Jaan Rääts – isepäine antiromantik

Evi Arujärv

Erakogu Ofelia Tuisk: „Jaan Räätsa muusika laulab harva, aga see-eest ta kõneleb, sageli isegi kirglikult”. Äsja riikliku elutööpreemia pälvinud ja 2012. aasta oktoobris oma kaheksakümnendat sünnipäeva tähistav Jaan Rääts on ühe ajastu sümbol eesti muusikas. Kui laia joonega lihtsustada, siis võib öelda, et eesti muusikas on viimase kaheksakümne aasta jooksul olnud kaks ajajärku: kiire (rütmikeskse, „füüsilise”) ja aeglase (polüfoonilise, metafüüsikast laetud) muusika ajastu. „Kiire muusika” sai hoo sisse 1960. aastatel ja selle üheks käimalükkajaks ja järjekindlaimaks esindajaks sai Jaan Rääts. Tolle ajastu ja kogu eesti muusika tähtteoste hulka kuulub tema legendaarne Kontsert kammerorkestrile (1961), üks maailmas mängituim eesti muusika teos. Räätsa muusika, mida tinglikult võiks nimetada polüstiililiseks neoklassitsismiks, mõjus omas ajas värskelt üllatavalt kirgliku rütmipulsi ja nurgelise meloodikaga, veel enam aga äärmise lakoonilisuse ja konfliktitu, kiiretel kontrastidel põhineva kaleidoskoopilise arendusviisiga. Otsekui trumlis pöörlevad tema eri aastakümnetest pärit teostes erinevate ajalooliste stiilimaailmade „tükid”, barokkmuusikast, Viini klassikast või ka rahvamuusikast laenatud meloodia- ja faktuuritüübid. Mängulist polüstiilset suunda on isikupärases võtmes edasi arendanud mõnigi Räätsa õpilastest, sealhulgas Erkki-Sven Tüür, Raimo Kangro, Timo Steiner ja Rauno Remme. Kaudselt kujundas mänguline ja rütmikeskne neoklassitsism eesti muusika üldpilti ligi kolm aastakümmet.

On tähelepanuväärne, et Jaan Rääts säilitas oma väljenduslaadi ka hilisemal ajal, mil põlvkonnakaaslased, pärast enamat või vähemat katsetamist, hülgasid modernismi, pöördusid „tagasi” ajaloo poole ning hakkasid kirjutama mediteerivat ja loitsivat, palvetavat ja kannatavat muusikat. Sellisena on Rääts eesti muusikaloos kirjas kui antiromantik number üks, stravinskiliku, panklassitsistliku hoiaku esindaja, kelle looming ühel või teisel viisil haakub XX sajandi esimese poole Euroopa muusika restauratiivsete suundumustega – Sergei Prokofjevi, Dmitri Šostakovitši, Igor Stravinski, Béla Bartóki, Paul Hindemithi, Arthur Honeggeri, aga ka Eduard Tubina neoklassitsismist mõjutatud teostega.

Konservatiivne uuendaja?

Pärast modernismi kriisi tabas kogu euroopalikku muusikakultuuri reformatsioonide ja restauratsioonide laine. Moodi läksid neostiilid ja uuslihtsus, eksootika ja metafüüsika. Räätsa muusika on algusest peale ammutanud ajaloost. Oma suurimate eeskujudena on ta nimetanud Bachi ja Mozartit, varjamatult läbivad tema teoseid baroksed ja klassitsistlikud stiilielemendid. Lisaks ajaloolistele kihtidele on Räätsa muusikas läbi aastakümnete peegeldunud ka ümbritseva muusikamaastiku virvendused: selles on rohkesti stiililiselt lähedase minimalismi, kuid ka üsnagi olemusvõõra neoekspressionismi kajasid. Ükski mõjutus ei ole siiski kaasa toonud kontseptuaalseid pööranguid. Stilisatsioonist ei ole Räätsa muusikas kunagi välja kasvanud tähendusrikast sümbolikõnet. Erinevalt mõnestki nimekast eesti või välismaa põlvkonnakaaslasest on Rääts kasutanud ajaloolisi žanrimudeleid otsekui möödaminnes ja mängeldes, kujundamata neist süstemaatilist kompositsioonimeetodit ja püüdmata pühitseda helisid ja ajalugu.

„Mulle meeldib igasugust kõlamaterjali endasse imeda, seda filtreerida, vajalikul määral emotsionaalselt ümber pöörata. Sel alusel fantaseerida – klaveriga või ilma. Kõigist neist elamustest ja muljetest sünnibki minu enda muusika.” – „Mul on mingi oma tehnika, millele allutan teiste stiilide välised elemendid. Vihjates teistele ajastutele, teistele heliloojatele, ma ei haara liiga sügavalt, võtan täpselt nii palju, kui endale kõlaliselt huvi pakub. Siingi ma ei järgi arvestusi, süsteemi,” on kõnelnud helilooja oma loomemeetodist 1985. aastal.

