Avalik kiri Urmas Sisaskile

Marko Lõhmus

Tere, astromuusik Urmas!       Käisin sinu autorikontsertidel, mis kahes Eesti Kontserdi majas – Pärnus 15. septembril ja Jõhvis 17. septembril – avasid ühtlasi ka korraldaja ning Pärnu Filharmoonia hooaja. Et vabakutselise staatus on andnud mulle seni esinemata võimaluse sündmusi kõrvalt vaadata, nõustusin kultuurilehe ettepanekuga  vahendada kahel kontserdil kogetut ka lugejatele. Aga miks kirja vormis? Vaata, Sisask, sinu looming on üks väga avalik asi, millest ühtegi oopust ehk „last”, nagu neid ise nimetad, sa ei häbene ega tõsta esile. Selle üle kusagil vaikselt, umbisikuliselt või tingivas kõneviisis arutada pole minu meelest lihtsalt sobiv. Ja ei tea, mis avaliku kirja vormil nii häda on, et seda meie muusikaelus enam kasutada ei tohiks?!    

Olen väga seda meelt, et meie kontserdihooaegu võiks ilmestada rohkem n-ö ühemeheõhtuid. Tõsi, eks lõppev suvi on juubilaridest tiinena pakkunud neid võimalusi kuhjaga. Saab publik hea ülevaate ühe looja mõtlemisest, muusik laval kogeb üht komponisti erineva kandi pealt, rääkimata dirigendist.       

Julgen arvata, et kaasaegset eesti heliloomingut Pärnu Linnaorkestri kavades nähes peadirigent Jüri Alpetern ilmselt õnnest ei hõiska. Küll on sinu teoste lihtsus ja muusikaline naivism Alpertenile vägagi meele- ja maitsepärane. Seda demonstreeris ta ju tegelikult oivaliselt. Ka on oluline väärtus maestro aastakümnetepikkused kogemused, mis viiulikontserdi nr 3 Pärnu esitusel interpretatsiooniliste üllatuste likvideerimisel marjaks ära kulusid. See viiulikontsert „Triangulatsioon” op. 105 oli niisiis Pärnu kontserdil katsetusterohke nagu Friedrich Struwe (kelle auks teos loodud) tegevus maakera mõõtmisel XIX sajandi esikolmandikul Tartus. Aga nii, nagu praegu seisab Struwe mõõtmiste auks Simuna põllul  mälestussammas, kroonis alati uute (tehnoloogiliste) leidudega publikut üllatav Tiit Kikase ja Pärnu Linnaorkestri muusikalist kahekõnet triumf Jõhvi kontserdil. Sinu muidu selgelt kvadraatse mõtlemise juures meeldib mulle alati see improvisatsioonilis-mänguline  hetk, mis „Triangulatsiooni” alguse ja keskosa puhul lummas nagu perseiidide sadu augustiöises rannas. Tiit Kikas mõjub siinjuures tohutult sümpaatse trikimehena (tavaliselt on illusionistid ju sellised „te, lollid, nagunii ei saa aru kust Jänes kübarasse sai”-olekuga), kes oma parketiliistu mõõtu viiuliga võlub välja helisid ja sämplib jalgadega vormeleid nii, et aeg ja ruum ümber kõverduvad. Mõtlesin, et kui pianistid ühel õpinguhetkel tunnevad, et nad  kohe peavad ka jalgadega sebima, siis saavad neist tavaliselt organistid – aga kuidas kutsuda viiuldajaid, kui tal jalgade ees kümned pedaalid? Hea küll, lepime kokku, et kutsume neid Kikasteks.     

Pärnu Linnaorkester on aastaid hiilanud oma filmimuusika kavade ja filmide muusikalises mõttes helindamisega. See oli sul, Sisask,  väärt mõte, et oma taevalaotusest hangitud pilte suurel ekraanil muusikale taustaks lasid. „Plejaadid” (N. Punderi orkestriseades) olidki mulle nagu seitse lühifilmi, uskumatult ilusad miniatuurid. Kas panid tähele, kui hea oli linnaorkestri puupill, minu kogemuste järele üle aastate parimas koosluses ja vormis. Sinu „Te Deum” oma gregooriuse laulu traditsioonis läbiva lähtematerjaliga, sama helistikupaari (re-mažoor/minoor) ning keelpilliorkestri  faktuuriga kuulub minu jaoks mõtteliselt kokku Pärdi samale tekstile loodud teosega, loodud vist ka samal aastal. Erinevalt kavalehest, mis loo miskipärast nelja erinevasse missa ossa jaotas, olid mõlemad ettekanded ühtlased nauditavad tervikud. See, et Pärnu Kammerkoor paar aastat tagasi võttis teose läbi närida, oli üks väärt ettevõtmine, mida nüüd kroonis teenitud edu kahes meie parima akustikaga kontserdisaalis. Kõla  oli värske, natuke ehk kõrgemate häälte poole kaldu. Minu meelest, Urmas, on pärnakad väärt mõnda sinu otseselt neile kirjutatud teost. Ja arvestades, et linnaorkestril on Leonora Palu näol sedavõrd ilusa tooni ja kindla närviga flöödisolist, oleks suisa kahetsusväärne see tegemata jätta. 

Kontserdi ametliku kava lõpetas sümfoonia  nr 2 „Põhjanael”, kus orkestri ees soleerisid Mati Mikalai ja Kai Ratassepp. Sama kindel nagu Põhjanael meie taevas, oli ka esitus mõlemal õhtul. Klaveripartiid, mis lisaks klahvide kaudu nõuavad ka otsest pianisti kontakti keeltega, olid selgete ja diskreetsete liinidena üldises do-mažoorses orkestrisulamis, mida aeg-ajalt katkestasid sinu enese gongilöögid. Ma ei peaks seda kindlasti esituse süüks, aga selle loo puhul tundsin mõlemal korral, et see on natuke nagu švipsis inimese jutt; ühte teemat räägitakse ja räägitakse, kuigi ammu on selge, mida kõneleja on öelda tahtnud. Mitte et mul igav oleks olnud, seda mitte. Juba sinu tegevus löökpillimängijana ning väga ilus loo ja kontserdi kokkuvõte sinult eneselt klaveri taga oli nautimist väärt. Ja kui mõlemal õhtul tulid lisapalad su alati humoorikas esituses, pidingi tõdema, et pöörame oma konstruktivistlikus maailmas ehk liiga vähe tähelepanu  sinu loodule. Nii hea oli taas kogeda, kui lihtsalt on võimalik kõiksusest ja armastusest kujundeid luua. Aitäh sulle, Urmas, selle eest! Ja tervita Sisaskit!

Lugupidamisega

Marko Lõhmus