Eesti oma muusikapärlid

ANDRE HINN

„Klaaspärlimängu“ kontsert „Eesti asi“ 10. VII Tartu Jaani kirikus.

Kalle Randalu

Pressifoto

Festival „Klaaspärlimäng“ sai tänavu Emajõe kallastel teoks üheksandat korda, kunstiliseks juhiks ikka Peeter Vähi. See suvine traditsioon tärkas juba aastal 1995 Pärnu raemuusika festivalina. Kuivõrd Sirbi eelmises numbris juba käsitleti mõnd „Klaaspärlimängu“ kontserti, peatun vaid klaveriõhtul „Eesti asi“, kus Kalle Randalu esitas eesti klaverimuusika pärleid ning Indrek Hirv luges oma kaunist, sügavuti minevat ja hinge pugevat luulet. Niisiis festivalile iseloomulik kunstide sümbioos, kus kaks mõnes mõttes ju täiesti omaette nähtust, muusika ja poeesia, siiski teineteist sobival moel täiendasid

Öeldakse, et Eesti on nii väike, et kõik tunnevad kõiki. Päris nii see kahjuks või õnneks siiski pole, aga Kalle Randalu ja Indrek Hirv tunnevad teineteist tõesti juba nõukogude ajast. Nende tihedam sõprus kujunes Hirve Karlsruhe-perioodil 2005–2006 (Randalu elab seal juba 1988. aastast). Ettepaneku ühiseks kontserdiks tegi pianist poeedile umbes kuu aja eest, kuid Hirv valis luuletused välja alles kontserdi proovides. Valiku dikteeris muusika, kõige sobivamad tuli võtta mitmest kogumikus: varem (1993) ilmunud raamatust „Tähekerjus“ ning uuematest „Kassitoome“, „Südasügis“ ja „Kuradisild“. Hirve luuletused mõjusid tunnetuslikult sarnasena Juhan Liivi meeleoludega. Ka eesti muusika sisaldab vahest liigagi tihti mingit seletamatut ängi, mis ühtse nimetajana võib nagu vesimärgina läbi kumada vist enamiku meie heliloojate loomingust. Nii ka sel kontserdil, mil muusika ja poeesia harmoneerusid just säärases sügisliku igatsuse võtmes.

Puhtmuusikaliselt oli kontserdi kava soliidselt mastaapne. Kalle Randalu jõudis esitada üheteistkümne helilooja loomingut. Kontserdi algul kuuldud kaks pala Tubina tsüklist „Neli rahvaviisi minu kodumaalt“ köitsid kohe esituse loomulikkuse ja vaba musitseerimisega. Vaatamata kiriku akustikale oli Randalu kõlafaktuur läbipaistev, ja seda terve kontserdi vältel. Järgnes veidi pikem muusikaplokk kolmelt heliloojalt, kelle teoste osad reastusid sisuliselt attacca, nii et jäi peaaegu arusaamatuks, kui algas järgmise helilooja teos. Randalu meisterlikult valitud ja ellu viidud plokk algas Jaan Räätsa mõne „Marginaaliga“, jätkus valikuga Ester Mägi „Lapimaa joigudest“ ja lõppes Arvo Pärdi „Variatsioonidega Ariinuška tervenemise puhul“. Tervikut aitas vormida ka helistikuline raam: a-molliga algasid nii „Marginaalid“ kui ka „Ariinuška“. Muidugi ei kadunud siin autorite isikupära: Räätsa arhitektooniline põhjamaisus; Mägi loodu assotsiatsioonid Rein Marani loodusfilmidega, karge ja talvises uduses hangunud rabamaastikuga; Pärdi pala võluv sametine kõla, helid, mis võinuksid kujutada kastepiiskade lõhnu. Luuleridade järel lõpetas kontserdi esimese poole Kuldar Singi I klaverisonaat. Randalu ise peab Sinki väga õrna hingega inimeseks, kelle muusika võib kohati olla katkendlik, vahel isegi närviline. Ka ei unustavat Randalu kunagi, kuidas Sink ise klaverit mängis: tema vahekord klahvilöögi ja klaveriga olevat olnud lausa uskumatult habras. Mul endal tekkis kontserdil aga soov kuulda selles sonaadis vahel ehk veidi rohkem saatanat, kolmandas osas ka mõneti painavamat hullumeelsust.

