Kes me oleme, et kellelegi midagi õpetada?

Koguteose ühiskondlik mõõde jääb domineerima, kuigi heliloojad ei lähtunud otseselt Hiroshima-Nagasaki teemast.

LIISA HÕBE, URMAS PAPPEL

Teose „Hiroshima-Nagasaki“ (muusika, video) esiettekanne 10. VII Tartu Jaani kirikus festivalil „Klaas­pärlimäng“. Heliloojad Toivo Tulev, Helena Tulve, Liisa Hirsch, Eugene Birman, Tatjana Kozlova-Johannes ja Malle Maltis, tekstide autor Doris Kareva. Klaaspärlimäng Sinfonietta, hääleefektid Iris Oja ja Tarmo Johannes, muusikaline juht ja dirigent Andrus Kallastu, visuaalselt kujundasid Hille Karm ja Külli Mariste. Idee autor ja produtsent Ülo Vihma.

Kuivõrd mõtlesite teose ühiskondlikule mõõtmele, kui teost kirjutasite? Kas looming on ühiskondlik?

Tatjana Kozlova-Johannes: Mis on ühiskondlik looming?

Kas see püüab midagi õpetada, midagi ühiskonnale öelda?

Kozlova-Johannes: Mulle tundub, et looming ei saagi olla ühiskondlik. Võib-olla kellelgi on teised taotlused, aga minu looming on midagi muud kui ühiskondlik. Kes me oleme, et kellelegi midagi õpetada või midagi tarka öelda?*

Need sõnad lausus üks autoritest enne teose „Hiroshima-Nagasaki“ esiettekannet. Harva tuleb ette instrumentaalmuusikat, mis kannab poliitilist laengut, kui riigihümnid välja arvata. Ometi valmistab kontserditutvustus või pelgalt pealkiri kuulaja ette poliitilise sisuga teoseks. Olgugi et Teise maailmasõja lõpust on möödas juba üle poole sajandi, on massihävitusrelvade oht inimkonnale endiselt aktuaalne. Heliloojate inspiratsioon ei pruugi langeda ühte teose kuraatori või kuulaja eeldatuga.

Teos, mis sisaldab luulet, videot ja kuue helilooja loodud muusikat, on hea näide, et muusika vajab ühiskondlikult olulisele teemale lähenemiseks enda kõrvale inimlikku mõõdet. Ettevõtmise algataja Ülo Vihma idee oli siduda kaks liini: elu, armastus ja loomine ning sõda, surm ja hävitamine. Teoses lõikub kaks tegevusliini: põhiliin on neiu ja noormehe armastuse lugu. Kuna armastuse ja igapäevase loova elu sisse võib ootamatult tungida vägivald, leiavad teose finaalis aatomipommi plahvatus ja lapse sünd aset samal ajal. Sellest ideest kantuna kirjutas Doris Kareva üheksa haikut, mille ettekanne sidus tervikuks heliloojate muusika.

Algidee oli teha suurteosest tantsulavastus. Kirjutamisel lähtusid heliloojad dünaamilisest liikumisest (jätsid koreograafiale ruumi ja komponeerisid muusikasse vähem kihte kui tavaliselt), kuid tagasilöökide tõttu ei olnud koostöö tantsijatega võimalik. Niisiis ei ole põhjust analüüsida muusikat koguteosest eraldi, vaid näha seda osana tervikteosest Hiroshima ja Nagasaki teemal.

Võib-olla oli seda kõike liiga palju. Video, luule ja muusika kombineerimine on ambitsioonikas ülesanne, eriti siis, kui teosel on nii mitu autorit. Pärast kontserti oli publiku seast kuulda, et video segas muusika nautimist. Ometi olid heliloojad toonud välja, et teise meediumiga arvestamise tõttu kirjutati muusika vähem tihedaks ja seetõttu on ehk ka nüüdismuusikat tavapärasest kergem kuulata. Ehkki eri meediumide kunstilises tasemes kahelda ei ole põhjust (Hille Karmi video oli nüansirohke ja Doris Kareva haikud klass omaette), tundus, et kõigist elementidest tervikut ei moodustunudki.

Tõstatus oluline küsimus, kuivõrd saab muusika lähteülesanne olla ühiskonnakriitilise sõnumi edastamine. Üldjuhul ei ole instrumentaal­muusikat kuulates võimalik aru saada, kas teos on poliitiline. Küll aga saab küsida, kust on autorid inspiratsiooni saanud ja kas nende loomingul on taotluslik ühiskondlik mõõde. Heliloojatega enne kontserti vesteldes selgus, et neid inspireerisid kirjutama eelkõige Doris Kareva haikud. Helilooja Liisa Hirschi sõnul tegi kirjutamise lihtsamaks haikuvormis tekstide lakoonilisus: need ei ole liialt seletavad, aga sisaldavad ometi kirjutamiseks vajalikku essentsi.

