Klaaspärleid veeretati mänguliselt

Alo Põldmäe

Peeter Vähi kunstilisel juhtimisel toimuv muusikafestival „Klaaspärlimäng” on end 2009. aastast sisse seadnud Tartus. Positsiooni tugevust kinnitas ka äsjane, 18. – 23. juulini peetud festival. Kõik üheksa kontserti anti Jaani kirikus ja publikupuudust polnud. „Klaaspärlimängust” on saanud Tartu muusikaelus süvapoole mõjukaim sündmus, mis suunitluselt sobib hästi Tartu kui ülikoolilinna vaimsuse ja mõtteerksusega. Loomulikuks peetakse solistide/kollektiivide kõrget esinemiskultuuri ja esitatava muusika kõrget taset. Tugeva pitseri paneb ka Jaani kiriku haruldane akustika.

Festivali kavades eristus kolm printsiipi: klassikalised, lõpuni akadeemilised kavad; üllatusi pakkuvad kavad (kas tuntud teoste eripärased tõlgendused või nende esitused mõnel teisel pillil ja esiettekanded) ning etnomuusikale lähenevad, improvisatsioonilis-meditatiivse lähenemisega kavad. Ja juba traditsiooniline osa – muusika harvemini kasutatavatele instrumentidele, seekord fookuses vioola ja basskitarr. Äramärkimist leidsid ka mitu 2013. aasta suurtähtpäeva nagu Giuseppe Verdi 200 (kõlas Verdi keelpillikvartett) ja Benjamin Britten 100 (kõlas teos vioolale ja klaverile).

Põhjalikumalt peatun kahel orkestrikontserdil, sest need peegeldasid kujukalt „Klaaspärlimängu” mängulisuse ja variantsuse põhimõtteid. Samuti kõlasid seal kõik eesti heliloojate esiettekandelised teosed.

Kontserdid orkestri osalusel

Orkestrikontsertide hingeks oli ergas, võimekas ja entusiastlik Klaaspärlimäng Sinfonietta –

(kontsertmeister Sigrid Kuulmann), millest õhkus ehedaimat musitseerimislusti. Seda viimast dirigendid igatsevad ning ei Andres Mustonen ega USAs tegutsev serblane Darko Butorac jätnud seda kasutamata – tulemuseks tõeline muusikaelamus.

Avakontserdil olid Mozarti ja Haydni kõrval väljas esiettekannetega eesti autorid Helena Tulve ja Peeter Vähi.

Helena Tulve „Mäena vaikin ma paljust” kujutab endast üht pidevat kulgemist. Vähehaaval paisuv muusika muudkui tuli kui aegluubis merelaine. Ja kadus eikusagile. Lõuendina mõjunud helind läks hästi kokku autori viidatud seostega – ehtekunstnik Kadri Mälgu samanimeline taiesega ja jaapani luuletaja Matsuo Bashō haikuga.  

Peeter Vähi uudisteoses „Tema Pühadusele” „To His Holiness” oboele ja orkestrile soleeris võimekas tšehhi oboemängija Martin Danĕk. Budistlikul mantral põhinev teos on palve ülemvaimuliku Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon Chetsang Rinpoche haigusest tervenemiseks.

Teos sündis eriliselt: Vähi komponeeris selle viis kuud kestnud Aafrika ekspeditsiooni ajal! Teose lõpetamise eel tuli tellijalt teade, et algselt mõeldud vokaalsolist tuleb asendada oboega. Autor tuli situatsioonist auga välja, helitöö mõjub terviklikult ja veenvalt. Oboele suuri nõudeid esitav teos võlus oma ereda koloriidi ja sisutihedusega. Pole ka ime, sest autor kui budist on selle kultuurikihi traditsioone põhjalikult uurinud.

