Andestamise paradoks

Lavastaja Samuel Harjannet on ilmselt kõige enam huvitanud tudengite revolutsiooni teema ning seetõttu on jäänud sündmust käivitav ja rollidele vundamenti laduv eellugu piisava tähelepanuta.

OTT KARULIN

Vanemuise „Hüljatud“, libreto Victor Hugo romaani ainetel. Autorid Alain Boublil ja Jean-Marc Natel, laulusõnade autor Herbert Kretzmer, helilooja Claude-Michel Schönberg, tõlkijad Kirke Kangro, Villu Kangur, Tõnu Oja ja Leelo Tungal, lavastaja Samuel Harjanne, kunstnik Karmo Mende, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos, dirigent Taavi Kull, koreograaf Gunilla Olsson, valguskunstnik Petri Tuhkanen. Mängivad Mikk Saar või Koit Toome, Marko Matvere või Tamar Nugis, Ele Millistfer või Nele-Liis Vaiksoo, Maria Listra või Elizabeth Paavel, Kaarel Targo, Hedi Maaroos või Kärt Anton, Rasmus Kull või Imre Õunapuu, Kaire Vilgats või Helen Hansberg, Hannes Kaljujärv või Lauri Liiv, Mairo Libba või Hannes Hanimägi, Reneli Husu või Sofia Selivanova, Loore All või Katri Kade, Oliver Timmusk, Matis Merilain, Ruudo Vaher, Mihkel Tikerpalu, Egon Laanesoo, Rolf Roosalu, German Gholami, Norman Salumäe. Esietendus 25. XI.

„Nordea kontserdimaja ei sobi sellele lavastusele. Äärekohtadelt pole kolmandikku lava lihtsalt näha. See on aga vähim, mida 40 eurot maksnud pileti eest saama peaks. Peale selle kostab heli sinna otsekui seina tagant,“ kirjutasin kolme aasta eest Vanemuise „Ooperifantoomi“ arvustades.* „Hüljatute“ puhul on õnneks lavakujunduses ka Nordea saaliga arvestatud ja heligi kohta ei saa enam öelda, et see tuleb justkui seina tagant – otse vastupidi, äärekohtadel istujatele lausa tulvab heli peale, aga seda siiski vaid ühelt küljelt. Kahjuks polnud ka helitehnikud Nordea esietenduseks veel sugugi valmis, nii et õigel ajal sisselülitatud (koori)solisti mikrofon jäi pigem erandiks (kas tõesti ei tehta uues saalis enne proove?). Selline tehniline praak on andestamatu – saati siis teose puhul, mille põhiteema on andestamise paradoks.

Pean „Hüljatuid“ dramaturgiliselt tugevaimaks muusikaliks läbi aegade. See tähendab ka, et lavastuses peaks rõhk olema tegelaste arengul, nende rollijoonisel, sest vastasel korral on väga suur oht stseenid lihtsalt läbi kapata, et ühe kuulsa laulu juurest võimalikult kähku järgmiseni jõuda (sel põhjusel on ka 1985. aastal West Endil esietendunud originaallavastuse kujundus ülimalt tinglik: kasutatud on vaid hädavajalikke rekvisiite). Arvestades ka, et muusikal põhineb viieosalisel romaanil ehk on dramaturgiliselt niigi ülikontsentreeritud, on iga sündmus laval mõne tegelase arengukäänaku mõistmisel kulla hinnaga. Vanemuise „Hüljatute“ lavastajat Samuel Harjannet on ilmselt kõige enam huvitanud tudengite revolutsiooni teema ning seetõttu on jäänud sündmust käivitav ja rollidele vundamenti laduv eellugu (ehk Hugo romaani esimesed kaks osa) piisava tähelepanuta. Või siis on vajaka käsitööoskusest. Kui Jean Valjeani mitme mehe ramm, millest saab edaspidi tema äraandja, varjamatu tõestus Javert’ile, et see on tõepoolest seesama kurjategija, kelle püüdmisele on viimane oma elu pühendanud, vaid markeeritakse tagalaval (teisel korral nii, et pool saali seda ei näegi), siis on kaotanud olulise tüki oma olemusest ka Valjeani roll. Kui Javert’i hoiatussõnad sunnitöölt pääsevale Valjeanile, viimase elu lõpuni vabaduses vangistusse määramine kiirelt ette kantakse, pole ka edaspidi usutav Javert’i pühendumus Valjeani tabamisele, kuigi see ometigi seob kõik süžeeliinid, on „Hüljatute“ selgroog. Kas seepärast või muil põhjusil, aga Marko Matvere Javert, kes küll vokaalselt lavalolijaist võimsaim, on sel korral (võrreldes Georg Malviuse lavastusega 2001. aastal) algusest peale küünilisem ja tüdinum õiguse kehtestamisel – ta justkui annaks alla, heidaks end mõttes sillalt laineisse juba esimeses stseenis. Paratamatult võidab sellest Valjeani kehastatav õiglus, kuid seda siseheitluste jahutamise hinnaga. Nii pole ka vaatajal eriti midagi mõtiskleda õiguse ja õigluse õigustatuse üle. Nagu öeldud, on „Hüljatute“ peateema andestamise paradoks: kui ka leivakääru varguse eest sunnitööle saatmine on liiane õigusemõistmine, siis teadlik seaduserikkumine (kirikuisalt hõbeda varastamine) ei saa olla õiglane; kui Valjean ka päästab ülestunnistusega tema eest vangi mõistetu, põgeneb ta siiski kohtumõistmise eest, et lunastada oma teine, ehk ebaõiglasemgi tegu Fantine’i suhtes, jne. Harjanne lavastusele tulnuks kindlasti kasuks veel nädal või kaks lugemisproove, et kõik osatäitjad oma tegelast mõistaksid. Praegu pole küll tunnet, et tegevus toimub näljast ja koolerast laastatud linnas, sest hädade esitlus on jäänud väliseks (kas tõesti pole kuidagi võimalik saavutada, et kooriliikmed, kel solistina laulda fraas või paar, teeksid seda selge diktsiooni ja mingigi läbielamisega). Kui aga pole usutav revolutsiooni põhjus, mõjub viimane vaid adrenaliiniiharate noorsandide ettevõtmisena (mida see mingil määral ju ka on, aga mitte ainult) ning seeläbi kaotab kaasahaaravuse osas Mariuse siseheitlus kohustuse ja armastuse vahel.