Vastuseks küsimusele, mida tähendab autoritele Hiroshima-Nagasaki sündmus, ütles Tatjana Kozlova-Johannes: „Mina olen pärit venekeelsest keskkonnast. Minu lapsepõlves oli Hiroshima ja Nagasaki teema kogu aeg kohal: koolis tehti näidendeid, ema töö juures käsitleti aktustel seda teemat hästi romantiseeritult ja üledramatiseeritult. Oma hinges olin selle juba korduvalt läbi elanud ja mul ei olnud enam soovi selle tragöödiaga süvitsi tegeleda.“ Ühtlasi nentis Kozlova-Johannes, et Kareva tekstide inimlik mõõde andis palju juurde.

Kõik autorid nõustusid, et Kareva haikud, kahe inimese kohtumise lugu, olid Hiroshima-Nagasaki sündmusest kui ühiskonna või poliitilisest tragöödiast inspireerivamad. Helena Tulve: „Tegelikult on see Hiroshima lugu seal mingis mõttes olemas, aga see ei ole teoses nagu see sündmus kui sündmus, kui fakt ja kui emotsionaalne haav. See on kohal ja juures, valgustab omal kombel seda inimlikku lugu.“

Teos võib ka iseenda eest rääkida. Autorid, kas nad seda aduvad või mitte, on osalised ühiskonna arutelus. Nende looming on seetõttu poliitiliselt laetud ning ühiskonna murede ja konfliktidega laiemalt seotud. Loomingu mõtestamiseks ei ole kuulajal vaja teada loodud teoste tausta või taotlusi, vaid teose ühiskondlikku positsiooni ja suhet teiste teostega. „Hiroshima-Nagasaki“ jõudis meieni aastal 2017, kui sellest pöördelisest sündmusest on möödas üle 70 aasta, kuid viimasest Põhja-Korea raketikatsetusest kõigest mõni nädal. Kõlanud koguteos on kõnekas, olenemata sellest, et heliloojad pole poliitilist mõõdet taotluslikult taga ajanud.

Juba teose pealkiri on niivõrd politiseeritud, et selle ühiskondlikust tähendusest möödavaatamine on tehtud kuulajale peaaegu võimatuks. Algusest peale teose sünniga seotud olnud festivali peakorraldaja Peeter Vähi sõnul kaaluti koguteose pealkirjas rõhutada Doris Kareva haikudes ilmnevat inimlikku liini. Ometi tehti teadlik otsus „Hiroshima-Nagasaki“ kasuks ja tõsteti esile teose poliitiline dimensioon.

Doris Kareva armastusnarratiivi oli vaja, et tuua inimesteni Hiroshima-Nagasaki sündmuse traagika. Viimane haiku kõlab teoses nii: „Vesi hällitab / ilmale elu ja siis / kisub kaasa kosk“. Kui teemat puudutatakse inimliku mõõtmeta, ei pruugi kuulajad ennast sellega emotsionaalselt siduda. Kui anda aga publikule võimalus samastuda sünni ja armastusega, mis ristub Jaapani tragöödiaga, puudutab see rohkem ja võimaldab ka teose poliitilisel dimensioonil resoneerida. Sünni ja aatomipommi plahvatuse kokkulangemine teose lõpus on seega üks koguteose õigustatumaid ja tugevamaid hetki.

Hiroshima-Nagasaki on metafoor, mis osutab kõigile inimtekkelistele katastroofidele. Just selles tähenduses on kogu teos paeluv ja kutsub üles mõtlema, kuidas ennetada ja vältida inimkonda praegu ähvardavaid ohte. Hiroshimas ja Nagasakis juhtunu osutab sellele, et avalik arutelu võib sõja või mõne muu ohu varjus lihtsustuda ja teha inimtekkelised tragöödiad võimalikuks. Hiroshimale ja Nagasakile mõeldes ei tohi me lubada arutelu äärmuste ja vastandumise tõttu lihtsustumist. Just lihtsustamine muudab mõeldavaks vägivalla suurte hulkade vastu.

Viimaks ei maksa unustada Hiroshima-Nagasaki sündmuse otsest tähendust ja teose viidet aatomipommi heitmise 70. aastapäevale. Kui kõik teised metafoorid on pelgalt oletuslikud, siis täidab teos oma eesmärki massihävitusrelvade jätkuva ohu eest hoiatades. Kuigi 1945. aasta augustis Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommid olid võrdlemisi väikese hävitusjõuga, oli nende tekitatud inimlik traagika mõõtmatu. Tänapäeva massihävitusrelvadega saab hävitada kogu inimkonna.

Küsime uuesti: kes me oleme, et kellelegi midagi õpetada? Kuna teose pealkiri on poliitiliselt laetud, jääb koguteose ühiskondlik mõõde domineerima, kuigi heliloojad ei lähtunud otseselt Hiroshima-Nagasaki teemast. Kuulajale peab jääma vabadus tõlgendada teost oma vaatepunktist ja loojale peab jääma vabadus leida inspiratsiooni oma äranägemise järgi. Sellele vaatamata on ühiskonnas oluline nendel teemadel arutleda. Festival „Klaaspärlimäng“ andis selleks tänuväärse võimaluse.

* Artikli autorid tegid Tartu Jaani kirikus heliloojatega enne kontserti grupiintervjuu.