Kammermuusika Viljandi linnas

Maret Tomson

Kui eelmisel aastal kurtsime, et Viljandis napib klassikalise muusika kontserte, siis sellel hooajal rikastus siinne muusikaelu huvitava sarjaga „Kammermuusika linnas”, mille korraldas MTÜ Muusikasõprade Selts. Sari koosnes kuuest kontserdist, mis toodi kuulajate ette kord kuus muusikakooli orkestrimajas. Valdavalt oli kavas XX sajandi muusika, sekka ka romantismipärleid. Alustan meenutamist sarja viimasest kontserdist 29. märtsil, kui Kristina Kriit ja Diana Liiv mängisid XX-XXI sajandi muusikat. Tõttöelda läksin sinna väikese eelarvamusega, sest kuulata täispikka kontserti nüüdismuusikast võib osutuda üpris raskeks. Pean kohe tunnistama, et mulle kujunes see õhtu üheks selle sarja huvitavamaks. Kristina Kriit tõestas veenvalt, et viiul ei ole mitte ainult ilus meloodiapill, millel mängitakse kauneid kantileene ja sekka virtuoosseid passaaže à la Paganini, vaid selle  abil saab ette kanda vägagi haaravaid dramaatilisi pilte. Eriti põnev oli Krzysztof Penderecki sonaat nr 2, millest mängiti IV-V osa. See oli tõeline mänguvõtete kaskaad, nii et vahepeal tundus, nagu mängiks mitu pilli korraga – nii palju erinevaid rütme, kõlavärve ja mänguvõtteid oli kõlamas korraga ja kordamööda. Viiuldaja mängulaad on äärmiselt keskendunud, täpne ja aktiivne, ta köidab kuulajat jäägitult. Dmitri Šostakovitši Viiulikontserdist nr 1  kõlasid III-IV osa. Kui kolmanda osa monoloogilaadses alguses oli veel teatud ebalevust ja intonatsioonilist ebatäpsust (tegemist oli kontserdi avapalaga), siis sellele järgnev kadents esitati väga veendunult ja sugestiivselt. Neljanda osa tantsulistes teemades tõi duett elavalt esile nii groteskseid elemente kui ka rahvalikku laadi.     

Tähelepanu äratas Louis Andriesseni teos „Erose aed”. Venna mälestuseks loodud viiulipala oli täis habrast kurbust. Valdasid viiuli õhkõrnad flažoletid, mõtlikud monoloogid ja klaveri ebakvadraatses rütmis pehmed akordid, mis kõlasid kui südamest tulevad ohked. Viiulimuusikale vahelduseks esitas Diana  Liiv kaks erinevas karakteris klaveripala: Igor Stravinski „Vene tantsu” balletist „Petruška” ja Arvo Pärdi „Aliinale”. Eriti tuleb hinnata pianisti panust ansamblipartnerina, kuna tegemist oli väga keerukate partiidega.   

Nüüd põgusaid meenutusi sarja eelmistest kontsertidest. 19. oktoobril esines Tartu Uue Muusika Ansambel koosseisus Tõnu Kalm klarnetil, Kadri Sepalaan viiulil, Lauri Sõõro tšellol ja Kadri-Ann Sumera klaveril. Kontsert köitis tänapäeva repertuaariga, esitleti selle motoorsemat ja modernistlikumat külge. Ettekandel olid Mari Vihmandi, Andrus Kallastu, Mirjam Tally, Manfred Stahnke ja Gerhard Müller-Hornbachi teosed. Muusikaõhtu õnnestumisele  aitasid kaasa Kadri-Ann Sumera kommentaarid. Tunnustatud pianisti sõnaseadmisoskust saab ainult imetleda: tema tekst on asjatundlik, samas igaühele arusaadav ja jääb mulje, et see sünnib justkui kohapeal. 

Novembrikuus esines trio koosseisus Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello) ja Diana Liiv (klaver). Kavas oli Mati Kuulbergi, Lepo Sumera ja Raimo Kangro ühise tööna loodud Malera Kasuku trio, millega tähistati Lepo Sumera 60. sünniaastapäeva. Romantilise klaverimuusika (Schumann, Liszt) kõrval mängiti Dmitri Šostakovitši klaveritriot nr 2, mille suurepärast esitust tahaks eriti esile tõsta. Detsembrikuu kava kandis pealkirja „Romantismi piiridel”. Kristel Eeroja-Põldoja ja Kadri-Ann Sumera mängisid Robert Schumanni, Franz Schuberti ja Artur Uritamme loomingut. Viimase teos pani mõtlema, kui vähe me tunneme oma heliloojaid ja kui palju on seal huvitavat muusikat.         

Metsosopran Karmen Puis ja pianist Jaanika Rand-Sirp tõid Viljandisse kava pealkirjaga „Helid läbi sajandite”, mis koosnes lauludest, alates Henry Purcellist kuni Richard Straussini. See oli meeleolukas teekond läbi kahe ja poole sajandi ning sisaldas kammervokaalloomingu kaunimaid pärleid. Eriti õnnestusid Hugo Wolfi ja Richard Straussi laulud. Karmen Puis valdab hästi Lied’i stiili, ta suudab jäägitult laulu sisusse sisse elada, tehes seda ilma ooperlike liialdusteta.  Pianist toetas lauljat kõigis nüanssides, tema mäng oli väga nauditav. Tahaks tänada esinejaid ka selle eest, et kuulajatel oli võimalik kavalehelt lugeda laulude ilusaid tõlkeid. Kahjuks ei saanud kuulama minna Jaan Otsa ja Jaan Kapi esinemist 14. märtsil, aga kuuldavasti oli kontsert olnud väga menukas. Kammermuusika sarjale lisaks esines kaks huvitavat pianisti, nii Kadri-Ann Sumeral kui Kristi Kaptenil oli mõlemal kavas nii romantikuid  kui XX sajandi muusikat. Sumera tugevad küljed, aktiivne ja täpne rütmiline külg ning eredad karakterid, tulevad eriti esile nüüdismuusikas. Tema kontserdile tagasi mõeldes meenub eeskätt Karol Szymanowski „Maskide” efektne ja sisukas esitus.     

Olime siiani arvamisel, et muusikakooli orkestrimaja klaver ei ole just kõige parema kõlaga, kuid alates Kristi Kapteni kontserdi esimestest taktidest olime lummatud, millised kaunid soojad helid voolasid noore pianisti sõrmede alt. Kui Prokofjevi sonaadis võis imetleda meeleolukaid lüürilisi teemasid, siis Liszti Ballaadis  jäi jõulisest heroilisusest siiski vajaka. Niisugused muljed meenuvad, kui tagasi vaadata lõppevale hooajale. Loodetavasti leiavad Eesti interpreedid ka edaspidi tee Viljandi muusikakooli, et meie õpilastel tekiks harjumus kontserte külastada ja et nad kuuleksid suurt muusikat, mis innustaks neid pilliõpingutes.