Vanemuise „Hüljatud“ ärkab ellu just revolutsionääride lavaletulekuga ning edasine mässu- ja armukirg kannab lavastuse tõusvas joones lõpuni.

Maris Savik

Sellegipoolest ärkab Vanemuise „Hüljatud“ ellu just revolutsionääride lavaletulekuga ning edasine mässu- ja armukirg kannab lavastuse tõusvas joones lõpuni. Ka Mikk Saar Jean Valjeanina leiab kindla jalgealuse just isarollis. Tundub, et Saar võiks end ebaõiglaselt süsteemi vastu mässajaks määratuna rohkem usaldada: näitlejatehniliselt on Valjeani kahtlused õiguse ja õigluse tasakaalu otsimisel auklikule lavastajatööle vaatamata nähtavad ega vaja karke (rõhutatud ohked ja žestid pigem takistavad Saarel sisemist rollijoonist järgida). Häälematerjalist jääb küll mõnegi kõrge kulminatsiooninoodi jaoks puudu, aga miks mitte lahendada need teiste näitlejavahenditega, selmet iga hinna eest häält forsseerida („Hüljatute“ fännid seda muidugi ei andestaks). Cosette’i isana on aga Saare Valjean mõõdetult mitmekihiline (ja see jõuab ka vokaali): ta on põgenikuelust väsinud, aga siiski tütre armastusest energiat täis, muretseb ja pelgab senise kahekesi maailma vastu olemise lõppu, kuid on ka õnnelik Cosette’i tärkavat õnne nähes ja lepib aegamisi sellega, et tema koha tütre kõrval saab endale keegi teine.

„Hüljatud“ on siiski (poiss)meeste lugu, kuigi siin on ka tugevad naistegelased – ennekõike Fantine ja Eponine –, kes, tõsi küll, on saanud lavaaega vaid niipalju, kui vaja mõne meestegelase saatusekäigu väljajoonistamiseks. Õnneks on selle lühikese lavaaja sees piisavalt vokaalset tulevärki, et ka naistegelased saavad liha luudele. Ele Millistfer Fantine’i ja Hedi Maaroos Eponine’ina kasutavad ka antud võimalused ära. Nende osatäitmiste hindamisel on mõõdupuuks muidugi mõlema tegelase põhilaulu õnnestumine ja selles osas on näitlejavalik mõlema puhul vägagi õigustatud. Sellest olulisemgi on aga, mil määral Fantine ja Eponine valitsevad stseene, kus nad on määratud vastavalt solgutatava ja kõrvaltvaataja rolli. Just Maaroosi Eponine paelub end vaatama, lavalt üles otsima ka siis, kui kesklaval möllavad tudengipoisid (kuna lavastaja on liialt algusstseenide ettemängimist tagant kiirustanud, ei jagu kahjuks Fantine’ile piisavalt suurt plaani). Cosette’i teatav taustalisus, relevantsus vaid duetis Mariusega tuleneb aga juba muusikali libretost, kuid Elizabeth Paavel kehtestab end vokaalselt ja jääb vaid üle loota, et talle jagub tulevikus ka keerulisemaid rolle.

Seda, et ka „Hüljatutes“ on võimalik end peategelaste taustalt meeldejäävaks mängida, tõestab Mihkel Tikerpalu. Lavastaja tahtel pole tudengeid nimepidi eristatud, aga ilmselt etendab Tikerpalu Grantaire’i, revolutsiooni mõttekuses kahtlevat veinilembi, kes ehk endalegi üllatusena leiab lõpuks põhjuse võidelda tahtes kaitsta Gavroche’i (Hannes Hanimägi). See, et lapseliku kartmatusega revolutsioonikeerisesse sukelduv Gavroche silma jääb ning esmailmumisel publiku endale kaasa elama paneb, on ootuspärane, kuid Hanimägi ei looda vaid nunnufaktorile, vaid mängib tänavapoisi kelmikalt iseteadlikuks. Tõeliselt lummab aga just Tikerpalu ja Hanimäe partnerlus, mis on selgelt jälgitav juba ammu enne paratamatut lõppu. Tikerpalu Grantaire on küll karuselt ükskõikne eemalseisja ja kogenud veini­uimas pilkaja, aga hoiab pidevalt üht silma Gavroche’il – kas just isalikult, aga vennalikult kindlasti, ehk ka isana olude sunnil. Nii läbimõeldud taustajõu rollijoonis on Harjanne lavastuses erakordne, mistõttu kaldun arvama, et suurema osa tööst on ära teinud näitleja ise. Tikerpalust tasub eeskuju võtta teistelgi ja edaspidi etenduste vahel kas või ise juurde lugeda ja mõelda (tegelikult tuleks muidugi teha üks proovinädal koos lavastajaga), sest Vanemuise „Hüljatutel“ on potentsiaali küpseda terviklikult põhjendatud lavastuseks (ehk isegi Nordea kontserdimajas etendatuna).

* Ott Karulin, Kui näis Fantoomist tähtsam muu … – Sirp, 7. XI 2014.