõrd vähe läks see korda kolmele küsitava väärtusega muusikat tegevale mehele! Ja nagu kaks aastat tagasi Kostabi klaveriõhtul tabasin end jälle filosoofilistelt arutlustelt: mis on siis kunstis läbilöögi puhul olulisem – kas enesekindlus või traditsioonide tundmine ja tehniline meisterlikkus? See, kes hindab vaid esimest, ongi vist tõeline punkar.

13. VII esines Jaani kirikus jaapani naislöökpillimängija Kuniko Katō. See kujunes festivali kõige liigutavamaks kontserdiks. Esiteks võlus Katō mind juba sellega, et esitas oma kavas festivali vist ainsa avangardmuusika valda liigitatava teose, Franco Donatoni vibrafonikompositsiooni „Omar” (1985). Kõrvuti Donatoniga oli kavas ka paar J. S. Bachi hitti marimbaseades, nende hulgas luterlik koraal „Oh Jeesus, Sinu valu”. Samuti esitas Katō fonogrammi abiga Steve Reichi minimalistlikud menukid „Six Marimbas” ja „New York Counterpoint” (marimbaseades), ilmutades kümneid kordi korduvate figuuride mängimisel pilkupüüdvat plastilisust, mille nimetasin mõttes „marimbatantsuks”. Katō esitas ka Hywel Daviese marimbapala „Purl Ground” (2003), mis nõudis esitajalt tohutut süvenemist ja tekitas ajatuse tunde. Kuid see polnud veel kõik. Katōl oli nähtavasti kindel plaan end Eesti publiku südamesse mängida ja nõnda oli kavas Arvo Pärdi „Aliinale” ja „Peegel peeglis”. Kui viimast mängis Katō marimbaga, siis „Aliinale” puhul kasutas ta ülemise hääle jaoks ülemhelirikkaid krotaale, alumise jaoks vibrafoni ja pedaalnoodi jaoks fonogrammi. Kahjuks ei pidanud aga Katō vajalikuks fonogrammi katkestada sel hetkel, mil helilooja seda klaveripedaali puhul ette näeb, ja kaugenes seetõttu Pärdi muusikas üliolulisest strukturaalsest täpsusest ning tema kontseptsioon lähenes minu meelest liigselt uusvaimsele muusikateraapiale. Ei tea, mida arvas sellisest lahendusest helilooja. Veel laulupeojoobumusest toibuvad eestlased (sh minu) pani Katō heldimuses püsti tõusma aga oma lisapalaga, milleks oli Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole” marimbaseades.

Elamused jätkusid hilisõhtusel tantsuetendusel „Kaleidoskoop. Tasand”, mis leidis aset Jaani kiriku torni käikudes ja platvormidel. Lavastajad-koreograafid Helena Krinal ja Madli Teller ning eelsalvestatud muusika autor Liisa Hirsch olid eesmärgiks võtnud anda publikule kummituslik elamus. Minu puhul õnnestus see täiesti. Juba barokk-kostüümides ja -soengutega teismelised (Tartu Just Tantsukooli tantsijad), kes möödusid minust vahel lausa riivates ja tegutsesid ühtlasi täiesti oma maailmas, tekitas minus teatavat kõhedust. Seda võimendas Liisa Hirschi kumiseva tämbriga ängistav muusika ja kirikutorni ruumitaju ähmastav interjöör.

Elamuse sain ka 15. VII õhtul, mil kirikus esines Taipei Filharmoonia orkestri keelpillirühm. Kollektiiv esines ilma dirigendita, kuid säilitas seejuures eeskujuliku distsipliini ja kõlakultuuri. Kui Li Chi-Ye (sünd 1970) avateos „Tantsivad keelpillid” mõjus pigem mõne põnevusfilmi teemamuusikana, siis järgmine teos W. A. Mozarti Klaverikontsert Es-duur, KV 271 oli lihtsalt lummav. Klaverisolist, Helsingi Sibeliuse akadeemia professor Hui-Ying Liu-Tawaststjerna mängis filigraanselt ja suurepärase tooniga. Akustiline tasakaal orkestriga (NB, ilma võimenduseta!) oli suurepärane ja klaver oli väga hästi hääles.

Ja saabuski viimane festivalipäev. Kirikus esines VU-Orkest, Amsterdami vaba ülikooli sümfooniaorkester. Ligi sajaliikmeline nooruslik kollektiiv pakkus säravat romantilis-impressionistlikku orkestrimuusikat heas esituses. Orkestri dirigent Daan Admiraal juhatas väga hästi, kuid oli ka, keda juhatada: kõigi teoste soolopartiid esitasid noored muusikud vilunult. Eriti efektne oli O. Respighi „Rooma piiniad”, mille esitamiseks oli osa vaserühma paigutatud ka orelirõdule. Ja, tõesõna, mõtlesin, et polegi nii võimast kõla Jaani kirikus kuulnud! Kujutasin ette, et kuuldu on eelmaitse siin kirikus kunagi kaikuvast prantsuse stiilis romantilise oreli tutti’st. Saadaks ainult oreli ehitamiseks kord raha kokku …

Festivali lõpetas 16. VII õhtul kontsert-järelpidu Tartu ülikooli vanas kohvikus. Iga kuulaja võis klaasi veiniga kaminasaalis istet võtta ja kuulata hubisevas küünlavalguses W. A. Mozarti ja A. Dvořaki serenaade, mida esitas Hollandi Philipsi Sümfooniaorkestri puhkpillimängijatest koosnev ansambel. Koosseis polnud juhuslik, sest nii juhatati mõtteliselt sisse juba järgmise aasta „Klaaspärlimäng”, mille kavas astub üles selle orkestri täiskoosseis.

Istudes armsa kohviku pehmel toolil, lasin mõttel lennata läbi festivali seitsme päeva. Ja tundsin rahuldust: Tartu muusikasuvi on pakkunud mulle ja kogu festivalipublikule midagi, millega vastu minna töisele ja väsitavale Eesti kaamosele.