Jaan Rääts. Valitud teosed

Toomas Velmet

Jaan Rääts 80: pianistid Lauri Väinmaa ja Rein Rannap, viiuldaja Mari Poll, klaveriduo Nataly Sakkos – Toivo Peäske, trio Robert Traksmann – Marcel Johannes Kits – Andreas Raide, Pärnu Linnaorkester, dirigent Jüri Alperten 5. X Estonia kontserdisaalis. Nii sobib ju küll tähistada soliidset sünnipäeva Estonia kontserdisaalis kontserdiga, mille publiku kohta võib öelda, et peaaegu kõik olid kohal, kes Eesti viljakama helilooja loomingut väärtuslikuks ja märgiliseks peavad. Eesti Muusika Infokeskuse andmetel on Jaan Rääts loonud 127 oopust, kuid loomenimekirjas on ka oopusenumbrita teoseid. Seda loomingu hulka on esitanud vähemalt neli põlvkonda eesti interpreete, alates legendaarsetest professoritest Bruno Lukist, Heljo Sepast ja Vladimir Alumäest ning jõudes tänaste noormuusikuteni nagu Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Andreas Raide, kes sel kontserdil esitasid Klaveritrio nr 7 op.125. Vaevalt et nende nimede vahemikku on mahtunud interpreete, kellele Räätsa muusika oleks võõras, tundmatu või mängimata. Räätsa loomingus on vokaalse lisandiga ainult kuus oopust, nii võibki väita, et see on valdavalt instrumentaalne. See-eest on tema instrumentaalses loomingus esindatud peaaegu kõik variandid sooloinstrumendist kuni suure sümfooniaorkestrini. Harva, kui helilooja kordab ennast koosseisudega. Enim on seda juhtunud sümfooniatega, mida on 8 + „Väike sümfoonia” ja „Sümfoonia väikesele orkestrile”, ja siis juba ekspluateerituim kammerkoosseis: ajavahemikus 1957–2006 on kirjutatud seitse klaveritriot (viiul, tšello, klaver) oopusenumbritega 5–125 + Kontsert klaveritriole ja sümfooniaorkestrile op. 127. Jaan Räätsa ja eesti muusika kõige mängitum teos maailmas on muidugi Kontsert kammerorkestrile op.16 (1961), mida on teadaolevail andmeil esitatud rohkem kui 40 riigis, sealhulgas New Yorgi Carnegie Hallis.

Kuigi eesti muusika murrangulistel aastatel (kuuekümnendad) tundus Räätsa helikeel vägagi modernne, pole ta käekiri olnud kunagi avangardne ega ole läbi teinud ka erilisi murranguid – on vaid küpsenud ja saavutanud absoluutse meisterlikkuse. Heliloojal on haruldane anne sobitada, vahel lausa võimatuna tunduvaid kooslusi, mis tunduvad esituse järel vägagi naturaalsed. Sellistena paistavad Kontsert kahele kitarrile ja suurele sümfooniaorkestrile või siis „Kontsert viiele”, kus keelpilliorkestri ja klaveri ees soleerivad kitarr, kolm trompetit ja löökpillid.

Võib arvata, et Räätsa teoseid on esitanud absoluutselt kõik eesti suured ja väikesed orkestrid ja ansamblid, seekordset pidupäeva tähistasid Pärnu Linnaorkester ja terve rida soliste. Helilooja valitud teosed paiknevad loomisaastate järgi vahemikus 1959–2004 ja kava kinnitas täiesti minu eespool väidetut, et Räätsa käekiri pole murranguliselt muutunud. Polegi olemas paremat kontserdi avateost kui Kontsert kammerorkestrile op. 16 (1961) ning nii see algaski PLO peadirigendi Jüri Alperteni juhatusel. Järgnevalt oli rõõm taaskuulda Nataly Sakkose ja Toivo Peäske klaveriduot, kes esitas neile omase ansamblimeisterlikkusega kaheksa „24 marginaalist” op. 68 (1982). Eriline rõõm oli kuulda noorte interpreetide trio Traksmann-Kits-Raide esituses juubilari Klaveritriot nr 7, mis autori enda arvates selle žanri parim. Teos ei ole lihtne ei tehniliselt ega sisuliselt, kuid esitus oli laitmatu ja pälvis erakordselt hea vastuvõtu. Jaan Räätsa efektselt virtuoosne „Tokaata” oli 1970. aasta Tšaikovski konkursi pianistide kohustuslik pala, mille nüüd esitas Lauri Väinmaa. Kontserdi esimese poole lõpetas Kontsert viiulile ja kammerorkestrile nr 2 op. 63 (1979), mille kandis ette Mari Poll koos Pärnu LOga. tulemuseks esimese poole väärikas finaal.

Kontserdi teise poole alguses teatas saalist üllatusesineja Rein Rannap talle iseloomuliku vahenditusega: „Ma tahan ka Räätsa mängida!” ja esitaski kenasti helilooja kaks prelüüdi. Planeeritud teise osa teosed olid Kontsert trompetile, klaverile ja kammerorkestrile op. 92 (1993) ja Sümfoonia nr 3 op. 10 (1959). Esimese esmaesituse tegi 1993. aastal Karlsruhes Eesti muusikaakadeemia kammerorkester Thomas Indermühle juhatusel, solistideks Reinhold Friedrich (trompet) ja Kalle Randalu (klaver). Olin selle teose enneolematu menu tunnistajaks, kui suure linnahalli täismaja standing ovation ei lasknud esitajaid lavalt minema. PLO, Indrek Vau ja Lauri Väinmaa esitus polnud karvavõrdki nigelam, vaat et paremgi, kuid meie publik on siiski mõnevõrra tagasihoidlikum oma rahulolu väljendama. Kontserdi finaaliks oli võetud Sümfoonia nr 3 op. 10 (1959) ja see valik oli väga õnnestunud. Õnnestunud oli ka Pärnu Linnaorkestri ja Jüri Alperteni esitus.

Väärikalt nooruslikult Jaan Räätsalt ootame loomingulist lisa.