Avakontserdi juht Andres Mustonen oli tõeline energiapomm ja demonstreeris muusikast osasaamise rõõmu kõikides teostes. Eriti aga Joseph Haydni Sümfoonias nr 60, kus Haydn on kasutanud oma muusikat J. Regnard’i komöödiale „Arulage mees.” See ootamatute, kohati sürrealistlike kujunditega muusika on väga loomulikult kulgev tervik ja mõjub nii modernse kui naljakana. Võiks öelda, et see Haydni sümfoonia oli heas kooskõlas „Klaaspärlimängu” põhireeglite – mängurõõmu ja variantsusega.

Omapärane esitus oli avakontserdil Mozarti A-duur klarnetikontsert seatuna vioolale. Soleeris Avri Levitan Iisraelist. Harva kasutatavalt soolopillilt vioolalt kuulsime tema parimaid omadusi: kandvat kantileeni alumises ja keskmises registris, samuti ülemise registri võimalusi ja ka intonatsioonilisi ohte.

Teise orkestrikontserdi juht Darko Butorac ei jäänud Mustoneni energeetikast palju maha. Nii põrutati Mozarti ülipopulaarse Divertismendi D-duur (KV 136) I osa maha sellise marulise hooga, millist pole varem kuulnud. Publikul jäi üle vaid imetleda ja mõelda, et miks mitte ka niiviisi.

Mozarti Klaverikontserdis C-duur (KV 415) soleeris Austrias elav Venemaalt pärit Lisa Smirnova. Pianisti esitus oli viimse peensuseni läbi mõeldud. Värskena mõjus fraseerimise ja dünaamika harjumatult lai skaala. Kokku andis see emotsionaalse elamuse. Küsisin kontserdi järel pianistilt tema oskuse kohta eriliselt süveneda ja ta vastas lihtsalt: „Ma nii armastan Mozartit!”

Sarnaselt esimese kontserdi lõputeosega mõjus teisegi kontserdi lõpp – Luigi Boccherini Sümfoonia nr 6 alapealkirjaga „Saatana maja”. Teos on loodud C. W. Glucki balleti „Don Juan” „Fuuriate tantsu” mõjul. Lausa ekstreemselt raevukas muusika ennustas kaugele ette tulevase romantismiajastu fantaasiarohkust. Pidurdamatut fantaasialendu jõudis seegi kord publikuni.

Urmas Lattikase esiettekandeline „Sajandite kaja” basskitarrile ja orkestrile oli julge ettevõtmine, sest minu teada pole eesti muusikas sellist teost kirjutatud. Lattikas on basskitarri hoolega tundma õppinud ja tulemuseks oli põnevusega jälgitav teos. Eriti hästi mõjus teose lõpuosa – ulatuslik kadents koos kõrgusesse hajuva heakõlalise muusikaga. Orkestripartii oli küllaltki keeruline, probleemina jäi õhku rippuma kõlabalanss solisti ja orkestri vahel. Raul Vaigla oli solistiks igati hea valik ja loodetavasti esimene õnnestumine ergutab teisigi heliloojaid põnevale pillile kirjutama.

Teistest kontsertidest

Jaapani kammeransambel Nomad pakkus kava „Uusnomaadid hommikumaalt”. Jaapanlaste tegemised on ikka ärgitanud mõtisklema. Ikka imestame/imetleme nende võimet (tahet) kogu maailma asjadega kursis olla. Seda võib nimetada ka integreerumissooviks. Muusikas peegeldub integreerumine eriti uue muusika stiilide kaudu. Kasutades loomingus läänes levinud tehnikaid, õnnestub mõnel autoril selle tehnikaga ühildada jaapani rahvuslikke intonatsioone. Siis võib sündida midagi omanäolist.

Nomadi kontserdi esimene pool pakkus just eelmainitud momentidest puudutatud teoseid. Nii oli Jō Kondo teos lõputu rida kõlakatsetusi, millele andis põhjenduse teose osavalt valitud pealkiri – „Kontuurjooned 6 instrumendile”. Jaapani rahvuslikud elemendid põimusid avangardse lähenemisega Junishirō Taku „Gambang Sulingis” ja eriti Kikuko Masumoto teoses „Iidse õukonna sahinad”. Viimane oligi kõige kaasahaaravam jaapanlase teos, sest juba pealkiri äratab assotsiatsioone.