Huvitav on, et kuigi Jaan Räätsa helikeel mõjus 1960. aastate Eestis mitte ainult uudsena, vaid lausa provokatsioonilisena, ei mõtestanud autor seda ise sugugi kui teadlikku piiririkkumist. 1985. aastal arvab helilooja tagasihoidlikult: „Tookord, 1950.-1960. aastate vahetusel, ma küll ei mõelnud rahvusromantilise stiili vastu protesteerida. Minu peamisi eeskujusid Eugen Kapp kirjutas ju tollal selles laadis, sain selle esindajatega väga hästi läbi. Mulle meeldisid paljud teosed eesti muusikaklassikast, eriti Mart Saar, keda ma praegugi kõrgelt hindan. Ma pole kunagi teadlikult midagi julget või uuenduslikku otsinud, kui ka muusikaelu atmosfäär on sellele ahvatlenud. Olen ikka kirjutanud, nagu hetkel kindlam tundus. Vaimult pole ma mingi novaator.”

Teos nagu džässiimprovisatsioon

Jaan Rääts alustas muusikaõpinguid Tartu muusikakoolis Aleksandra Sarve klaveriklassis (1945–1952). Heliloojaks sai ta aastail 1952–1957 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Mart Saare ja Heino Elleri juhendusel. Oma õpetajate kohta on Jaan Rääts öelnud: „Ei usu, et Mart Saar või Heino Eller mulle palju erilisi tarkusi suutsid anda, aga olen väga uhke, et olen nende õpilane olnud. Nendeta oleksin vist natukene teistmoodi helilooja, ei usu, et parem.”

Elleriga ühendab Räätsa siiski see, et temagi on kutsumuselt instrumentaalhelilooja. Ta on kirjutanud kümme sümfoonia nimetust kandvat teost, kaks kontserti kammerorkestrile, 12 instrumentaalkontserti ja väiksemaid orkestriteoseid, aga ka hulgaliselt kammermuusikat, sealhulgas kuus keelpillikvartetti, kuus klaveritriot, üheksa klaverisonaati ja mitu lühipalade tsüklit klaverile, ning vaid viis kooriteost, sealhulgas „Kevadoratoorium”, deklamatoorium „Karl Marx”, „Koolikantaat”, „Väike oratoorium” ning „Maagiline ruut” kammerkoorile ja orkestrile. Rääts on loonud ka arvukalt filmimuusikat, kuid mitte ühtegi soololaulu, ooperist või balletist rääkimata. Helilooja loomingunimekirjas on 137 numbriga oopust, lisaks ka hulk numbrita teoseid.

Räätsa muusikat on alati valitsenud energilised allegro’d (värskeim neist nädalapäevad tagasi, 15. II valminud lastepala). Orkestriteoste pingelisest staatikast laetud adagio’d on sageli otsekui eelmäng järgmiseks energiapalanguks. Räätsa meloodika on instrumentaalselt sakilise kontuuriga – või ka lihtne motiivikordus. Pikka joont asendab fragmentaarsus, laulvust – löökhelid. „Jaan Räätsa muusika laulab harva, aga see-eest ta kõneleb, sageli isegi kirglikult. Tema teoste aeglaste osade meloodikat võiks iseloomustada kui instrumentaalset „arioosset” retsitatiivi. See on väga vabalt arenev meloodika ja tema väljendusrikkus oleneb suurel määral helilooja oskusest saavutada pidevat intonatsioonilist uuenemist,” kirjutab 1959. aastal muusikateadlane Ofelia Tuisk. – „Väljakujunenud vormitüüpide seisukohalt allub Jaan Räätsa muusika analüüsile niisama vähe kui näiteks džässiimprovisatsioon,” on Räätsa loomingust arvanud Tiina Šubin.

Aja ja kõla ümbersünnid

Eesti muusika 1960. aastate stiilipöörde puhul – ja möödunud sajandi muusika puhul üldiselt – on palju räägitud tehnoloogilistest uuendustest. Täna paistab üha selgemalt, et tehnoloogia on vaid pinnavirvendus. Tehnoloogilistest uuendustest märksa tähtsamad on olnud need komplekssed muutused, mille tulemuseks (või ka ajendiks) on tunnetuslikud nihked: muusikalise aja ja kõla uus mõtestamine omas ajas ja kultuuriruumis, aga ka üldisem elutunde muutumine.