Kontserdi teise poole avas René Eespere helitöö „Persona mea“ esiette­kanne. Autor kirjutab saatesõnas, et „see on üks väikeformaadine autoportree. Olen siin avanud end kolmest küljest – igapäevases, heledates värvides, nii-öelda positiivses valguses; intiimses üksiolemises, sissepoole pööratud vaates; ning pingelisemas, veidi ärritunud olekus häid või üldse mitte õigeid otsuseid tehes“. Neid kolme meeleolu kujutasid vastavalt kolm osa: Moderato, Adagio ja Allegro molto. Mulle esimene osa „heledate värvide“ ja „positiivse valgusega“ eriti ei seostunud, „igapäevasusega“ ehk tõesti. Pigem oli selle värvides midagi nukrat, kohati ekspressiivset. Teise ja kolmanda osa kirjeldus oli Eesperel minu arvates tabav, tundsin kuulamisel samu seoseid ja suutsin autori nägemusega samastuda. Selleski loos oli tugevalt esil eelmainitud ühine nimetaja: I ja II osa on lausa looduspildilikult kaunid, kolmas fluidumist äratav ja lõpus teatava kahjurõõmsa kuratlikkusega isegi intellektuaalselt torkiv või osatav. Randalu interpretatsioon teosest oli tabav, loomulik ja veenev.

Kontsert jätkus Alo Põldmäe IV sonaadiga op. 27, mis ongi pühendatud Kalle Randalule. Paraku kuulsime vaid teose esimest osa Allegro, mis alguses oma tonaalsuselt ja meeleolult „meenutas“ isegi Eespere „Persona mea“ esimest või ka teist osa, aga arenedes oma ekspressiivsuselt ja kulminatsioonides Tubinat. Väga orgaaniliselt jätkas Põldmäe sonaati talle attacca sisse astuv Raimo Kangro klaverisüit op. 1, mis on justkui väike ilmekate ja väga eriilmeliste klaveripalade tsükkel. Võiks öelda, et need on isegi veidi saksapärased.

Järgmine luulelõik juhatas kontserdi viimase muusikaosani. Esmalt kõlas Peeter Vähi „Fata Morgana“. Teose vorm on ABABA, kusjuures A-osa teeb kummarduse Bachile ja polüfooniale ning B-osa on nähtavasti neist müstilistest õhupeegeldustest inspireeritud, väga elav ja fantastikasse kalduv. Huvitav tõik, et festivali eelmisel õhtul, 9. juuli kontserdil tõi Tiit Kikas esiettekandele Vähi kõige värskema teose „Aja aeglustumine“. Nii moodustasid Vähi esimene ja hetkel viimane helitöö omamoodi silla kahe kontserdi vahel.

Erkki-Sven Tüürilt kõlas neli klaveripala: „Hiiumaa“, „Kristiinale“, „Valguse ja pimeduse lühike kohtumine“ ning „Mäetippu pürgimine“. Jõudmata siinkohal neisse süüvida, ütlen kokkuvõtvalt, et Tüüri looming on lihtsalt geniaalne ja ka palade esitus Kalle Randalul eriliselt õnnestunud. Kontserdi lõpetuseks valitud Lepo Sumera kuulus „Pala aastast 1981“ mind kahjuks samavõrd ei vaimustanud. Olen palju kordi kuulnud, kuidas esitab seda helilooja tütar Kadri-Ann Sumera, kes on minu arvates suutnud selle teose vaimu tabada kõige paremini. Randalu esitus oli rütmiliselt ja pinge kasvatamiselt liiga vaba, ent huvitav variant ikkagi. Kontserdi rosinaks kujunes aga lisalugu – Kangro lastepala „Aga Tuhkatriinu on väga ilus!“.

Kokkuvõttes oli tegemist väga kõrgel tasemel kontserdiga. Kalle Randalu mäng on klass omaette: tehniliselt laitmatu, kõlaliselt äärmiselt nüansirikas, sisuliselt väga selge kontseptsiooniga, vahel harva ehk liigagi kultuurne ja rafineeritud. Aga jällegi, vahest just tänu järjekordsele eesti pärandi ja lääne kõrgkultuuri parimate maitsesaavutuste sümbioosile kujunes kontsert klaaspärlilikult piire avardavaks elamuseks. Eesti muusikast vormus kontserdi jooksul mingi iga keharakuga hoomatav terviktunnetus, Eesti oma asi.