Ansambel Nomad on saavutanud lihvitud esitustäpsuse. Mõnel juhul seesugune punktuaalsus veidi häiribki, sest siin oleme selletaolistes tehnikates teoste puhul harjunud suurema esitusvabadusega ja ka emotsionaalsusega.

Kontserdi tipphetk oli hollandi helilooja Rijndert Wondenbergi esiettekandeline „Desiderata” koorile, metsosopranile, harfile ja kammeransamblile. Siin oli kaastegev Eesti Filharmoonia Kammerkoori kümneliikmeline vokaal­ansambel (kavalehel oli eksitavalt Eesti Filharmoonia Kammerkoor). Mõjuvalt ette kantud teosest õhkus arhailisust. Kummitama jäi mingi salapära, mille võis tingida ameerika kirjaniku Max Ehrmanni proosaluuletuse tekst, mis on lülitatud USAs kiriku vagade tekstide hulka. Või seegi, et laulja mängis ka harfi (paralleel vanaaja lüüraga) ja Ekaterina Levental Hollandist oli ühtaegu harfimängija ja vokaalsolist. Laulja rakendus oli hästi läbi mõeldud ja hoidis teose dramaturgialiini. Siin oli dramaatikat, ilusat koorikantileeni, meditatsiooni algeid ja kohal viibinud autor sai suure aplausi osaliseks.

Akadeemilist poolt esindavatest kontsertidest külastasin temperamendist säriseva prantsuse flötisti Stėphane Rėty ja meie klavessinisti Imbi Tarumi baroki gurmee õhtut. Viis flöödisüiti ja -sonaati prantsuse XVIII sajandi esimese poole muusikast andis ülevaatliku pildi baroki- ja rokokooajastu muusikast, iseloomulikest kaunistuste (melismide jm) ahelikest. Stiilne kava ja kaunis esitus! Tundsin puudust ühest sooloteosest klavessiinile – vaheldusena intensiivsele flöödikõlale.

Festivali lõpetasid meie maailmamees, Saksamaal elav pianist Kalle Randalu tema vioolakunstnikust tütar Liisa Randalu ja vendade Erik, Ken ja Mark Schumanni nime kandev Schumanni kvartett Saksamaalt (Liisa Randalu mängib seal juba aastaid vioolat).

Avateos, Haydni keelpillikvartett op. 77 nr 1 haaras nakatava temperamendiga. Mängijad oskavad üksteist kuulata, tekib kõla tasakaalustus ja hea on jälgida temaatilisi liine.

Kui Giuseppe Verdit tunneme tema ooperimuusika järgi, siis Schumanni-kvartett tuli välja üllatusega – kõlas ooperimeistri virtuooslik keelpillikvartett. Vaid 3. osas võis kuulda ooperitele omaseid viisikäände, teistes osades näitas Verdi end hoopis teisest küljest. Ja 4. osa lausa üllatas – kogu tihe arendus ehitati üles ühele väikesele motiivile.

Süvitsiminekut ja vioola kui soolopilli oskuslikku käsitsemist tõestas Liisa Randalu Britteni teosega „Lachrymae”, klaveripartneriks oli Kalle Randalu. Võluvasse teosesse süvenemist segasid kirikuvõlvide alla paisatavad suitsupahvakud. Nõutust ja isegi šokeeritust põhjustas see publikus kindlasti. Religioosse taustaga teoses pidi suits rõhutama rituaalsust. Sellise akadeemilise teosega kaasnev toss tundus võõrastav, sest harilikult seostame suitsupilvi muusikalide ja rokk-kontsertidega.

Festivali lõpetas suurejoonelises klassikavõtmes romantikaajastu üks tippe – Antonin Dvořáki Klaverikvintett nr 2 A-duur. Siin pani Schumanni-kvartett oma potentsiaali mängu ning koos klaveripartii erakordselt hingestatud ja ka jõulise esitusega Kalle Randalult saavutati kvintetiga ei miskit muud kui – orkestraalne kõla! See oli festivali väärikas ja suursugune lõpetus.