Jaan Rääts värskendas 1960. aastatel muusikalist kõla- ja ajakäsitlust vaistlikult ja manifestideta ning tegi seda olemuselt restauratiivse neoklassitsistliku helikeele raames. Tema löökhelides ja motoorsetes rütmides kõneles ajavaim – 1960. aastate urbanistlik linnapoeesia, sõjajärgne optimism ja tehnoloogiavaimustus. Tema teoste kaleidoskoopiline ülesehitus hülgas üsna järsult lääne klassikalis-romantilise muusikakontseptsiooni alusstruktuuri, sidusa, dramaatilise, psühholoogiliselt „täidetud” loojutustuse. Tundub, et loometee algusaastatel tundus Räätsa helikeel selle aja otsustajatele kohati isegi problemaatilisem kui mõne teise noore autori oma. 1962. aastal saadeti Moskvasse üleliidulisele noorte heliloojate ülevaatusele Veljo Tormise, Eino Tambergi ja Arvo Pärdi teosed, mis saavutasid seal suure tunnustuse. Jaan Räätsa selleks ajaks valminud ja hiljem ka suure rahvusvahelise tunnustuse võitnud Kammerkontsert nr. 1 konkursile ei jõudnud. Põhjuseks oli kohalike väljavalijate kartus, et teos võiks eesti muusikat kompromiteerida.

Kui tänapäeval on omamüüt üks heliloomingu eduka müügi abivahendeid, siis vene ajal võis „õige lugu” kaitsta loominguvabadust ja ebatraditsioonilist muusikakeelt. „Püüdsin oma kolmandas sümfoonias kajastada mõningaid külgi meie argipäevast, argipäevast täis hoogsaid töömeeleolusid, rühikat liikumist ja askeldusi. Tahtsin tabada muusikaliste vahendite abil meie ajastule iseloomulikku „masinate vaimu”, seda tehnikajõudu, mis ei varjuta enda kõrval inimest, vaid toob esile tema loova vaimu suuruse,” kirjutab helilooja 1959. aastal, mil tema looming sai kriitika osaliseks. Selles kirjelduses kõneleb ajastule omane ideoloogiline tellimus, aga õige „lugu” andis ebaharilikule muusikale eluõiguse. Mis aga puutub masinarütmide ja ideoloogia seostesse, siis – industriaalset poeesiat kandis neil aegadel sageli ka lääne kultuuriruumis loodud muusika. Ja ajapikku muutus ka ametlik hinnang Räätsa muusikale.

Võib öelda, et lõppkokkuvõttes oli Jaan Rääts oma ajast sammukese ees – postmodernismi mõttelises tegevusruumis. Ta ületas oma loomingus pretensioonitult ja mängeldes lääne kunstmuusika kaks põhilist arhetüüpi: psühhologiseeritud kõla ja meloodiakujunduse ning pateetilisi alltekste kandva dramaatilise loojutustuse. Pole kahtlust, et neid algelemente – kõla ja ajakäsitlust – teisendades tegi Rääts tee lahti eesti muusika edasisele muutumisele. Said ju ka 1980. ja 1990. aastatel muutuste põhiobjektiks muusikaline aeg, kõla ja nende suhe kuulajaga.

Rääts ja nüüdismuusika

See, et aja jooksul iga uudsus tuhmub ning maitse ja eelistuste pendel teise seina liigub, on kultuuri paratamatus ja elujõu allikas. Neoklassitsismi dominandiga „kiire muusika” ajastu lõppes eesti muusikas 1990. aastatel, taandudes uue ajavaimu ja esteetiliste kaanonite ees. Karedavõitu objektiivsuse ja „füüsilise” kõla asemele asus peenendunud ja pühitsetud kõla. Elurõõmsate allegro’de asemele tuli keskendunud aegluubimuusika. Üle kahekümne aasta on Eestis kirjutatud väga palju aeglast, kontemplatiivset, tähendusrikkusest küllastunud muusikat. Mine tea, ehk ongi see ainus võimalus, arvestades nüüdisaja võimsat konteksti – massimeedia võimu ning kõikjal viibivat ja agressiivset meelelahutuskultuuri. Veel enam – ehk saabki süvamuusika olemustunnuseks olla vaid eksistentsiaalne ohutunne ja piirseisundid, kollektiivse ala- või üliteadvuse kaemuslik maailm – ja seda sõltumata ajaloolisest kontekstist? Aga kultuur on paradoksaalne ja pendel liigub vääramatult: kaemusekultuuri kontekstis on silmanähtavalt uut väärtust omandamas ka märksa „füüsilisem” kõlakäsitlus, värv, liikumine ja dünaamika. Mulle tundub, et sel põhjusel on ka Jaan Räätsa loomingul lähitulevikus hea väljavaade särada oma algses värskuses.