Eklektiline ja sünergiata

Mart Siimeri ja Eduard Tubina loomingut oli mõeldud ühendama rahvapärimus.

KRISTIINA KIIS

Sarja „Heli ja keel“ 2016/2017. aasta hooaeg pealkirjaga „Kaduvad keeled“. Kontsert „The Lost Word“ ehk „Kadunud sõna“ 29. X teatris NO99. Kavas Mart Siimeri ja Eduard Tubina muusika, Värske Rõhu autorite luule. Muusika esitajad: Arvo Leibur (viiul), Harry Traksmann (viiul), Toomas Nestor (vioola), Aare Tammesalu (tšello), Kristi Mühling (kannel), Arete Teemets (sopran), Anna Mišina (laul, Marimaa), Tamar Nugis (bariton), Diana Liiv (klaver), Ene Nael (klavessiin), Mart Siimer (harmoonium, klaver), Collegium Musicale, Endrik Üksvärav (dirigent). Luuletajad: Kristjan Haljak, Kelly Turk, Hanneleele Kaldmaa.

Kõikidest esinejatest tundus kontserti enim nautivat Mart Siimer.

Ants Vahter

Hooajal 2016/2017 on kontserdisari „Heli ja keel“ pühendatud kadumisohus keeltele ja kultuuridele ning avakontsert „The Lost Word“ oli ühtlasi hõimupäevade viimane kontsert. Kava oli põimitud kahe eesti helilooja rahvapärimusega seotud loomingust, vaheldumisi nüüdishelilooja Mart Siimeri ja klassiku Eduard Tubina helikeel. Eksootilisena mõjus soome-ugri rahvaste perre kuuluva mari rahvalaulu tõlgendus. Kava keskmes oli puhtalt eesti pärimuskultuur ja kaduvad murded rahvalauludes. Õnneks ei ole see kõik päris unustusse vajunud: kasutatakse ju eesti rahvalaule jõudsasti nii süva-, pärimus- kui ka populaarmuusikas. Tugevamini peaksime aga teadvustama oma soomeugrilisust. Fenno-Ugria Asutuse korraldatud hõimupäevad on selle poolest muu peavoolu kõrval üks tänuväärt üritus.

Kahe eesti helilooja muusika oli põimitud Kristjan Haljaku, Hanneleele Kaldmaa ja Kelly Turgi, kolme noore autori luulega. Enne kontserti tundus idee noorte luule kaasamisest igati põnev, kuid tundus ehk liiga ambitsioonikas: kas seda kõike on ikka võimalik ühtseks tervikuks siduda? Kahjuks see tõepoolest ei õnnestunud. Autorid ja žanrid tuli ülejäänust filtreerida ning eraldi vastu võtta. Kava jäi eklektiliseks, sujuvust ega sünergiat ei tekkinud. Näiteks viimases osas kõlas Tubina „Kosjasõidu laulud“ kõrvuti noore kirjaniku Kelly Turgi luulega, kus küsitakse: „Kas sa oled feminist või lesbi?“. Tubina helikeel ei astunud tänapäeva luulekeelega kuidagi dialoogi. Neid oli raske korraga tarbida. Kui aga vaadata neid eraldi, siis äratasid noore luuletaja ausad, veidi kohatud ja ilustamata mõtted naine olemisest kahtlemata kuulajas emotsioone. See oli tegelikult täitsa hea luule. Tubina „Kosjasõidu laulud“ jättis kontserdil pigem üksluise mulje, kuigi bariton Tamar Nugise esitus oli igati professionaalne ja nauditav. Selle teose elluäratamine on tänuväärt tegu. Korraldaja Diana Liivi sõnul oli noote äärmiselt raske leida.¹ Uudishimu, kust see käsikiri leiti, kava abiga kahjuks vaigistada ei saa.

Heli- ja sõnakunst harmoneerusid hetkeks kontserdi keskmises osas, kui vaheldumisi Hanneleele Kaldmaa idüllilise luulega kõlas Tubina „Süit eesti tantsuviisidest“. Arvo Leibur on oma meisterlikkust selle teose esitamisel näidanud eelmisel aastal, kui soleeris orkestreeritud versiooniga ERSO ees. Tubin tõepoolest sobib talle.

Kõikidest esinejatest tundus kontserti enim nautivat Mart Siimer. Madrigalilaadne avateos „Tiiu“ ehk „Och Tio, köhenret ninck engel“ vokaalansamblile, klavessiinile ja harmooniumile on loodud 2009. aastal Maarja Kangro tekstile. Kangro on võtnud eeskuju vanimast eestikeelsest raamatust, XVI sajandi algupoolel ilmunud Wanradti-Koelli katekismusest. Siimer ise musitseeris harmooniumil, mida esimesel pilgul ei seosta madrigalide või vanamuusikaga. Paradokse ja kohati humoorikaid elemente leidus kõikides tema teostes.

Teos „Päikesehobuste tants“ andis edasi kaduvate rahvaste müütilist tunnetust, teksti autor on Ott Heinapuu. Siimeri helikeel liigub selles dieeside ja bemollide, polütonaalsuse ja tonaalsuse vahel. Kammerkoor Collegium Musicale esitus oli neis keerulistes liikumistes üldiselt ilus ja puhas, kuid kohalolekujõudu jäi väheks. Kui Tubina loomingus tunneb rahvaviisid kergesti ära, siis Siimeri muusikas on need vaid õrnalt aimatavad. Kuigi kavas on viidatud rahva­laulu elementidele, siis kuulajana oli neid „Päikesehobuste tantsus“ raske kinni püüda.

Mart Siimeri heliteostest oli meeldejäävaim „Tale vüd gotš“ ehk „Üle võimsa vee“, mis põhineb mari rahvalaulul. Heliteos tuli sel kevadel ettekandele Lahtis soome-ugri rahvaste maailmakongressil ning sellest saigi alguse idee pühendada sarja „Heli ja keel“ tänavune hooaeg kaduvatele rahvastele. Mari rahva­laulu motiivid tulid aeg-ajalt põnevate tämbritena esile tšellol, klaveril, kandlel või vokaalis. Hõimupäevade tunde tekitaski õigupoolest vaid Marimaalt pärit rahva­laulik Anna Mišina oma värvilistes rahvariietes. Mari keelt oli äärmiselt eksootiline kuulata, samuti on tema vokaaltehnika meile harjumuspärasega võrreldes hoopis midagi muud: pisut nasaalne, jõuline ja vähese dünaamikaga. Temaga kõrvuti laulis sopran ja ooperilaulja Arete Teemets. Koos musitseerides jätkasid nad üksteise fraase, sulatades kokku eri traditsioonid.

Veidi tänapäevasemat eesti pärimuskultuuri on Siimer kasutanud „Lüürilises fantaasias“, kus tekst pärineb Contra, Lehte Hainsalu ja taani filosoofi Søren Kierkegaardi sulest – ebaloogiline autorite valik, kuid põnev. See teos jäi Siimeri muusikaõhtu lõpetuseks hästi kõlama. Ühtlasi tabasin ennast pärast kontserti mõttelt, et infot oli liiga palju. Kui Siimeri muusika ei oleks kõlanud kõrvuti luule ja Tubina omaga, siis oleks pea selgem olnud. Selle kõige ühendamine oleks aga vajanud dramaturgi või lavastaja abi.

1 Klassikaraadio „Delta“ saade 28. X 2016. http://klassikaraadio.err.ee/v/delta/loigud/8a892be4-fe5d-4d29-87b5-c7f5e504ab7d/delta-kontserdisari-helijakeel-keskendub-kaduvatele-keeltele