… ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline

Veidi kultuuriministeeriumi 2015. aasta muusika valdkonna eelarvest

Marko Lõhmus

Aasta algul kultuuriministeeriumi (KM) 2015. aasta eelarvet avades oli tegelikult juba tuju läinud, sest olin veerand tundi seda ministeeriumi mõnda aega tagasi uuendatud kodulehel tulutult otsinud ja märksõnu sisestanud. Tulemuseks oli ikka parimal juhul 2012. eelarve või veel hullem – aastakümnetagused pressiteated sellest, et meediaväljaanded on riigieelarvesse kahaneva protsendiga suhestuvat kultuurieelarvet või investeeringute kava valesti tõlgendanud ning tõde on hoopis ilusam ja saadaval ministeeriumi kodulehel. No kus? Kas tõesti on nii keeruline kodulehele „rahastamise“ alammenüüsse panna link ministri jooksva aasta eelarve käskkirjale! Eks intuitiivsel dokumendiregistri traalimise meetodil jõuab lõpuks tulemuseni, aga kellele infoajastul seda Tallinnast Võru kaudu Sauele sõitmist vaja on, ei suuda ma mõista.

Kolme muusikavaldkonna sihtasutuse rahastamisel ma pikalt peatuma ei hakka, riigipalgaliste palgatõusust on KM korrektselt teada andnud ja küllap sellest ka kinni pidanud. Muud pisemad muutused on kuulu järgi pigem positiivsed ja eks riigi suurenev SKT peab lõpuks kompenseerima aastatel 2008–2010 tehtud eelarvekärped ka endistele riiklikele kultuuriasutustele. 55 000 eurot pillisoetusraha kõigile kolmele riiklikule orkestrile (mulluses eelarves vaid ERSO-le ja rahvusooperi orkestrile) on igal juhul tervitamist väärt ning loodetavasti koormavad pillitaotlused nendest kollektiividest vähem kulka jaotusi. Aga kui kunagi hakatakse ka Pärnu Linnaorkestri ja Tallinna Kammerorkestri pillide ostudeks kas või orkestrantide arvust tulenevalt samas suhtarvus raha määrama, siis võib juhtuda, et KM hakkabki ühel ilusal päeval täitma enda parlamenti saadetud kultuuripoliitikat (vt „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ p 6: Kultuuri rahastamine on läbipaistev, lähtudes ennekõike tegevuse sisust, mitte omandivormist).

Ruumi ja lugeja aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ma pikalt peatuma nendel muusikavaldkonna ridadel, mis viimastel kahel-kolmel aastal samad: „Heliloomingu tellimise toetusprogramm“ ning Eesti Muusikafestivalide, Eesti Muusikanõukogu, Pärdi keskuse, Pärnu Linnaorkestri ja Narva linna sümfooniaorkestri tegevustoetus.

Suurenemise suunas on lõpuks paigast liikunud Eesti Muusika Infokeskuse tegevustoetus (70 000 eurolt eelmistel aastatel 86 000ni), aga kohe peab arvestama, et infokogumise ja -vahendamise tänuväärset tegevust on asutusele ka juurde tulnud. Nii on näiteks Eesti muusika käsikirjade andmebaasi sisestamise plaan jooksval aastal mullusega võrreldes ligi kuuekordne ehk u 6000 teost.

Tõusu sai tunda ka Eduard Tubina kogutud teoste väljaandmine ning toetusprogramm „Muusikakonkursid ja noor muusik“. Viimane siiski täpsustusega, et juurde tulnud 40 000 eurot on mõeldud ühele suuremale (rahvusvahelisele) konkursile. See aga ei lahendanud ülejäänud, peamiselt noortele ja noortega korraldatavate muusikasündmuste ja -konkursside rahastusprobleeme.

Viimase, tegelikult ju korralduslikult mastaapsematele konkursitegijatele hea uudise valguses tuleb muidugi rääkida ka katteallikast, milleks oli muusikavaldkonna toetusprogramm. Eraõiguslike kontserdikorraldajate/muusikakollektiivide ning muusikafestivalide tegevustoetuse kokkusulandamine muusikavaldkonna üheks toetusprogrammiks oli lollus, mis mõni aasta tagasi läbi viidi ja on siin lehekülgedel ka jutuks olnud. Ilus suur arv eelarves (710 000 eurot) peaks näima tegijaid rahustava ja kultuuripoliitikat täitvana, aga nii paraku pole. 2014. aastaga võrreldes on eraõiguslikud festivali- ja kontserdikorraldajad kaotanud 70 000 eurot, s.o ligi kümnendiku toetusprogrammist. Aasta lõpul aset leidnud kirglikud dialoogid ministeeriumiga tõid sealtpoolt põhjenduskilbiks ette „Kultuuripoliitika põhialused …”: rahastada tuleb senisest enam muusikakonkursse (ehk siis, nagu mainitud, tegelikult ühte konkurssi) ja muusikaettevõtlust (ehk siis 30 000 eurot tegevustoetust eelarve kinnitamise hetkeks kolmekuusele MTÜ-le Music Estonia). Mõistmiseni, et eraõiguslik kontserdikorraldus ongi tänases Eestis tegelikult ettevõtluse üks liike ja päris mitmed korraldajad on oma festivalidele liitnud juurde konkursse ja meistriklasse, läheb ministeeriumis veel aega. Aga see mõistmise päev võib muidugi tulla.

Kui viimases episoodis oli eelmise aasta lõpul vähemasti mingi, küll eikuhugi välja jõudnud diskussioon valdkonna esindusorganisatsioonide ja ministeeriumiametnike vahel, siis täielikus mitteläbipaistvuses on oma koha ministeeriumi muusikavaldkonna eelarvereal leidnud MTÜ Punk Laulupidu. Arvasin esiti, et „katuseraha“, sest sellesse nimekirja satuvad vahel rahvasaadikute ringkondade rahvarohkeimad „kultuuripeod“, sõltumata nende tegijate eesmärkidest või tegevuse kommertsiaalsusest. Aga tegemist polnud riigikogu liikme algatusega. Hoopis KM ise pidas vajalikuks teha vaid ühele sündmusele seda au, et planeerida riigi eelarvesse see arusaamatu regulaarsusega seni kahel korral Rakvere suvist rahva- ja rahakäivet elavdanud sündmus. Seda ilma ministri poolt moodustatud vastava komisjoni ettepanekuta ja ka igasuguse eelneva toetuse ajaloota. Võrdluseks: sama suure ehk 10 000-eurose toetusega peab Villu Veski korraldama Muhus nii XIX festivali „Juu jääb“ kui ka üle poole aasta klassika- ja jazzikontserte Kuressaares. Subkultuurina on pungi ideoloogiaks ikka olnud kehtiva võimu halastamatu kriitika ning eristumine peajoone- ja dominantkultuurist. Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu soovis ennast seada samasse ritta nende kõrgkultuuri ja peajoonesündmustega, mis KMilt raha saavad, diskrediteerib selline valitsuselt raha vastuvõtmine lihtsalt eesti punki. Kui aga ministeerium ise läks tollele punkpeole raha pakkuma, käitub ta totalitaarse ühiskonna kultuuriaparaadina, kellel on subkultuuridega kokkupuutumisel kaks käitumismalli: keelame jõuga ära või, kui see ei õnnestu, paneme riigi rahast sõltuma. Päris jubedad variandid mõlemad.